Kadumismäng. Leona Deakin

      Kui sulgeb lilled õhtupimedus,

      siis süütab tulukese jaanimardik’,

      et kinni püüda oma lemmikputuk’

      ja eksitada öine rändur teelt.

      James Montgomery

      1

      14-aastase Seraphine Walkeri blondid juuksed langesid kenade keerdudena ta pea ümber. Ta kandis koolivormi liibuvat džemprit ja lühikest seelikut. Temas oli midagi, mis silmapilk köitis. Ent nagu jaaniussid, kes meelitavad saaki oma hüpnotiseerivate laternatega, polnud ka Seraphine Walker päriselt see, kellena paistis.

      Kõlas koolikell. Seraphine pillas pliiatsi käest. See kukkus vaikse klõbinaga põrandale ja pisikesed verepritsmed lendasid teralt üle poleeritud puitpõranda. Majahoidja vedeles pliiatsi kõrval maas, käed kõril ja tulipunane sõõr kägarasse tõmbunud kehast laiali valgumas. Ta oli peaaegu kindlasti suremas.

      See oli ilus vaatepilt. Kas oli lugupidamatu niimoodi mõelda? Arvatavasti küll. Aga sama lugupidamatu oli ka seista ja vahtida, kuidas mullitav veri igal hingetõmbel mehe lõuale pritsib.

      Seraphine teadis, et peaks pilgu ära pöörama, aga ei suutnud, sest pilt oli nii kütkestav. Teda valdas tung põlvili laskuda, lähemale roomata, uurida, kas haav pliiatsi ja mehe naha puute­punktil on korrapärane või lõtv ja sakiline. Loogiliselt võttes eeldas ta esimest. Ta oli torganud kiiresti ja otsustavalt, seega peaks haav puhas olema. Ta tahtis kindlalt veenduda. Kui saaks vaid veidi lähemale.

      „Seraphine? Seraphine?“

      Proua Brown jooksis läbi spordisaali tema poole. Kunstiõpetaja suur rind hüples üles-alla, üles-alla, samal ajal kui ta pesusametist seelik saabaste vastas sahises. Naise näolt peegeldus paanika ja hirm. Seraphine oli üllatunud – ta oli oodanud viha. Seraphine kiikas Claudia poole, kes nuuksus maas, käed ümber jalgade ja pea põlvedel vappumas. Õpetaja Brown kiirustas temast välja tegemata mööda. Claudia kergitas pead ja nuttis valjemini. Ta silmad olid punased ja põsed pisaratest kriimulised, aga ilme oli tal kummaline. Ei mingit kergendust.

      Seraphine oskas hästi inimesi lugeda. Väga hästi. Aga ta ei saanud neist alati aru. Miks nad nutavad? Miks nad kisendavad? Miks nad ära jooksevad?

      Nii ta siis jälgis, uuris neid. Imiteeris ja tõmbas neid haneks.

      2

      Kohvitass käes ja alles pidžaamas, istus Lana väikse töölaua taga trepimademel, eiras vaadet Põhja-Londonile ja jõllitas selle asemel sülearvuti ekraani enda ees. Ta tegi Facebookis päeva populaarseimat testi „Milline kohv sa oled?“, nõjatus tooli seljatoele, hoidis kohvikruusi pihkude vahel ja ootas, et tulemused nähtavale ilmuksid. Ekraan oli liiga ere ja kursor hüples tema tuikavate oimukohtadega samas rütmis. Kannatlikum inimene oleks ehk heleduse muutmise seadistused üles otsinud ja kontrasti reguleerinud, aga Lana sikutas lihtsalt välja toitejuhtme, mis saatis sülearvuti energiasäästurežiimile ja muutis ekraani kolm tooni tumedamaks.

      Tulemus jõudis kohale: „Sa oled topeltespresso – enamiku jaoks talumatult kuum ja kange.“ See kõlas Lana meelest toredasti. Tütar kasutas palju vähem meelitavaid väljendeid, kus esines sõnu nagu „vastutustundetu“, „hul-lu-meel-ne“ ja „alla käinud“. Jane mõistis ta köögi prügikastist leitud veinipudeli ja öökapil seisva viina pärast hukka. Jane’i-vanuselt oli Lana lõdva püksikummiga uimastitarbija, kellel juba kolm pättuste eest vahistamist vöö vahel, nii et vahest polnudki see halvustav ja igav tütar nii paha, kui arvestada kannatusi, mida ta omaenda emale oli põhjustanud. Väike pettumus ehk küll, aga ei midagi enamat.

      Lana jagas testi tulemust Facebooki sõprade ja Twitteri jälgijatega. Marj postitas samal ajal tsitaadi, et head asjad juhtuvad heade inimestega. See sai seitseteist meeldimist. Lana trükkis kiire vastuse: „Ütle seda neile 39 inimesele, kes Istanbuli ööklubi tulistamises surma said“ ja vajutas enterit. Inimesed on mõnikord nii juhmilt optimistlikud idioodid.

      Keegi koputas uksele. Lana paterdas paljajalu trepist alla ja imestas, milline inimene see küll on, kes ignoreerib täiesti töökorras uksekella ja põrutab oma lihavat rusikat vastu puu­planku. Ilmselt „lahustuv kohv koormatäie piima ja kahe suhkruga“, järeldas ta, kui ukse lahti tegi. Seal polnud kedagi. Lana vaatas, ega lävele ole jäetud pakki ega pakikviitungit, aga ei leidnud kumbagi.

      „Lollakad juntsud,“ pomises ta enda ette, kui läks järgmist kannutäit vett keetma.

      Köögis kühveldas ta jahvatatud kohvi presskannu, täitis selle veega ja loputas kraanikausis kohvikruusi. Aias nägi suur musträstas vaeva, et oma vingerdav hommikusöök maa seest välja tõmmata. Hetkeks tundus, nagu saaks uss pakku, aga siis toetas lind jalad paar korda kindlamalt maapinnale, sooritades selleks justkui lendava surmatantsu, ja plinn! vupsaski uss välja. Lana pöördus külmkapist piima võtma – ja seal see oli.

      Koridori lõpus välisukse juures lebas vaibal väike valge ümbrik. Uks oli selle vastu seina lükanud, kui ta käis koputajale ust avamas. Lana läks, korjas ümbriku üles ja pööras seda käes ringi. Ümbrik sätendas, kui seda liigutada. Tema nimi oli trükitud esiküljele ja kujundatud hõbedases kõrgreljeefis.

      Telefon helises. Ta pistis käe selle järele taskusse ja heitis pilgu ekraanile.

      „Tšau, kallis,“ ütles ta telefoni, teadlik, et hääl on pohmellist kähe.

      „Tahtsin sulle soovida palju õnne sünnipäevaks,“ ütles Jane. „Ütle aga,“ soovitas Lana.

      Hetke

Скачать книгу