Mõned kummalised naised. Toomas Vint

      Tööpäev hakkas läbi saama. Ateljees hämardus. Ei, mitte veel nii palju, et oleks tarvis tuld põlema panna. See oli hoopis valguse kadumise tunne, midagi minu sees olevat. Pigem enesepett või ettekääne, et saaks nüüd hakata kojuminekule sättima. Ehk isegi ebamäärane trööst, et kui oleks veel tunnike head päevavalgust, siis võiks viimaks ometi midagi kasulikku korda saata. Kuid enam pole see võimalik. Tehnilistel põhjustel.

      Tööpäev sai läbi. Vahetasin riided ja pesin käed, kuigi need polnud põrmugi värviseks saanud. Ja kuidas saaksidki, kui kunstnik on istunud tunde pintslit kätte võtmata ja vahtinud ühtsoodu aknast välja. Kuulanud Klassikaraadiost päevauudiseid ja muusikat, täpsemalt kuulmata ei ühte ega teist. Tõstnud juba hommikupoolikul molbertile peaaegu lõpetatud maali – rohelise maastiku, kus horisondil sinetavad kõrged linnahooned ja esiplaanil on näha kahte väikest tüdrukukest teineteisel käest kinni hoidmas.

      Maal oleks justkui lõpetatud, aga tegelikult ei ole. Miski on puudu või üleliia. Ma mõtlen, et üht-teist tuleks sinna juurde komponeerida või maha kriipsutada ja siis oleks valmimas kena luuletus, mida saaks pidulikul puhul rahvale ette kanda. Maal või luuletus, mis vahet seal on! Üks looming puha, mida mõni maalija või luuletaja hea tahtmise korral teistele nähtavaks vormistab.

      Mul oli mantel juba seljas, olin ateljee uksegi avanud, kui pähe lipsas mõte, et pilveke võiks majade vahelt mõne kõrge maja ette trügida … Esimesel hetkel oleks kõik normaalne, kuid kui üks pilv on kord juba vangistanud vaataja pilgu, siis tekib küsimusi … Esiplaani on lapsed päikesesäras. Taamal paistev linn on ebasümpaatne – päikeseta ja sünge, ehk ainult majade vahel ekslev valge pilv on see, mis võiks lastes huvi äratada.

      Vahtisin oma maali minutit viis ja mulle tundus, et äsja pähe lipsanud mõte on eriti hea – see annab maalile mõtte ja sügavuse, mis omakorda tekitab vaatajas huvitavaid mõtteid ja kiiduväärt sügavusetunnet.

      Muuseas, sügavusetunne on selline ebamäärane mõiste, mida keegi ei oska täpsemalt kirjeldada ega seletada.

      Kui ma uuesti käe ateljeeukse lingile surusin, tundsin juba, et mu tööpäev on siiski korda läinud, ja see oli helge hetk, mis iiveldust tekitava masendava enesetunde korrapealt isuäratavaks muutis. Nagu pudrule lisatud näputäis soola või midagi taolist. Kulutatud aeg oli täna asja ette läinud. Kui kodus naine küsib, kuidas päev oli, siis võib uhkeldades vastata, et oli hea päev.

      Mu ateljee on justkui ühiskorteri tuba, mida see tegelikult ongi. Kunagi töötas siin eelmise põlvkonna kunstnik Aino Bach ja kui ta looja karja läks, siis jagati korterateljee mitme minu põlvkonna kunstniku vahel ära. Mina sain hoovipoolse toa, kuhu päike sisse ei paista ja mis on seetõttu maalikunstnikule hästi sobiv tööruum. Ning eriliseks tegi selle ruumi kamin – disainilt puhtakujuline art déco – , milles oli hea õliseid maalilappe ja muud prahti põletada ning siis külmal talvepäeval elavat tuld vahtida. Kui ma hakkasin esimest korda kaminast tuhka välja võtma, ilmusid tuharesti alt välja kaks trükiplaati: „Magav tüdruk”, mis oli Aino Bachi kõige tuntum graafiline töö, ja siis üks Lenini portree.

      Tegelikult kujutas „Magav laps” näitleja Mari Lille väiksena. Mari on mu kooliõde ja hea tuttav, nagu ka kogu Lillede anderikas perekond.

      Veeretasin tookord kuulsa töö plaati hulk aega sõrmede vahel – peast käis läbi mitu huvitavat mõtet, aga südant kõvaks tehes viisin need alla graafika ateljeesse, kus meister Kann nii Marile kui ka Leninile ristid peale kriipis ja sellega tiražeerimise võimatuks muutis.

      Niipalju siis ateljeest, kust olin parajasti lahkumas, kui ühtäkki kuuldus koridori lõpust, välisukse juurest, lõgisev heli, nagu tahaks keegi kinnist ust lahti saada. Tegin mõned kiired sammud, keerasin sneprit ja nägin, et trepikojas seisab naine. Mulle võõras ja iseendalegi justkui võõras, mida väljendas ta imelikult ebakindel olek. Keerasin ukse enda järel lukku ja vaatasin naisele kortsus kulmuga ja küsivalt otsa – mispeale ta oleks sunnitud põhjendama, miks seistakse kunstnike ateljeemaja trepikojas ja miks seal ühe ukse kallal lõgistatakse.

      „Kas see on kolmas korrus?” küsis ta ebalevalt.

      „Ega ikka ei ole,” vastasin ta küsimusele toonil, millest tema võis omakorda küsimust välja lugeda.

      „Ma pidin modelliks tulema, aga näete, unustasin kunstniku nime ära.”

      Sisse kukkus, mõtlesin ma kahtlustava mõtte. See, mida ta rääkis, oli valede algus – kolmandal korrusel polnud mingit kunstniku ateljeed, oli hoopis ametiasutus.

      „Mismoodi teie kunstnik välja nägi?”

      „Ma ei tea … me rääkisime telefonis … ma jäin natuke hiljaks … ja siin ma nüüd olen,” seletas naine vaiksel ja kõlatul, justkui susiseval häälel. „Eks helistage talle, number peaks teil telefonis olema,” pakkusin ilmselgelt tulutut abi, sest võisin vastust juba aimata: mul ei ole telefoni kaasas.

      See oli segane või udune lugu, milles võis siiski olla natukene tõtt. Heitsin naisele nüüd juba tähelepanelikuma pilgu – mitte enam noor ega ka vana, seljas talle silmanähtavalt suur mantel, käes kaks kilekotti: üks midagi täis, teine pooltühi. Või hoopis pooleldi täidetud? Peas rätik,

Скачать книгу