hoidun sind nende lehekülgedega tüütamast ja mainin vaid täienduseks nonde lihtsameelsete mallorcalaste kohta, et Palma osavaimad advokaadid – mulle on öeldud neid olevat neljakümne ringis – lõid mu jutustuse lugemise lõpetanuna oma targad pead kokku, et välja töötada raskendavaid süüdistusi selle „moraalilageda kirjaniku” vastu, kes oli söandanud pilgata nende rahahimu ja vaevanõudvat pühendumust seakasvatusele. Ei tarvitse vist lisadagi, et neljakümnes peas kokku ei leidunud mõistust enam kui neljas.
Ent jäetagu juba rahule need korralikud inimesed, kes olid mu vastu sedavõrd raevukad. Neil on olnud aega rahuneda, ja minul omakorda andestada neile nende mood käituda, rääkida ja kirjutada. Ma ei mäleta selle kauni saare asukatest rohkem kui viit või kuut isikut, kellede heatahtlikkus ja südamlikkus on jäädvustunud mu mällu otsekui saatuse kingituse ja heastusena kõige muu eest. Kui ma ei ole maininud neid nimepidi, siis seetõttu, et ma ei pea end piisavalt tähtsaks, et minu tänulikkus neile au ja kuulsust tooks; kuid olen kindel (ja usun end seda ka öelnud olevat), et neilegi on jäänud minust küllaldaselt sõbralik mälestus, et mitte arvata end kuuluvat mu halvakspanu alla ega kahelda mu tunnete siiruses nende vastu.
Ma ei ole sulle rääkinud Barcelonast, kus veetsime mõned toimekad päevad enne Mallorcale minekut. Merereis kauni ilma ja hea aurulaevaga on võrratu kogemus. Kataloonia rannikul saime taas hingata kevadõhku. Veel novembris olime saanud teist nautida Nimesis, ent Perpignanis jättis see meid maha. Mallorcal ootas meid suvine kuumus. Värske mereõhk leevendas Barcelona kõrvetava päikese leitsakut ja pühkis pilved avaralt taevarannalt, mida kaugustes ääristasid kord mustad ja paljad, kord lumivalged mäetipud. Tegime retke sisemaale ega unustanud sööta ohtralt kaeru suurepärastele väikestele andaluusia hobustele, et nad rasketele aegadele vaatamata suudaksid toimetada meid tagasi linnamüüride vahele.
Sa tead, et sellel 1838. aastal luusisid mässuliste geriljade salgad kõikjal, lõhkudes ühendusteid, tungides küladesse ja linnadesse, maksustades varatuidki, peremehetsedes linnaäärsetes suvemajades ja tikkudes igast kaljupraost ootamatult esile, et nõuda ränduritelt raha või elu.
Sellegipoolest reisisime me mõne kolmikmiili1 kaugusele mererannast ja kohtasime vaid Barcelonasse teel olevaid leskkuninganna Maria Cristina poolehoidjaid. Neid oli kirjeldatud Hispaania parimate väeüksusena; üsna kenad ja liiga hästi relvastatud mehed tõesti, olemaks sõjatandrilt kojunaasjad. Ent mehed ja hobused olid haletsusväärselt kõhnad, meeste näod kollased ja vaevatud, hobuste pead longus ning küljed sedavõrd aukuvajunud, et ainuüksi nende vaatamisest võisid tunda näljapitsitust.
Veelgi kurvem oli näha, kuidas tähtsusetuimgi külaäbarik oli tugevalt kindlustatud ja kuidas ka kõige vaesema maja ees oli mingisugunegi kaitserajatis. Põllukividest laotud müür ja sakiline tornike, tugev ja paks nagu mandlikook, või siis laskeavadega varustatud kaitseehitis iga ukse ees viitasid eksimatult sellele, et mitte ükski tolle jõuka ümbruskonna elanikest ei tundnud end põrmugi turvaliselt. Paljudes nendest varemetes väikekindlustustest oli värskeid jälgi rünnakutest ja kaitsetegevusest.
Kui olime kes teab läbi mitme trepi, tõstesilla, võlvkäigu ja kaitsevalli pääsenud Barcelona hirmuäratava ja võimsa kantsi sisemusse, ei paistnud enam märkigi sellest, et linn oleks sõjaseisukorras. Kahuritega varustatud kolmekordsete müüride taga, röövlijõukude ja kodusõja poolt ülejäänud Hispaaniast eristatud, saalis õitsev noorsugu päikesest rõõmu tundes rambla’l, pikal tänaval, mis ääristatud puurivide ja majadega ning meenutab meie bulvarit. Kaunid, siredad, veidike koketeerivad naised ei paistnud tundvat muret millegi muu kui oma mantiljavoltide ja lehvikukaarte pärast; mehed jällegi olid ametis sigarisuitsetamisega – naerdes, juteldes ja naistele silma heites; nad vestlesid itaalia ooperist ja näisid vähe hoolivat sellest, mis toimus teisel pool linnamüüre. Kuid öö saabudes, kui lõppes ooperietendus ja vaibusid kitarrihääled ning linna jäid uitama üksnes valvsad öövahid, võis mere monotoonse kohina vahele kuulda vaid valvurite võikaid hõikeid või veelgi võikamaid püssipauke. Lasud kõlasid ebaühtlaste vaheaegade järel, kord harvem, siis tihemini, kord üksikult, siis üheaegsete sarjadena, kord kaugemalt, siis taas väga lähedalt, kuid alati hommikuhämaruseni välja. Seejärel valitses tunni või paari pikkune vaikus ja jõukamal järjel elanikud näisid rahulikult magavat, sellal kui sadam ellu ärkas ja madrused askeldama hakkasid.
Kui sa söandanuks lobisemise ja lõbutsemise muretutel tundidel pärida mõnelt linnaelanikult nende kummaliste ja hirmuäratavate ööhäälte tähendust, oleks too naeratades kostnud, et asi ei puutu kõrvalistesse ja on targem mitte midagi lähemalt uurida.
Esimene osa
I peatükk
NAGU väidab kaljusse raiutud kiri Mer-de-Glace’i jääliustiku suudmes, leidsid Chamonix’ oru kaks inglise rändurit 50 aastat tagasi.
Kui arvestada selle oru geograafilist asukohta, on väide üksjagu julge, kuid peab teatud mõttes paika, juhul kui on tõsi, et mainitud matkajad, kellede nimesid ma ei suuda meenutada, olid tõepoolest esimesed, kes juhtisid poeetide ja kunstnike tähelepanu romantilistele maastikele, kus Byron lõi oma imelise poeemi „Manfred”.
Üldiselt võiks öelda, et Šveits avastati peenema seltskonna ja kunstnike poolt alles möödunud sajandil. Jean-Jacques Rousseau on alpiluule tõeline Christoph Kolumbus ja ühtlasi on ta ka prantsuskeelse romantismi isa, nagu François de Chateaubriand väga tabavalt on märkinud.
Kuna ma ei suuda saavutada samalaadset surematust kui Jean-Jacques, aga ometi püüdlen millegi kas või pisut sarnase poole, olen arutlenud, et võinuksin ehk lõigata kuulsust nõndasamuti kui nood kaks inglast Chamonix’ orus, väites, et mulle kuulub Mallorca avastamise au. Kuid maailm on muutunud niivõrd nõudlikuks, et poleks enam piisanud oma nime raiumisest mõnesse Baleaari kaljusse. Minult oleks eeldatud väga täpset kirjeldust või vähemasti üdini poeetilist reisijuttu, et sütitada rändurite indu samadele radadele astuda. Ja kuna ma olin saarel viibides väga kaugel vaimustusest, loobusin oma leiu aupaistest, jäädvustamata seda ei graniiti ega paberile.
Frederick Chopin
Kui oleksin kirjutanud kibestununa tollal üleelatud vaevade ja pettumuste pärast, olnuks ma võimetu uhkustama oma leiuga, ja iga lugeja järeldanuks, et see reis oli üsna kohutav; kuid ometigi oli seal kindla peale paljut, millest kirjutada, kuivõrd Mallorca on kunstnike jaoks üks maailma kauneimaid ja vähemtuntumaid paiku. Seal, kus oleks kirjeldada vaid maalilist ilu, on kirjanduslik väljendusviis niivõrd vaene ja küündimatu, et ma ei kavatsenud algul seda mitte üritadagi. Nõuaks kunstniku pintslit ja graveerija uuritsat, avamaks looduse suursugusust ja hiilgust neile, kes armastavad võõrsil rännata.
Täna said need unnesuikunud mälestused üles äratatud vaimustava raamatu poolt, mille ma leidsin ühel hommikul oma laualt. Selle pealkiri on „Souvenirs d’un Voyage d’Art à l’ile de Majorque” („Mälestusi kunstireisilt Mallorca saarele”), autoriks J. – B. Laurens2.
Oli tõeline rõõm avastada uuesti Mallorcat ühes tema palmipuude, aaloede, araabialike ehitusmälestiste ja kreeka rõivastega. Silme ette tulvasid kõik nood paigad oma poeetilistes värvides ja ma elasin taas läbi muljed, mida arvasin olevat ammugi unustanud. Iga hurtsik või põõsapuhmas elustas minus mälestuste maailma, ja ma tundsin siis, et olgugi ma pole veel suuteline kirjeldama omaenda reisi, võiksin vähemasti kaasa elada monsieur Laurensi teekonnale. Sellele targale ja vaeva mitte pelgavale kunstnikule, kärme pintsliga ja kohusetruule töötegijale kuulubki Mallorca avastamise au, mida ma ennist endale nõutada plaanisin.
Laurensi retk Vahemere südamesse, kallastele, kus meri tõepoolest on sama ebasõbralik nagu tema elanikudki, on
endisaegne inglise pikkusmõõt, =
Joseph Bonaventure Laurens (1801–1890), prantsuse kunstnik ning kirja- ja reisimees. – Toim
