töö pärast mööda osariiki ringi kappama.“
„Ma ei öelnud, et kavatsen selle töö vastu võtta. Ma andsin nõusoleku ainult rääkida, Lake Avaloni matkarajal. Sa tead, et uue töö eest saadud raha kuluks ära ja ma pean Clear Pathile tuntust ja mainet looma. Mul on selle firmaga suured plaanid, ma ei kavatse jääda ainsaks diplomeeritud pettuste uurijaks, ma kavatsen endale ka alluvad leida.“
Darcy pööritas silmi. Ta oli seda kõike varemgi kuulnud. „Veel üks hoiatus,“ ütles ta ja rüüpas kanget teed, mille ta oli neile teinud. „Ma ütlen sulle, Nick Markwood on naistemees. Ta ei ole abielus, figureerib kogu aeg seltskonnakroonikas, alati erinevate kaunitaridega. Eelmisel nädalal oli see mingi „Tatsa soos“ tantsuõhtu Evergladesi väärtustamise heaks. Ma ei mäleta, kas see oli ajalehes või selles uhkes ajakirjas Naples Illustrated.“
„Evergladesi väärtustamine? No näed? Paljud heategevusüritused on õilsa eesmärgi nimel. Pealegi peab ta ju pildil olema, et firmale raha sisse tuua. Aga … mis on? Ära vahi mind niimoodi. Sa arvad, et ta see tööpakkumine on lihtsalt külgelöömiseks? Vaevalt küll liigun ma tema ringkonnas. Üks tema sõber on hädas, ja talle avaldas muljet, kuidas ma Sorento küsitlustega hakkama sain, muud ei midagi.“
Claire’i hämmastas ennastki, et ta Nicki kaitses. Ta ei kavatsenud Darcyle mitte mingil juhul tunnistada, et see töö ei olnudki Nicki advokaadibüroo, vaid mingi salajase heategevusorganisatsiooni jaoks. Kas Nicki pühendumine sellistele eesmärkidele ei tõestanud, et ta on tegelikult hea inimene? Aga Claire oli liiga väsinud, et praegu vaidlema hakata.
„Hea küll, hea küll,“ ütles Darcy solvunud ilmel. Ta tõmbas sõrmedega läbi lühikeste juuste.
Kui Darcy emotsionaalseks muutus, oli Claire alati arvanud, et tema tedretähed muutuvad silmatorkavamaks. Õe juuksed ei olnud kunagi olnud nii punased nagu Claire’i omad ja tema silmad olid sinised, aga igaüks sai aru, et nad on õed.
„Kuule,“ ütles Claire, „ma tean, et ma ei maksa sulle lapsehoidmise eest peaaegu mitte midagi, aga ma tahan sind veel kord tänada kõige eest, mis sa oled minu ja kuninganna Alexandra heaks teinud.“ Ta osutas peaga elutoa poole. „Sa oled talle teine ema ja Jilly on nagu õde. Vanem õde peaks noorema eest hoolitsema, aga sina oled alati see tasakaalukas olnud.“
„Noh, meie isa oli joodikust rändkaupmees ja ema peaaegu ei reageerinudki meile, eks me pidime kokku hoidma.“
„Asi pole ainult selles.“
Darcy huuled kõverdusid naeratuseks ja ta krimpsutas nina. See oli nende kurva lapsepõlve üle naljaheitmise komme, ehkki Claire oli alati tahtnud seda analüüsida. Darcy oli Florida osariigi kolledžist alghariduse alal kraadi saanud, Claire oli samas koolis lingvistikat ja psühholoogiat õppinud.
„Ma tahan öelda,“ jätkas Darcy, „võib-olla peaksid mulle lihtsalt psühhoanalüüsi tegema ja asja kaelast ära saama. Kui palju tead sa tüdrukuid, kellele pandi nimi kellegi lemmiku meestegelase järgi Inglise kommeteromaanist? Vähemalt ei pannud ta mulle nimeks Mister Darcy. Kuidas sina üldse lihtsalt Claire’iga pääsesid?“
Nad võtsid lauanurgal kätest kinni. Darcyl õnnestus naeratada, aga Claire võitles pisaratega. „Mäletad, mulle pandi nimeks Claire „Claire de Lune’i“ järgi – segane Claire.“ Nad naeratasid lapsepõlvenalja peale. „Aga ma pean tunnistama …“ jätkas Claire, kui nende tütarde laul kööki kostis, „… et ma eelistan ikka Hans Christian Anderseni muinasjuttu „Lumekuninganna“ sellele Disney versioonile. Mida ema küll meile ei lugenud, kui me väikesed olime? Vähemalt oli meil seegi. Mäletad seda muinasjuttu kahest õest, kes õppisid kokku hoidma?“
Laulu sõnad kandusid uuesti kööki, võimalik, et seda lasti juba kümnendat korda. Laulu sõnad sellest, et minevik on minevik ja peab edasi liikuma, ehkki südames on kahtlused …
Võib-olla, mõtles Claire, kui nad tõusid ja tütarde juurde läksid, oligi tal vaja kuulda seda laulu, mis neid hulluks ajas.
3
„ISTUME siia piknikulaua äärde,“ pakkus Nick, kui nad Sugden Parkis, teisel pool US 41, kus Claire’i maja asus, tema mustast BMWst välja tulid. Siia kostis liiklusmüra summutatult. See paistis olevat nagu teine maailm.
Nickil oli käes jahutuskast ja ruuduline tekk, ehkki õhutemperatuur lähenes kolmekümne kolmele kraadile. Claire ei jõudnud ära oodata, millal leitsak asendub sügispäevade selge jahedusega, aga mingil moel tundusid rõhuv niiskus ja pilvine taevas olukorraga sobivat.
Lahelt puhuv soe tuuleõhk pani virvendama umbes miili kaugusel asuva tehisjärve. Pargitöötajad õpetasid lastele veesuusatamist ja hulk väikesi purjepaate siksakitas järvel. Pea kohal tiirlevate kalakotkaste kisa meenutas Claire’ile kohtuhoone juures nähtud drooni.
Siis märkas ta kõrgel järve kohal valget drooni, seda oli taeva taustal raske märgata. Claire oli lugenud, et droone võidakse kasutada moskiitotõrjeks, aga kindlasti tehti seda Evergladesi kohal, mitte sellises populaarses kohas nagu see siin. Ta otsis pilguga inimest, kes drooni juhtis. Võib-olla oli mees kaugel allpool, kus jalgrattatee metsa kadus.
Claire jälgis, kuidas Nick teki kulunud piknikulauale laotas. Mees võttis jahutuskotist mullijoogid, plastklaasid, jää ja kaks toidukarpi. Plastmassist noad-kahvlid, salvrätikud, tumedast jahust saiad ja väikesed võitoosid. Claire pani tähele, et kõik oli pärit Wynn’sist – see oli kesklinna turg, mida ta armastas, ent tavaliselt vältis, sest kulutas seal alati kaks korda rohkem, kui oli kavatsenud.
„Homaarisalat,“ ütles Nick tema vastas istet võttes, selg järve poole, ehkki Claire lootis, et mees istub tema kõrvale, et vältida muljet ülekuulamisest. Claire oli kehakeele suhtes väga tundlik ja mehe oma reetis praegu kannatamatust ja allasurutud viha. Veelgi hullem oli see, et kuna Nick oli seljaga päikese poole, võttis ta päikeseprillid eest ja uuris naist oma rahutust tekitavate hõbehallide silmadega. „Ma loodan, et homaar sobib.“
„Suurepäraselt. Ma sööksin seda ka siis, kui mu mõlemad käed oleksid haavatud, mitte ainult üks. Kuidas siis Florida osariik selle St. Augustine’i asjaga seotud on, kui mitte arvestada seda, et kui teie sõbrale süüdistus esitatakse, peetakse tema üle kohut seal.“
„Nii et te olete selle asja peale mõelnud. See on hea märk.“
„Võib-olla, aga ma pole valmis seda vastu võtma.“
„Ärme sõlmime lepingut muu kui ainult selle töö jaoks.“
Nick tõmbas särgitaskust paberilehe, voltis lahti ja pööras Claire’i poole. Nüüd oli tal kiire, ta oli innukas. Ja ta ei olnud naise küsimusele vastanud.
Claire võttis päikeseprillid eest, et paremini näha. See ei olnud leping, vaid pakkumine, kakssada dollarit tunniajase küsitluse eest! Ja viiskümmend dollarit „üldkonsultatsiooni“ eest! Claire polnud kunagi teeninud rohkem kui seitsekümmend viis dollarit terve vestluse eest. Siin pakuti ka kolmesajadollarilist päevaraha St. Augustine’is (St. Johnsi maakond) ja kusagil Palatkas (Putnami maakond) oldud aja eest, see pidi iga nädal tema arvele kantama. Tema sisikond viskas hundiratast, kui ta edasi luges. Kui ta aitab Nicki South Shoresi firmal tõestada, et Jasmine Montgomery Stanton ei tapnud oma ema, Francine Montgomeryt, lubati talle 10 000 dollari suurust preemiat. Nick oli dokumendile alla kirjutanud ja lasknud selle notaril kinnitada.
Algul Claire lihtsalt jõllitas paberit, kahvlitäis homaarisalatit poolel teel suu juurde. Ta pani kahvli käest
