Oli muutunud peeneks ja paratamatuks kombeks, et Reieri näidendeid vaadati esimesel võimalusel, sest seltskonnas liikudes tähendas see juba andeksandmatut pattu, kui ei osatud tunnustatud näitekirjaniku uuest teosest vajaliku kompetentsiga kõnelda. Aga omajagu oli siin mõõtuandev ka puhtakujuline huvi Reieri tööde vastu, mis ikka ja alati suutsid teatrisaalis mõnusaid tunde veetma panna.
Reier ise ilmus mõni minut enne algust. Ta viskas hooletu käeliigutusega üleriided garderoobi, teretas viisakusest paindunud teatridirektorit, kes oli juba minutit kümme ooteruumis vahti pidanud, ja tõusis treppidest üles. Astus vabalt ja rõõmsalt, siia-sinna noogutusi jagades, läbi tungleva rahva.
„Täna on teatril jälle pidupäev,” sõnas direktor mahedalt ja püüdis oma kõrget kogu võimalikult madalamaks küürutada, et mitte liiga palju üle ulatuda Reieri madalast ja jässakast kasvust. Tal oli säärast vaeva näha vägagi palju põhjust, sest eesõigus Reieri näidendite ettekandmiseks oli teatrile tunduvaks abivahendiks üldise kitsikuse võitmiseks. Oli aga hästi teada, et libedus ja meelitamine maksid väga palju kirjaniku poolehoiu säilitamiseks.
„Nojaa… eks seda näe alles pärast,” muheles Reier.
„Seda „pärast” me juba tunneme. „Surnud kukk” on kindlasti väikesel viisil sensatsioon. Juba kõneldaksegi…”
Nad võtsid istet esimeses reas. Direktor heietas elavat juttu, mida aga Reier just väga tähelepanelikult ei kuulanud, ta laskis silmadel libiseda üle tooliridade ja tal oli palju tegemist tõtlikele tervitustele reageerimisega. Parem seltskond oli koos nagu mullu ja muistegi. Ülikooli rektor istus siinsamas kõrval, siis pangadirektorid, kirjamehed ja kunstnikud, kaubasaksad. Ka linnapea oli ilmunud oma võluva abikaasaga, kelle õhetaval näol peatus Reieri tervitav pilk õige pikalt, ja linna tuntumad advokaadid olid nagu kokkuräägitult täitnud poole teisest reast, otse Reieri selja taga.
Kaugemale saali pilku heites märkas Reier kuskilt nurgast vilksatavat Iina Roosioru pilves nägu, aga see oli nii kaugel, et ei ulatunud tervitama. Kuigi ta seda meeleldi oleks teinud. Vahest oli esimene vihatuhin sel hapral naisel juba möödas ja ta otsis silmadega lepitust? Siis oleks väga sobinud rõõmsa pilguga märku anda, et temaski pole mingit jälge pahandavast õhtusest stseenist.
Saalist õhkus pidulikkust ja ärevat ootust. Toolid täitusid viimseni ja seinaveertele oli lükitud püstiseisjaidki. See andis põhjust Reieri selja taga istuval advokaat Riisimäel öelda lapidaarse lause:
„Sul kuradil on seda külgetõmbejõudu küll mehemoodi.”
Kuigi Reier oli Riisimäega heas sõprusvahekorras, ei meeldinud talle sugugi, et seda sõprust nüüd kõigi kuuldes nii familiaarselt rõhutati. Ta oli juba valmis vastama terava vastumärkusega, kuid sealsamas kõlas gongihääl ja saal lõigati pimedaks.
Eesriie tõusis.
„Surnud kukk” oli Reieri senises toodangus mitmeti uudne ja vastsete lavatrikkidega läbi põimitud. Sündmustik liikus esimeses vaatuses agulimiljöös, kus kingseppmeister oma perekonnaga valmistub parajasti rohelisse minekuks. Tütreil oli armuvahekordi naabermaja töölispoistega, keda aga kingsepp ei sallinud silmaotsaski, sest poisid olid maha löönud ta noore ja uhke kuke. See „surnud kukk” seisab nüüd ülepääsmatu tõkkena noorte armuasjade vahel. Teises vaatuses siirdub tegevustik linnaveersesse metsa, kus on ühtlasi korraldatud käsitööliste seltsi vabaõhupidu. Kingsepp hoiab tütreid karmilt enese juures, kuid siis läheb ilm äkki kurjaks, põrutab äike, valab vihma ja kui jälle selgib, on tütred kadunud. Loomulikult naabripoiste hõlma. Nii arenevad lood läbi koomiliste situatsioonide ja naljarohkete dialoogide, kuni kolmandas vaatuses kogu asi ilusasti lõpeb. Sisulist oli siin näidendis üpris vähe, kuid Reier oli siiski targu vahele põiminud oma filosoofia — „surnud kukkede pärast tehakse siin maailmas nii palju kõveraid käike!” — ja arvas sellest jätkuvat, et arvustajad leiaksid kätte ka küllaldase kirjandusliku ja ideoloogilise tuuma. See tuum pidi aga tingimata olema, muidu võis saada asjatult sarjata.
Esimene vaatus lõppes kiiduavalduste mürinaga. Peamine vaimustus hoiti siiski teise vaatuse lõpuks, kus pidi traditsiooni järgi autor välja kutsutama. Selles seisis õhtu kulminatsioon. Aga Reieri kätt raputati tugevasti juba esimesel vaheajal ja rõõmust laiaks naerdud näod kõnelesid küllalt selget keelt, et näidend tabas koosolijate närve ja meeli. Rõõmsa eelvärinaga asus siis Reier teist vaatust jälgima. See oli näidendi tugevamaks osaks ja pidi mitmeti saali üllatusest ahhetama panema.
Ja panigi. Juba käsitööliste rongkäigu möödumine oli omaette saavutus, mis oma loomutruuduse ja hästi tabatud paroodiaga lõi publiku naerumeeled täiesti valla. Aga päris meeltehaarang tuli siis, kui taevasse ilmusid rängad piksepilved ja hakkas välku sähvima.
Kogu lava ja saal maeti pilkasesse pimedusse. Ainult välgusähvatused paiskasid valgusjugasid, millest mõni püsis efekti saavutamiseks õige pikalt. Kõmises kõike summutav kõuemürin, vesi ladises, tüdrukud kilkasid, kostsid poiste rõõmsad hüüatused, vannuti ja sajatati, käsitööliste purjus orkester lõi kärisevat marssi.
See kõik pani saali liikuma ja köitis meeled ärevaks naudinguks. Prouad ahhetasid ja haarasid abikaasade varrukaist, tüdrukud pigistasid silmad kinni, härrad jäid naelutatult lavale vahtima.
Direktorgi oli õnnestunud efektist haaratud, kuigi ta proovidel oli selle kõuestseeniga juba harjunud. Ja oli rõõmus, et Reiergi oli kõuemürtsudest nii põrutatud, et oli vajunud kogu keharaskusega vastu ta õlga.
„Nonoh,” ühmas direktor muheldes. „Paneb autori enesegi kartma.” Aga Reier ei vastanud, vaid surus ikka tugevamini, kogu oma keha raskusega. Selles nägi direktor kodust ning täissõbralikku suhtumist, mis meeldis arusaadavail põhjusil üpris hästi ja tegi meele magusaks. Ta katsus sama sõbralikult vastu suruda.
Kõu möödus aeglaselt. Lava muutus uuesti valgeks, päike hakkas paistma. Ja nüüd lõi läbimärg kingsepp ühes veest vettinud muu rahvaga saali uuesti tagasi endise lõbusa ja tujuküllase meeleolu, mis kõueefektide tõttu oli muutunud veidi hirmunuks ja ärevaks.
„See üleminek koomilisse on suurepärane,” sosistas direktor ja pööras pea Reieri kõrva lähedale. Aga talle tundus veidi imelikuna, et kirjaniku pea oli vajunud sügavale longu ja kogu keha kuidagi poolviltu. Ta katsus end veidi kohendada, kuid esimese liigutuse järel vajus Reier küljeli ja kukkus otseti põrandale.
Direktoril jäi süda seisma. Ta vaatas hetke täielikus segaduses kirjaniku kägarassevajunud kogu ja ärkas alles siis jahmatusest, kui ümberringi tõusis ärev sagimine. Paar härrat Reieri kõrvaltoolidelt kargas püsti, seina veerest tõusis veel paar noormeest ja enne kui lähedal istujad naised said kogu sündmuse peale kiljuma hakata, oli Reier juba meeste käte vahel ja kanti välja. Direktor ruttas kohmitsedes järele, nägu kange ja hirmu täis.
Juhtum tekitas esiridades pisukese laokiloleku, kuid see vaibus peagi, sest laval oli parajasti palju vaadata. Kingsepp ajas seal vandudes oma tütreid taga ja kuivatas lepapõõsal pükse.
3. KOMÖÖDIA LÕPPES DRAAMAGA
Üks kandjaist osutus arstiks. Teised olid tugevad noored mehed, kellele isegi Reieri tüse ja raske kogu ei moodustanud erilisemat kandamit. Et teatrisaalis minestusse langemine polnud mingi üllatuslik juhtum, siis polnud nende nägudel näha suuremat kohkumist. Üks poetas koguni heatujulise lause:
„See kõuekärin käis autorile eneselegi närvidele.”
Direktor sai mööda pikka fuajeed kandjaile järele kõndides esimesest ähmist üle. Mis siin lõpuks ikka nii
