kurb, et polnud külalisele midagi muud pakkuda, ent siis muutusin rõõmsamaks: „Te pange kohvi sisse mett, see on hea mesi. Mitte poest, vaid korraliku mesiniku käest ostetud.”
Ta ei öelnud seepeale midagi, võttis lusikatäie ja pistis selle oma hambutusse suhu. Tundsin sundust temaga kohvi kõrvale juttu ajada, aga midagi sobivat ei tulnud pähe. Naise, õige jah – Svetlana, õlgadeni ulatuvad ebamäärast värvi juuksed varjasid vigastust ja nii paistis suu juurde tõstetud valge kohvitassiga nägu õige armas.
„Naine võilillepõllul kohvi joomas” võiks ühe pildi nimi olla, mõlkus mul mõttes.
Oli aeg tööle asuda. Ateljees polnud sirmi, mille taga ta oleks saanud lahti rõivastuda, seetõttu võtsin kapist saunalina ja näitasin, kus koridoris vannituba asub ning jäin ootama.
Ukse kõrval oli kaks kilekotti. Üks paistis olevat täis, teine aga pooltühi. Ma mõtlesin, et ei teeks paha veidi nende sisse piiluda. Ega säherdune teguviis kena ei ole, vähemalt minu kodune kasvatus poleks lubanud oma nina võõrastesse asjadesse toppida. Kuid samal ajal oli keegi võhivõõras vannitoas end riidest lahti koorimas ja ma võiksin temast ikka üht-teist teada. Tegin mõned kiired sammud ja haarasin ühe kottidest. See oli kahtlaselt kerge, aga seda, mis seal sees oli, poleks ma eales ära arvanud.
Svetlana oli vannitoas õige kaua, palju kauem, kui seda lahtirõivastumiseks vaja oleks. Küllap hakkas end pesema, kuid seda, et ta pead peseks, poleks ma küll tahtnud. Ei olnud mul fööni ega midagi, ja vaevalt oleksid niisked salgud see, mida oleks tarvis. Või läheks mul just säherdusi vaja? Püüdsin meelde tuletada ta juuste värvi. Šatäänid? Punakaspruunid?
Korraga polnud ma enam kindel, et saan ennast ootamatult pakkuma tulnud modellist mingit tulu. Mul oli kogemust, et võin mõnda naist pildistada kas või tuhat korda, aga mitte miski ei kutsu seda keha maalima. Raisatud aeg ja raha.
Aga kus on siis sinu inimlik kaastunne, küsisin endalt tõredalt … Naine paistab silmanähtavalt raskustes olevat, kõht on tal tühi, taskus pole sentigi raha ja kes teab, mis hullud asjad on ta elu praegusel ajal talumatuks teinud …
Mind valdas korraga vastik pelg, et kui ta vannitoast tuleb, siis pean vaatama ta äratorgitud käsivarsi … Mul oli kunagi veider kogemus, kui mul silmapõhjas tromb tekkis ja kiirabis taheti verd lahjendada, aga ei saadud veeni kätte ning siis torgiti ja torgiti ning viimaks õnnestus neil alles jalale nõel sisse ajada. Mõne päeva pärast tuli mul taksoga kuhugi sõita, oli suveaeg ja ma kandsin lühikeste varrukatega pluusi, mis käsivarte juba siniseks-kollaseks muutunud torkekohti kuidagi varjata ei suutnud. „Näita raha,” ütles taksojuht resoluutselt, arvates, et ma olen mingi narkar. Ma ei viitsinud hakata seletama, näitasin viiekümnelist ja sõitsime.
Naine viibis ikka veel ja ma hakkasin kartma, et äkki ta on endaga midagi teinud. Ega võõrale pole näkku kirjutatud, mis tal parajagu mõttes on. Võib küll üht-teist aimata, aga võib ka valesti aimata. Olin valmis juba koridori minema, et ukse taga kuulatada, aga siis ta tuli. Lina ümber ja – nagu oodata võis – juuksed sorakil. Ma ei hakanud peapesu pärast õiendama. Kuid pärast seda, kui ta oli seeliku ja kampsuni korralikult ja kokkuvolditult diivani käetoele asetanud ning mu käest kammi küsis, ütlesin, et las esialgu jääb nii. Panin tuled peale ja palusin tal keset tuba seista.
Nõelajälgi ega siniseid plekke ei olnud, kuid oli laitmatu keha, vahest veidi pikaks veninud pihaga, aga kauneid vorme ja vormipehmust jätkus küllaga. See ei olnud tühja kõhu kere. See, et ta nii kiiduväärne välja nägi, võis olla üksnes hea ja korraliku elu tulemus. Kustutasin oma peas liikunud stereotüüpse stsenaariumi, kus prostituudil pekstakse karistuseks hambad välja ja lõigutakse teistele hoiatuseks nägu, pigem oli tema puhul tegemist õnnetusega, mis seni kenasti kulgenud ellu ootamatult ebameeldiva pöörde toob. Või mis see kõik üleüldse minu asi on …
Palusin tal liikuda, käsi ja jalgu liigutada, istuda ja lamada. Kui ennist mulle pihku pistetud käsi oli elutu, siis keha elas. Seal oli plastikat ja nõtkust, lausa ebatavaliselt innukat elu pulbitses selles.
Kui olin oma materjaliga piisavalt tutvunud, ütlesin, et ta võtaks teki ümber ja istuks diivanile. Ega mu ateljee mingi soe pesake ei ole, suured aknad lasevad tuult läbi ja lisaks veel linnatahmagi, mis aknalauale koguneb ja küllap pildipindadelegi ladestub. Mitu aastat tagasi said maja väljakupoolsed aknad uute vastu vahetatud, aga hoovipoolsete vahetamiseks raha ei jätkunud.
Pöörasin oma modellile selja ja vahtisin aknast paistvat hämardunud linna. Aknapeeglis nägin, kuidas Svetlana lusikatäie mett võttis ja uuesti läbis mind kaastundehoog. Ma ei mäleta, millal minusugusel tuli nälga taluda. Kunagi noores põlves sõjajärgsel ajal ikka, kuid õnneks on mu eluaeg olnud rahumeelne, ilma suuremate kriisideta.
Kui aknast välja vaadata, siis paistab paremat kätt muusikakool, mille valgustatud saalis mängis parajasti orkester. Helid tungisid läbi aknaklaaside nõrgalt, aga äratuntavalt. Kui aknad lahti on, kostab pahatihti jõulist puhkpillimuusikat, lauluharjutusi või trummipõrinat. Praegu mängiti Sibeliust ja viiulipoognad kiikusid. Hakkasin Svetlanale jutustama, kuidas mu aknast nähtav Niguliste torn põles. Kui tookord ateljeesse jõudsin, paistis lössivajunud torn nagu ehmatav silmapete, aga siis tuldi torni pildistama. Harju tänav oli täis miilitsaid, kes fotoaparaatidest filmirullid välja tirisid. See oli aeg, mil õnnelikus riigis ei tohtinud midagi paha juhtuda. Niguliste kuplita torn seisis pikka aega keset linna nagu ausammas vene jõhkrale pommirünnakule. Siis ehitati õige kaua tornile kuplit, viimaks oli see peaaegu valmis, kuid ühel hommikul jälle ootamatult ühele küljele lössi vajunud. Nagu hiiglasliku päkapiku müts.
Svetlanat ei paistnud mu jutt huvitavat. Küllap ma pajatasin iseendale, aga tema sõi midagi häbenemata mett ja mul oli sellest hea meel. Siis hakkasime tööle. Ma valetaksin, kui ütleksin, et see keha ei äratanud minus peale inspiratsiooni muid mehelikke soove ja ihasid, ma kogunisti mõtlesin, et raha eest oleks ta valmis ükskõik milleks. Kuid ma ise ei olnud valmis, sest irratsionaalne kaastunne oli see, mis kõik lihaliku maha surus. Mulle tundus ränga kuriteona isegi pähelibisenud mõte millestki siivutust. Kunstniku jaoks oli naine ateljees nagu tööriist – värvituub, pintsel või siis tühi lõuend. Siivutuid mõtteid võib mõlgutada pärast seda, kui ta on lahkunud ja küllap need mõtted ajapikku endasse erootilist jõudugi koguvad.
Kui olin enda arust piisavalt materjali kogunud, lasin tal riidesse panna ja maksin kahe viiekümnelisega. Õnnekombel oli mul rahakotis sularaha. Ta võttis raha vaikides vastu ning ma arutasin endamisi, et ta polnud kogu aja jooksul rohkem kui sadakond sõna öelnud. Aga ega rääkimine polnudki tema töö. See, mida mul temalt vaja oli, oli ta keha, millega võis maalikunstnik vägagi rahule jääda. Palusin, et ta kirjutaks oma telefoninumbri märkmelehele. Töö viimistlusjärgus läheks modelli elusat keha vaja. Siis saatsin ta välisukseni.
Kui kodus lasin pildid mälukaardilt arvutisse, kutsusin naise neid vaatama. „Kuule, see on ju Signe tütar!” hüüatas Aili üllatunult. „Mis temaga juhtunud on!? Ta abiellus aastaid tagasi, kohe pärast Signe surma, sakslasega, Minu meelest … aga ma võin ka eksida …”
Jutustasin talle algusest lõpuni kogu loo, siis vaatasime hulk aega mõtlikult pilte, viimaks Aili küsis: „Kuule, mis ikkagi neis kottides oli? Sa ei hakka ju mulle valetama, et kui ta end vannitoas pesi, siis panid kiusatusele vastu ega puudutanudki neid.”
„Ah et mis neis oli … ikka tuli ära kontrollida. Kas tead, pungil täis plastkotis oli mitu plastkotti, milles igaühes olid plastkotte täis plastkotid. Kui ära läks, unustas ta need ukse kõrvale maha. Ma ei tea, milleks need vajalikud olid. Aga kui inimene midagi endaga kaasas kannab, siis tõenäoliselt on need vajalikud asjad. Mul on ta telefoninumber ja ma võin temaga kokku leppida aja, mil saan talle kotid ära anda.”
„Ma
