mahlaklaasi ning ta suunurgas paistab midagi pruunikat – jäänus hiljuti söödud toidust või siis kärn.
Ta ei kuule mind, võib-olla isegi ei näe, käib mõttevälgatus Vahuril peast läbi. Sellest, et inimene ei kuule, saab ta aru, aga ta teab ka seda, et kurdid püüavad huulte liikumisest sõnu välja lugeda, seevastu lauanaaber ei pööra talle mingit tähelepanu. Nagu räägiksin seinale, tunneb Vahur tahtmatult solvumist, aga otsustab juba järgmisel hetkel solvumistunnet trotsida ja nimme lauakaaslasega rääkida.
„See on hea, et ma saan kellelegi südant puistata,” lausub ta teatraalselt ohates ja rüüpab paar lonksu jahedat mahla.
„Teate, mul on viimasel ajal ebameeldivusi olnud, ah, mis ebameeldivusi, kui otsesõnu öelda, siis asjalood on õige sitad. Mind tahetakse koha pealt lahti kangutada, ja seda ilma erilise põhjuseta. Loomulikult ei tea ma, mis selle taga võib olla … võimalik, et mõne mehe iha üle minu laiba karjääri teha, igatahes minu kohta liiguvad mingid imelikud laimujutud, ja mis kõige hullem – neid on hakatud uskuma. Ma arvan, et nüüd otsitakse nähtavat või arusaadavat põhjust, et lõpparvet teha … olen täna terve hommiku mõelnud, mida ma saaksin enda kaitseks ette võtta, ja mulle hakkab tunduma, et kõige õigem oleks äge vasturünnak. Ma peaksin asutuse kohta lahti laskma mingi õela kuulujutu, mis otseteed juhiks tähelepanu minult kõrvale. See peaks olema selline vastik ja süüdistav lugu, milles oleks nokaotsatäis ilmselgeid tõsiasju, kuid tegelikkust vürtsitaks intrigeeriv väljamõeldis. Meil kõigil on üksjagu luukeresid kappides ja ega minugi südametunnistus pole lumivalge – küllap see on aastate jooksul õige räpaseks läinud –, aga mõelge ise, kuidas muidu ma saakski selles asutuses töötada. Kui koerakari kord juba haugub, siis peab igaüks kaasa haukuma. Teisiti pole mõeldav.
Võib-olla tundub veider, aga sellest hoolimata, et mingi vastik kuulujutt tahab mind hävitada, näib mulle, et kuulujutud on imepärased. Kujutage vaid ette, kuidas üksik kuulujutt läheb kord internetis lendu nagu tilluke seeme, mis õige pea langeb inimloomuse rammusasse pinda ning sellest võrsub väga kiiresti kuri taim. Kui kuulujutte on mitu, saab neist paks mets, mis varjutab kõik tõelise. Saad aru, mingist hetkest alates pole tõel enam vähimatki väärtust. Kuulujutt ruulib! Kui nii vaadata, siis võib sõnadega maailma muuta. Võtad lihtsalt kätte, kirjutad usutavaid luiskelugusid ning ühel heal päeval ongi kogu ümbritsev muutunud väljamõeldiseks.”
Vahur joob mahlaklaasi tühjaks. Suus kuivab. Aknast undab mööda kiirabi. Laes pöörleb ventilaator ja tuuleõhk silitab õrnalt ta hõredaid juuksekarvu.
Nüüd oleks asi nagu südamelt ära räägitud, ventiil avatud, rõhk väiksemaks seatud ning juba võib edasi liikuda, mõtleb Vahur. Kuid liikuma peab ikka paraja kiirusega, muigab ta seejärel habemesse, mida tal ei ole. Isegi täna hommikul, kui tal polnud plaanis kellegagi kohtuda või kuskile välja minna, raseeris ta end hoolikalt, käis duši all ja lõikas sõrmeküüsi. Pärast hommikukohvi joomist pesi ta hoolikalt oma tassi puhtaks.
Ma olen naeruväärselt korralik inimene, mõlgutab Vahur ning vaatab mõtlikult aknast välja.
Ühtäkki tundub talle, et lauanaaber on hakanud rääkima. „Mida sa veel ootad, asu aga koostama nimekirja neist, kes sinu ebasoosingu taga võiksid olla. Sul tuleb nad kõik järjepanu paraja supi sisse tirida. Ütle, miks sa peaksid nurka aetuna arglikult kössitama ja ülekohtuse maailma üle kaeblema. On viimane aeg midagi enda kaitseks ette võtta – kas või hambaid näidata, vähemalt,” räägib lauanaaber, hääles läbematus või kärsitus, ning otsekui oleks just selliseid lauseid oodanud, tõuseb Vahur meelekindlalt püsti ja tõukab tooli, millel oli istunud, häälekalt laua alla.
Ka lauanaaber tõuseb ja tõukab tooli, millel oli istunud, häälekalt laua alla.
Kui Vahur kuumast päikesest pehmeks läinud asfaldiga tänavat ületab, on tal narr tunne, nagu käiks lauanaaber ta kannul, aga ta ei vaata selja taha, kõnnib otsejoones oma kodumaja ukseni, keerab selle lukust lahti, sammub mööda värskelt pestud treppi oma korrusele, keerab koduuksegi lukust lahti, aga kui ta esikusse astub, tuleb koos temaga sisse ka lauanaaber. Selline sõnakehv, siiani justkui otsustusvõimetu.
Mis seal ikka, mõtleb Vahur, kui juba midagi ette võtta, siis peaks Juhani või Andrese kohta sedamaid mingi halvamaigulise vihje internetiavarustesse paiskama. Või peaks hoopis meie asutuse mõne hästi hoitud saladuse avalikustama. Vahur avab arvuti ja hakkab lugema uudiseid. Õige pea taipab ta, et peaaegu iga uudis annab paraja võimaluse salakavalaks kommentaariks, mis saaks nende asutust või mõnda selle töötajat üksjagu mustemaks määrida.
„Ja sa kujuta vaid ette, kuidas üks räpane kommentaar innustab teisigi lugejaid samasuguseid sinna juurde soperdama!” hüüatab ta silmanähtavalt pead tõstva hasardiga.
Tavalisel sügisõhtul
Kui sa ühel tavalisel pimeneval sügisõhtul oma korterist hämarasse trepikotta astud, tunned ebameeldivat, otsesõnu vastikut lõhna, mis on sulle mingil määral tuttav, aga mitte nii tuttav, et võiksid öelda, mis selle tekitab. Hetkeks kaalud, kas kutsuda lift, siis otsustad jalgsimineku kasuks – mõni asi see neli korrusevahet. Äkiliselt heliseb taskutelefon. Trepimademele seisma jäädes pusserdad hulk aega seda välja tirida, viimaks hallootad. Kitsast, aga kõrgest aknast paistab teise linnamaja sein, kus näed kollakalt valgustatud kontoriruume. Kaks noort naist suitsetavad kitsukesel rõdul, neil on mantlid õlgadel ja sa järeldad, et väljas on üsna jahedaks läinud. Hiline sügis ikkagi.
„Kas saate rääkida?” küsib su käest võõras hääl. „Kes räägib?” uurid seepeale veidi pahasel toonil, sest sinu meelest oleks rääkija võinud eelkõige ennast tutvustada.
„Ma räägin Põrgu eeskojast, meil on laupäeval plaanis mitmed juubeliüritused, sealhulgas kontsert Põrguvürsti auks ja me tahaksime, et te seal üles astuksite.”
Esimesel hetkel on sul ettepaneku üle hea meel, oled rõõmsal häälel juba ütlemas: „Teil veab, mul on juhuslikult see laupäev veel vaba … ,” kuid siis jäävad sõnad kurku kinni, sest alles nüüd jõuab sinuni sõna „põrgu” ja kõik sellega seonduv ning sind valdab järsk paanikahoog, mis paneb sind mitu korda hallootama. „Kas … homme helistada … maal … siin halb levi … homme …” sa hakid oma lauseid, nagu sul ikka kombeks, kui mõni ootamatu telefonikõne on nõuks võtnud su plaanid segi paista.
„Kuradi kurat,” pomised sa, kui kõrva ääres jääb vaikseks.
Sa topid telefoni taskusse, võtad selle jälle välja ja vahid hulk aega tühjal pilgul ekraani, kus pole midagi vaadata. Arutad, miks helistaja pruukis väljendit „üles astuma” ja kas selline harva kasutatav sõnapaar ei peida endas midagi enamat, mis teeks esinemise tavapärasest sootuks erinevaks. Siis surud telefoni uuesti taskusse. Sa tunned end üpris vana mehena, hulga vanemana kui tavaliselt ja korraga ei jõua sa trepist ei üles ega alla minna, ning sa istud aknalauale.
Arvatavasti helistasid nad mulle nii hilja seetõttu, et keegi ütles ära, mõtled sa viimaks ühe loogilise mõtte. Algul oli nõus ja siis ütles ära, ning ega neil vist polegi lihtne esinejaid leida. Keegi ei taha oma nime kergekäeliselt määrima hakata. Põrgu on põrgu.
Su kunagine kuulsus on tuhmunud, sa oled nagu sahtlinurka ununenud hõbelusikas, ja kui juhuslik pilk sind seirabki, siis ega see sära kaotanud hõbedat tähele pane, himustatakse ikka kassikulda, ikka seda, mis võltsilt kiiskab ja väljakutsuvalt kilab. Sa oled omadega sinnakanti jõudnud, et alatasa kuulatad, kõrvad kikkis, ehk ühtäkki keegi kusagil sosistab su nime. Sa käid, kitarr kaelas, külapidudel süldikõrvast pakkumas või mängid hõbepulmades tola. Juba ammu sa ei vali, kuhu minna. Teed alandlikult
