Kuigi ma rääkisin neile, et asi pole õige.“
„Politsei,“ täpsustas Jameson.
„Kas asi puudutab su ema?“ küsis Bloom.
Jane noogutas. „Nad ütlesid, et küll ta koju tuleb, kui selleks valmis on, aga ta pole terve.“ Jane vaatas Jamesoni ja siis uuesti Bloomi poole. „Tal on posttraumaatiline stressihäire. Ta vaevleb Afganistani teenistusest saati. Ta on varemgi ööseks minema läinud, aga tuleb alati järgmisel päeval koju.“
„Kaua ta juba kadunud on?“ küsis Jameson.
„Kui vana sa oled?“ küsis Bloom samal ajal.
„Kuusteist,“ vastas Jane.
„Ja kus su isa on?“ küsis Bloom edasi.
„Mul polegi isa.“
Bloom vaatas vilksamisi Jamesonile otsa.
„Kaua ta juba kadunud on?“ kordas Jameson küsimust.
„Üle nädala. Ta võttis kõik raha kaasa, ei jätnud mulle toidu ega üüri jaoks pennigi ja keegi pole teda näinud. Ma olen kõigi käest küsinud.“
„Kõnesid pole? E-kirju? Internetipostitusi?“ küsis Jameson. Jane raputas pead. „Keegi pole nõus mind aitama,“ kurtis ta, pilk endiselt Jamesonil. „Aga Claire arvas, et teie ehk aitaksite.“
Bloom nägi Jamesoni noogutust ja tundis ebamugavust. Mees polnud kunagi varem ühtegi teenet palunud, nii et Augusta teadis, et asi on tähtis, aga pereliikmete ja sõprade elus tuhnimine oli üdini ohtlik, nagu ta omast käest hästi teadis.
„Ütlesid, et su ema töötab sõjaväes?“ küsis Bloom. Jane noogutas.
„Siis aitab sind sõjavägi… millalgi.“ Bloom teadis, et nimetatud masinavärk ei hakka enne liikuma, kui Lanal on aeg tööl tagasi olla. „Aga kui su emal on kombeks ootamatult jalga lasta, siis juhtus sama arvatavasti ka seekord.“
„Aga ma pole teile veel imelikest asjadest rääkinudki.“ Jane tõstis koti põlvedele ja hakkas selles sorima.
Bloom vaatas Jamesonile otsa ja kergitas kulmu.
Jane sirutas Bloomi poole pataka paberilehti. „Neid on veel. Küsisin internetis, kas keegi on veel niimoodi kaduma läinud, ja minuga võttis ühendust neli inimest.“
Bloom jälgis, et ta hääletoon jääks malbeks. „Iga nädal kaob sadu inimesi.“
Jane lehvitas paberitega, kuni Bloom käe välja sirutas ja need vastu võttis. Ta laotas lehed lauale laiali. Igaühel neist seisis e-kirjavahetuse tähis.
„On üks rase naine Leedsist, kelle kihlatu auto rammiti teelt välja ja siis ronis ta lihtsalt autost välja ja kõndis minema ja alates sellest ajast pole naine temast midagi kuulnud. Siis on üks Bristoli mees, kes ütles, et ta naine …“
„Kus on seos?“ küsis Bloom Jamesonilt. Jane kortsutas kulmu.
„Ta küsib, miks sa arvad, et tegu pole suvaliste inimestega, kes kaovad suvalistel põhjustel,“ tõlkis Jameson tüdrukule.
„Nad kõik kadusid oma sünnipäeval,“ vastas Jane, nagu selgitaks see kõike.
„Ahah,“ vastas Bloom rõhutatult. Ta oleks tahtnud olla vastutulelik.
„Näita kaarti ka,“ õpetas Jameson. Tema pilgus oli mingi teadmine, teatav enesekindlus. Tema arvates pidi see detail asja otsustama.
Jane ulatas Augustale valge ümbriku. „Nad kõik said enne kadumist sellise. Vaadake …“ Ta osutas sõrmega, Bloom pööras ümbriku ümber ja luges väikest hõbedast kirja. „Seal on ema nimi kirjas. Seest on aga kõik kaardid ühesugused.“
„„Palju õnne 1. sünnipäevaks!“ luges Bloom ja avas kaardi. „„Sinu kingitus on mäng. Kas Sa julged mängida?““ Ta pööras kaardi ümber, aga tagaküljel ei seisnud midagi. „Kas sellega koos saadeti midagi veel?“
Jane raputas pead.
„Ja nad kõik said samasuguse kaardi?“ Bloom sirvis uuesti e-kirju.
„Leedsi kutt jättis enda oma autosse. Ta kihlatu rääkis, et politsei leidis selle kõrvalistmelt.“
„Veider, kas pole?“ sekkus Jameson.
„Ja sa oled seda politseile näidanud?“ küsis Bloom.
Jane noogutas. „Nad ütlesid, et see tõendab hoopis, et kadumine oli nende valik ja täiskasvanutele on selline asi lubatud.“
„Võib-olla jäeti see kõrvale seetõttu, et seal mainitakse mängu,“ pakkus Bloom.
„Oled sa kunagi varem midagi sellist näinud?“ küsis nüüd Jameson.
Bloomil ei tarvitsenud sellele küsimusele vastata. Mees teadis niigi iga juhtumi igat pisiasja, mille kallal nad eales töötanud olid. Tolle lokkisjuukselise pea sees elutses peamiselt muljet avaldav aju. Aju, mis suutis märgata vaatenurki ja hallata raskusi paremini kui keegi teine, keda Augusta oli kunagi tundnud. Polnud kedagi teist, kellega koostööd ta isegi kaalunud oleks.
„Ja miks palju õnne esimeseks sünnipäevaks?“ tundis Jameson huvi.
Bloom pistis Lana kaardi tagasi ümbrikku. „Kui me seda teaksime, siis saaksime arvatavasti ka aru, mis siin toimub.“
„Mis sa siis arvad?“ küsis Jameson, kui oli Jane’i Costasse late järele saatnud. „Ta oli alati pisut imelik, see Lana. Pisut äraolev, mõistad, mitte kunagi päriselt kohal. Claire tundis Jane’i pärast pidevalt muret. Sõda ajas Lana segi ja laps pidi lõivu maksma. Nagu kõik lapsed.“ James polnud just delikaatne. Augusta märkas üleminekut ühe õnnetu tütarlapse loolt vajadusele seista kõigi õnnetute sõjaväelaste võsukeste eest üldiselt, aga ei kostnud midagi.
„Ma tean, mida sa kavatsed öelda. Meil on niigi käed-jalad tööd täis. Me ei saa endale tasuta töötamist lubada. Aga tema on sõber. Sa tead, miks ma tahtsin sinuga koos töötada … asju heastada või midagi kasulikku teha või … mida iganes. Ja kui ma ei saa seda teha oma sõprade ja sugulaste heaks, siis mis mõtet sel on?“ Bloom ohkas. Ta tahtis asja üle järele mõelda, kaaluda kõiki vaatenurki, hinnata riske. Nende tööga kaasnes sageli tungimine sügavale inimese eraellu, varjatud tõekspidamiste, käitumisviiside ja motiivide uurimine. Kuidas mõjuks see Jamesoni ja Claire’i läbisaamisele tolle Lanaga?
„Mida me muude töökohustustega peale hakkame, samal ajal kui su sõpra aitame?“ küsis ta.
„Küll me hakkama saame.“
„Ja mida kliendid ütlevad, kui tähtaegu ületame?“
„Ei ületa me midagi, saame kõik tehtud.“
„Kas sa tõesti arvad, et sõbra elus nuuskimine on hea mõte?“
„Lana pole minu sõber. Ja me aitaksime ühel kaitsetul teismelisel ema üles leida.“
„Vastutustundetu
