REBASE-ONU JA JÄNKU-ONU
Rebase-onu kiusas alati Jänku-onu. Kuid see oli kaval ja Rebase-onu ei saanud teda kuidagi kätte.
Juhtusid teised jälle kord kokku.
„Hei, Jänku-onu!“ hüüdis rebane.
„Pole aega, Rebase-onu.“
„Tahan sinuga vähe juttu vesta, Jänku-onu.“
„Hea küll, Rebase-onu. Kuid kõnele sealt, kus oled. Ära sa lähemale tule!“
„Nägin eile Karu-onu,“ ütles rebane. „Ta andis mulle mööda kõrvu, et sind alati kiusan. „Olete naabrid ja peate rahus elama,“ ütles ta. Lubasin talle, et sinuga ära lepin.“
Jänku sügas käpaga kõrvatagust ja ütles:
„Hea küll, Rebase-onu. Tule siis homme minu poole lõunale.“
„Tulen meeleldi.“
„Ma siis ootan.“
Juba vara hommikul läksid Jänku-onu ja Jänku-tädi aeda, korjasid kapsaid, porgandeid, spargleid ja keetsid Rebase-onu jaoks maitsva söögi. Hakkasid siis teda ootama.
Lõpuks tuli Siili-onu ja ütles:
„Rebase-onu palus end vabandada. Ta on haige ja ei saa tulla. Kuid ta palus Jänku-onu enda poole lõunale.“
Jänku jooksis kohe rebase poole. Kuulatas algul ukse taga, et kas kuuldub haige oigamist. Vaatas siis ukse vahelt sisse ja nägi, et rebane istub toolil, ise üleni tekkidesse mähitud.
Lõunat pole aga kusagil näha. Ainult tühi kauss on laual ja selle kõrval terav nuga.
„On sul lõunaks praetud kanapoeg?“ pärib jänku.
„On jah, ja värske,“ kiitleb rebane.
Nüüd silus jänku vurre ja sõnas:
„Ega sa teda ometi tillita küpsetanud? Mina küll kana tillita ei söö.“
Jänku hüppas uksest välja ja lippas põõsastikku.
Rebane istus veidi ja ootas; viskas siis tekid ümbert ning jooksis jänkule järele. Jänku karjub:
„Hei, Rebase-onu, ma panin tillid kännule. Võta ruttu, enne kui need ära närtsivad!“
Hüüdis ja lippas minema. Ning Rebase-onu kavalus läks tühja.
VAIGUST NUKUKE
Nüüd korjas Rebase-onu vaiku ning patsutas sellest nuku. Nuku pani ta suurtee äärde ning puges ise põõsasse peitu.
Juhtuski Jänku-onu tulema.
Vana rebane oli vait kui sukk. Kui jänku nukku nägi, tõusis ta imestusest tagajalgadele.
„Tere hommikust,“ ütles ta. „Täna on ilus ilm.“
Nukk aga vaikib.
„Kas sa kõnelda ei oskagi?“ küsib jänku.
Nukk ei vasta. Rebane on ka vait.
„Kas sa kurt oled?“ pahandab jänku.
Nukk on ikka vait.
„Oota sa puupea, küll ma sind õpetan!“ kärgib jänku.
Rebane on naerust lämbumas. Nukk on aga vagane.
„Kui sinult midagi küsitakse, siis tuleb vastata,“ õpetab Jänku-onu. „Võta kohe müts maha ja tereta. Muidu ma sulle veel näitan!“
Nukk ei lausu ikka veel sõnagi.
Nüüd andis jänku nukule kõrvakiilu. Kuid käpp jäi nuku külge kinni ega tulnudki enam lahti. Vaik on kõva hoidma.
„Lase lahti, muidu annan sulle veel teise lopsu,“ ähvardab Jänku-onu.
Andis siis teise käpaga, kuid seegi jäi kinni.
„Lase mu käpad lahti, muidu löön sul kootidega kondid katki!“ kärkis Jänku-onu.
Kuid nukk ei lausu ikka veel sõnagi, nagu ei räägitakski temaga.
Nüüd andis jänku talle kootidega, kuid needki jäid kinni.
„Lase lahti, või ma poksin sü peaga pikali!“
Ja lõigi peaga — kuid peagi jäi kinni. Nüüd hüppas Rebase-onu põõsast välja.
„Jänku-onu, kuidas käsi käib?“ küsis rebane. „Sa ei tere-tagi mind?“
Ja Rebase-onu viskus pikali maha ning naeris, nii et kõht kange.
„Täna lõunatame koos, Jänku-onu! Täna tõin ise tillid kaasa, nii et sa enam putku ei pääse...“ irvitas Rebase-onu.
KUIDAS JÄNKU-ONU REBASE-ONU NINAPIDI VEDAS
Nii siis oli Jänku-onu vaigust nuku küljes kinni ja Rebaseonu irvitas pikali maas.
Ning ta kõneles:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
