Meie rebane. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Meie rebane - Anton Hansen Tammsaare страница 3

Meie rebane - Anton Hansen Tammsaare

Скачать книгу

ta pulka seadida, niipalju kui süda iganes kutsub.

      Mõeldud – tehtud. Ats võttis puupulga pahemasse kätte, kükitas kasti ette maha, surus parema õla kasti serva alla ja pingutas jalgade lihaseid.

      Kuid jalgadega oli selline imelik lugu, et nemad kas seisid hoopis kõveras või hoopis sirged, aga pooles vinnas ei tahtnud nad oma raske kandamiga kuidagi peatuda. Et aga hoopis kõveras seismisest polnud Atsil kasu, siis kippusid jalad end hoopis sirgu ajama ja tõstsid kastikaane nii kõrgele, et tema peal seisev kivi lõi veerema ja oleks tingimata maha kolksatanud, kui mitte seina poleks ees olnud. Nüüd ta aga jäi seina ja kasti taguserva vahele pooleldi õhku rippuma. Oleks kast põrmukenegi seinast kaugemale nihkunud, siis oleks kivi langenud kohe seina ja kasti vahele. Sellest hädaohust Ats sai silmapilkselt aru ja sellepärast ta laskis kastikaane kohe alla ning surus õla vastu kasti, et kivi raskus ei saaks teda paigast liigutada.

      Nõnda nad nüüd seisid seal: kivi oma raskusega trügis kasti seinast eemale, et pääseda põrandale, poiss oli teisel pool kasti kõveras maas ja pani kivi trügimisele kõigest jõust vastu, sest ta teadis, et isa ei mõistaks nalja, kui ta koju tulles leiaks kivi maast; rebasepoeg surus end kõvasti kastinurka, terav nina väljapoole, kõrvad kikkis ja silmad kui nõelad peas.

      Kõik need kolm olid sellises seisukorras, et üks ei näinud ühte ega teine teist, kuigi igaühel neist oleks olnud kas või kümme paari silmi. Poiss ja rebane olid täis hirmu. Üks kartis, et kivi võib kastikaanelt hoopis maha langeda, teine ei teadnudki õieti, mida karta, ta ainult kartis ja paljastas vahetevahel loomusunnilikult oma väikseid valgeid ning teravaid hambaid.

      Kui Ats oli esimesest ehmust toibunud, hakkas ta aru pidama, kuidas end aidata: kust saada midagi kastile ette, et kivi ei suudaks teda paigast suruda, siis võiks ta käsitsi temale kallale karata ja ta uuesti keset kastikaant veeretada. Ühes sellega Ats tõotas endamisi, et kui see temal õnnestuks, siis rahulduks ta praoga, mille isa jätnud kastikaanele. Tema Ats ei katsuks siis enam kordagi kastikaant kergitada, piiluks vaid läbi praeguse prao ja õpetaks rebasele, milline vahe on Piitsul ja Mossal.

      *

      Esimene hea asi, mis torkas Atsile silma, oli auk kuuri põrandas. Sinna sisse võis oma parema jala suruda, et oleks kindlam õlaga kasti hoida. Pahem jalg jäi nõnda hoopis vabaks ja temaga võis kas või sada imet teha.

      Aga Atsil mõlkus meeles ainus ime: sirutada vabanenud jalg konksuna puupaku või kivide juurde, mis seisid kapsategemise ajast saadik siin seina ääres, kastist natukene maad eemal, ja tõmmata nad enda asemele kasti hoidma.

      See oli vaevaline töö, aga Ats tuli temaga lõpuks ometi toime ja tundis suurt rõõmu, et tema oma nõukusega oli võitnud otse uskumatud raskused. Nõnda siis ta seisis ülevas meeleolus kasti juures ja silmitses oma kätetööd, rääkides kivile nõnda:

      „Eks katsu veel kasti seinast eemale trügida. Tee proovi! Sina arvad, et oled üksi kange ja kaval, aga võta näpust, mina olen veel kavalam. Ära sa looda, et ma eluilmas ise hakkan kasti hoidma, nagu sina. Minul on abimehed, sest mina pole sinuks. Sina trügi ise, minul on teised, kes trügivad minu eest.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4QAYRXhpZgAASUkqAAgAAAAAAAAAAAAAAP/sABFEdWNreQABAAQAAABQAAD/7gAmQWRvYmUA ZMAAAAABAwAVBAMGCg0ABOL4AAduZwAMS38AFCIj/9sAhAACAgICAgICAgICAwICAgMEAwICAwQF BAQEBAQFBgUFBQUFBQYGBwcIBwcGCQkKCgkJDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMAQMDAwUEBQkGBgkNCwkL DQ8ODg4ODw8MDAwMDA8PDAwMDAwMDwwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAz/wgARCAlh BkADAREAAhEBAxEB/8QBBwAAAgIDAQEBAAAAAAAAAAAAAwQCBQEGBwgACQEAAwEBAQEBAAAAAAAA AAAAAAECAwQFBgcQAAICAQMDBAEEAQQCAwABBQECAAMREBIEIRMFIDEiBjBAQTIUI1AzFQdCFmAk NEMlFzVEJhEAAQMDAwIFAgMGAwYGAAILAQARAiExEkEiA1EyEGFxEwSBQpFSIyChsWIzFMFyBTBA 0YJDU1Dw4ZIkNPFjohVzYLKDk8JENQYSAAAEBgIDAAEDBQEAAAAAAHABESEAECAwUGBAMYCQoLDA YYFBUXESIgITAQACAgICAQQCAgMBAQEAAAEAESExQVEQYXEggZGhMLHB0UDw4fFQYP/aAAwDAQAC EQMRAAAB4b9T8pTd2deugDdpjGcCsdfWIPTFhlN1GR0UL2d3lCaipiC+eiU6udMoVpmpjDayzfvI KYVpNMEDGsHaFIVyfWV3pCk6JvlyrMdz1pbaY/Y6NTY7qobtLiKlOHdqayR/V6vcbXOoGqHTFapd vIK3lOs1ijL2aZqadU7WjTcYzzNqqrfTGr5tLG8vpZB2NTkrSo1Y0kai8vCrnQV0rnrcVmWNKmNH bzntkOa+B1ypVZsHjpZGVcWnd2l4AVEBfXNHPZ7PJ+pYdqzTOMVuVKdUg1pZMrVrWdJjvZUYUNjU irG85UxCK0JC+FVT2

Скачать книгу