August XIII ja kõikenägev silm. Tania del Rio

      Kui August väike oli, olid asjad olnud hoopis teistmoodi. Hotellitoad olid mitmeks kuuks ette kinni pandud. Õhtud läbi voorisid piki sissesõiduteed uhkel-davad automobiilid, külastajad saabusid elegantses riietuses: mehed kandsid smokin-geid ja kõvakübaraid, daamid kauneid õhtukleite, kalliskive ja pärleid. Iga uut saabujat tervitas tosin ühesuguses, otsekui nõelasilmast tulnud mundris jooksupoissi. Nad tõstsid pagasi poleeritud messingkäru-dele ning kammerteenrid tuiskasid samal ajal ringi limonaadi- ja küpsisekandikutega. Hotellil töötajaskond oli tohutult suur hoidmaks kõike laitmatus korras. Hekid olid pügatud, vaibad puhastatud, mööblilt tolm võetud ja seinakatted pestud. Terve rügement toatüdrukuid laotas pehmetele madratsitele säravpuhtaid linu ja iga nurka kaunistasid kõrgetes vaasides värskelt õide-puhkenud lilled.

       Aga see oli ammu, siis kui hotelli juhatas August XII. Ta suri, kui August XIII oli ainult seitsmeaastane ja liiga noor, et ise nii suure hotelli juhtimist enda peale võtta. Selle asemel sai juhatajaks Augusti onu Rupert, kuid tema oli kahjuks laisk ja põlgas tööd, mis tähendas, et asjad läksid kiirelt allamäge. Töötajad lahkusid. Muruplat-sidel hakkas vohama umbrohi. Külastajad hakkasid plaanitust varem lahkuma ja lõpuks ei saabunud neid enam üldse. Ühe

      aasta möödudes oli enamik tube tühjaks jäänud ja tühjad olid need siiani.

       Nüüd nägi hotell välja rohkem kummi-tusmaja kui puhkeasutusena. Kunagi nii läikivad aknaklaasid olid mõranenud või täitsa katki, aknaluugid rippusid viltu ees ja kogu hoone vajas hädasti värvimist. Ega maja seeski asjad paremad olnud. Kulunud tapeet oli liitekohtadest lahti koorunud. Kraanid tilkusid, uksehinged kääksusid, põrandalauad kriuksusid. Juba ammust aega polnud keegi kasutanud mängutuba ega puhketuba ega ühtegi muud ühisruumi. Piljardilaud oli paksu tolmukorra all. Mööbli üle olid visatud vanad kopitanud voodilinad, mistõttu lauad ja toolid nägid välja nagu väikesed kössis kummitused.