Päkapikud.
Nikolas nägi Piiksu nurgas ringi sebimas. Too tõusis kahele jalale, vaatas Nikolast, ja näis olevat valmis vestluseks. Noh, nii valmis, kui hiir saab vestluseks olla. Mida ei olnud just palju.
„Juust,“ ütles hiir hiirekeeles.
„Mul on selle asja pärast väga paha tunne, Piiks.“
Piiks vaatas üles akna poole ning Nikolas mõtles, et tema tillukesed tumedad silmad tunduvad murelikud ja nina näib närviliselt tõmblevat.
„Ja kui ma ei saa juustu, söön ma ära selle haisva vana juurviljaeluka.“
Piiks pööras end kaalikanuku poole, kes lebas Nikolase voodi kõrval põrandal, ja võttis ampsu.
„Hei, see on jõulukingitus!“ ütles Nikolas.
„Ma olen hiir. Jõulud ei tähenda mulle midagi.“
„Hei!“ ütles Nikolas uuesti, aga hiire peale on keeruline kuri olla, nii et ta laskis Piiksul jätkata kaalikanuku kõrva näkitsemist.
Mehed seisid väljas akna taga tükk aega, kõneledes kaugeid sõnu ja juues murakaveini, sellal kui Nikolas lamas murelikult pimeduses, kõhus halb tunne.
Piiksul oli samuti kõhus halb tunne. Aga see tekibki, kui süüa toorest kaalikat.
„Head ööd, Piiks.“
„Ma soovin, et see oleks olnud juust,“ ütles Piiks.
Ja Nikolas lebas seal kohutav mõte peas tiirlemas. See mõte oli: Midagi Halba Hakkab Juhtuma.
Ja tal oli õigus.
Hakkaski.
Kelk (ja teised halvad uudised)
„Kuule, poeg, ma pean sulle midagi ütlema,“ ütles isa, kui nad sõid hommikusöögiks vana rukkileiba. See oli Nikolase meelest paremuselt teine lemmikhommikusöök (kohe pärast värsket rukkileiba).
„Mis on isa? Mida Anders sinult küsida tahtis?“
Joel tõmbas sügavalt hinge, nagu oleks järgmine lause midagi sellist, millest tal tuleb läbi ujuda. „Mulle pakuti tööd,“ ütles ta. „Selle eest saab palju raha. See võib olla lahenduseks kõigele. Aga…“
Nikolas hoidis oodates hinge kinni. Ja siis see tuli.
„Aga ma pean ära minema.“
„Mida?“
„Ära muretse. See ei kesta kaua. Ainult kaks kuud.“
„Kaks kuud?“
Joel mõtles natuke. „Kõige rohkem kolm.“
See kõlas nagu igavesti. „Milline töö kestab kolm kuud?“
„See on ekspeditsioon. Rühm mehi läheb Kaugesse Põhja. Nad tahavad leida üles Päkapikula.“
Nikolas suutis vaevu uskuda, mida ta kuulis. Ta pea käis vaimustusest ringi. Ta oli alati uskunud päkapikkudesse, aga mitte kunagi päriselt ette kujutanud, et inimesed võivadki minna ja neid näha. Päkapikke.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
