Müts ja kindapaar on mul küll olemas, aga kasutanud olen neid väga vähe, peaaegu üldse mitte … Juulikuus end veebruari varustusse toppida tundus karjuva ebaõiglusena! Kas ma üldse tahan seda kõike kaasa teha?
Juttu oli ka saareriigi toidust, mis tundus meie mõistes hirmkallis. Planeeritud oli paar supilõunat, mille puhul hoiatati ette, et ei tasu imestada, kui supileemes ujub vaid mõni kapsalible ja leidub ehk tükike lihagi. Sellise supiportsu hinnaks pakuti keskmiselt 20–25 eurot. Kõlas üsna halvasti. Panin kõrva taha teadmise, et oma söögi kaasavõtmine on tõsine teema.
Käisin raha vahetamas. Vahetasin 300 eurot, mille vastu sain 34 000 Islandi krooni ja veidi eurosid tagasi ka veel. Mitte summa ei ehmatanud mind, vaid see, et sain ainult seitse kupüüri, neist kolmel ilutses number 10 000. Kõik klappis kriipsupealt, kuid hulk aega oli kummaline tunne, nagu oleksin pügada saanud. Kuidas küll selline suur summa saab väljenduda nii vähestes rahapaberites …
Õnneks sain ma oma lennuhirmust jagu juba möödunud aastal, kui Hollandis käisin. Sellel lennul meeldis mulle, mida lennuki aknast, illuminaatorist, nägin. On vast vahva ja kauni kõlaga sõna see „illuminaator”! Ühel varasemal lennul ajas nähtud vaade mulle aga sellise hirmu nahka, et edaspidine lendamine oli minu jaoks aastakümnete vältel täiesti välistatud. Üritasin lastelegi selgitada, et Hollandisse saab ka bussiga sõita. Mul olid lausa pisarad silmis! Nüüd rõõmustan, et ainult jutuks see jäigi.
29. juuli
Seekord lendasime Tallinnast Riiga ning mõni tund hiljem Riiast Keflavíkki. Meid teenindas Air Baltic.
Kui me Keflavíkis (tõlkes Ajupuidu laht, hääldus Keplavik) lennukist välja olime saanud ning pagasilindilt oma kohvrid ära korjanud, väljusime Leifr Eiríkssoni nimelise rahvusvahelise lennujaama hoonest, et parkimisplatsil bussi istuda ning Islandiga tutvuma asuda. Meid võttis vastu paras tormituul. Säärase tuule kohta öeldakse, et see lükkab sea ka tagumistele jalgadele püsti. Meie saaremaised juured hoidsid meid aga kõvasti Maa küljes kinni, nii et Mary Poppinsi kombel keegi minema ei lennanud ja kogu grupp jõudis kadudeta bussi. Etteruttavalt saan nentida, et seesama bussini astumine oligi kõige tuulisem aeg, millega Island meid võõrustas. Kogu ülejäänud seal oldud aja jooksul oli küll veel paar tunduvalt vähem tuulisemat hetke, kui vaatamisväärsusi uudistamas käisime ning veidi vihmasabinat paaris peatuskohas. Tõsi küll, sõidu ajal nägime vihma rohkem. Üldjoontes vedas meil ilmaga tohutult. Ka kohalike väitel oli neil just sel aastal väga ilus suvi.
Keflavíkki ehitati XVI sajandil Šotimaa ettevõtjate poolt sadam alale, kus varemgi oldi tegeldud kalapüügi ja kala töötlemisega. 1940. aastatel ehitati sinna Ameerika Ühendriikide poolt rahvusvaheline lennujaam, mida NATO kasutas oma sõjalise baasina sügiseni 2006. Samas oli see mõeldud ka transatlantilise kommertslennuliikluse jaoks. Nüüd on siin Islandi peamine rahvusvaheline lennujaam. See on rahvuslike lennufirmade Icelandair ja Iceland Express kodujaam.
Meie esimene eesmärk oli Islandi pealinn Reykjavík (tõlkes Suitsude laht). Linn on nime saanud nähtavasti ümbruskonnas auravate kuumaveeallikate järgi. Sõidu ajaks prognoosis giid 40–45 minutit ja umbes nii kaua see sõit kestiski. Saime teada, et Reykjavíkis koos selle eeslinnadega elab ligikaudu 2/3 kogu saare rahvastikust. Peamine maantee kulgeb ümber terve saare. Toomas Jüriado blogist „Islandile tahan ma ikka” lugesin hiljem:
„Saare tähtsaim tee, maantee nr 1 ehk Ringtee (Hringvegur) on pikk 1332 kilomeetrit.”
Olime mõnda aega sõitnud, kui avanes vaade ilusale, suuremale asustatud punktile. See oli üks Reykjavíki eeslinnadest, kus elavat rohkelt noori peresid, eelkõige seepärast, et elamispinna hinnad on pealinna hindadega võrreldes tunduvalt soodsamad. Koha nimi mulle muidugi meelde ei jäänud, sest kuulsin seda ju esmakordselt. Jätsin meelde, et seda võib tõlkida kui Inglite linn. Kohalik Los Angeles siis! Lootsin, et kui juba kodus olen, saan interneti abiga selle paiga õige nimekuju teada. Internet näitas hiljem Reykjavíki eeslinnadeks: Hafnarfjörður, Garðabær ja Kópavogur. (Tõlgituna eesti keelde Sadama fjord, Aedade linn ja Hülgepoegade abajas.) Pean hingelt ära kirjutama ka üllatusliku fakti, et kui panin Hafnarfjörðuri nime Google’-i tõlkesse, siis sain vastuseks Saapad. Olin paar nädalat üsna suures segaduses, kuni leidsin internetilehe „Igasugust Islandilt”, kust sain teada, et Hafnarfjörðuri linnake samanimelise fjordi ääres kandis pikka aega hoopis nime „Linn laavaväljade vahel”. Linna põhjaosa on laavarüngaste vahele ehitatud nii, et kohati ei ole majad nähtavadki ja Hellisgerði linnapargis on selle omapärase maastiku läbilõige vaadeldav. Veel lugesin samast, et kui veab, võib seal haldjaid ning muud inimeste silme eest harilikult varjatud rahvast näha. Hafnarfjörður on niisugune linn, kus haldjad ja inimesed külg külje kõrval elavad ning paljudel Hafnarfjörðuri elanikel on oma ebaharilikest naabritest rääkida üksjagu erinevaid lugusid.
Elevust tekitas teadasaamine, et Hafnarfjörðuril on Eestis sõpruslinn, Tartu.
Hafnarfjörður, kus nime poolest on ka haldjarahva pesapaik (autori pildistatud)
Kribinal-krabinal otsisin välja just selleks reisiks poja perelt laenatud fotoaparaadi ja tegin esimesed klõpsud. Nagu hiljem selgus, oli vaid üks neist klõpsudest fotoks vormunud. Võõras aparaat, tundmatu tehnika. Juhtub. Kahjuks! Saan tõdeda, et säristasin seda aparaati kogu reisi jooksul oma sadakond korda tühja. See selgus siis, kui juba kodus olles sain üle vaadata, mida ma siis pildistanud olin. Mul on silma ees veel suur hulk erinevaid vaateid, mille kohta kindlalt tean, et enda teada tegin pilti, kuid mida pole, on just need „tehtud” fotod. Ma vist ei saagi teada, mida ma valesti tegin, või kuidas oleks olnud õige tegutseda.
Rõõmustan hoopis nende kaadrite üle, mis ikkagi pildiks said! Teravam silm näeb nii mõnelgi kindlasti ka varje või peegeldusi, mida tehniliseks praagiks pidada, aga ma pole kutseline fotograaf ja loodan, et need apsud on andestatavad.
Esialgu aga olime oma teekonna alguses.
Garðabær asutati aastal 1878. Tänaseks on see oma peaaegu 15 000 elanikuga suuruselt kuues linn saarel ning just siin asuvad väidetavalt Islandi parimad golfiväljakud.
✦✦✦
Ja veel infot internetilehelt „Igasugust Islandilt”:
„Kópavoguris oli rahvakoosoleku ehk þingi pidamise koht, mida tähistab sõidutee ääres seisev mälestuskivi. 1662. aastal toimus siin rahvakoosolek, mille käigus islandlased olid sunnitud tunnistama Taani kuninga ainuvõimu Islandil ja sellega end täielikult Taani kuninga valdusse andma. Samas kohas toimus 1704. aastal ka viimane surmanuhtluse täideviimine. 1955. aastal anti Kópavogurile linnaõigused ning sellest peale hakkas elanikkond järsult kasvama.”
Järgneb linna laienemisega seotud jutustus teedeehituse eripärast. Nimelt Digranesi piirkonnas jäänud ootamatult töö ühe künka juures seisma. Masinad läinud järjest katki, osa töövahendeid kadunud arusaamatult. Seletust toimuvale ei leitudki ning kui rahad lõppesid, jäi ka töö lõpetamata. Kümmekond aastat hiljem oli uuesti tekkinud vajadus tee rajamiseks ning kui taas pidi töödega kummalistel põhjustel korduvalt algust tegema, tehti plaanis muudatus nii, et ehitati künka kõrvalt, mitte üle selle. Seekord lõpetati töö edukalt ja juhtunu unustati pea pooleks sajandiks. Siis vajas tee laiendamist ja asfaltkatet. Vajalikuks peeti künka ääre osalist eemaldamist. Suur kivipuur toodi kohale, kuid kui see kivikamakat puudutades kohe purunes, imestati väga. Uus puur ei pidanud kauem vastu ja töömehed keeldusid sellele künkale tööriistadega lähenemast. Uue hooga hakati jälle rääkima künka elanikest,
