ei ole päris kindel, et sellest piisab, proua Maal. See on küll väga hea argument, aga …” Pellegrini pilk langes taas toimikute kuhjale. „Ma … ma saadan teile kohe meili, kui tuleb uut infot.”
„Seda te ütlesite mulle juba eelmisel korral. Aga ma ootan seda meili siiamaani!”
„Ma tean … ee … aga kui suurt pinda oleks teil ideaaljuhul tarvis?”
„Vähemasti 50 ruutmeetrit …”
Pellegrin kirjutas kõik paberile üles. Kulmu kortsutamata.
„Aigues Douces’is?”
„Võib ka mujal, sellest on mul ükskõik. Peaasi, et suurem oleks.”
Pellegrin jätkas kirjutamist. Leylil oli võimatu aru saada, kas tema palve tundus nõunikule imelik või mitte. Mees jättis mulje pereisast, kes kirjutab tõsisel ilmel nimekirja jaburatest jõulukingitustest, mida laps soovib saada. Viimaks tõstis Pellegrin pilgu.
„Kas Aigues Douces ei ole liiga karm piirkond?”
„Meil on rand, meil on meri. See aitab kõike muud taluda.”
„Mõistan.”
Patrice tundus olevat siiralt liigutatud. Ta kõhkles, kas peaks veelkord heitma pilgu toimikute kuhjale – see näis muutuvat automaatseks liigutuseks. Võib-olla käitus ta iga üürnikuga samamoodi ja nende kuradi kaante vahel polnudki muud kui vaid tühjad paberid.
Ta mõistab, ta mõistab. Nagu mõni Malaussène1, kes on odavate üürimajade ametisse üle viidud. Leyli näppis oma pärlitega põimitud patse ja keeras neid sõrmede ümber.
„Aitäh. Te olete väga lahke, Patrice.”
„Ee … mu nimi on Patrick. Aga pole hullu … Teie samuti, Leyli, olete …”
Leyli ei lasknud tal lauset lõpetada.
„Te olete lahke küll, aga tegelikult oleksin ma parema meelega mõne kaabakaga suhelnud! Oleksin tema ees samasuguse võlumistriki teinud, aga tema oleks vähemasti julgenud minu toimiku kuhja tippu tõsta, oleks sekretäre raputanud, oleks ülemuse ees pea püsti hoidnud. Aga teie olete liiga aus. Nõme küll, et ma just teie peale pidin sattuma!”
Leyli oli oma sõnavalingut saatnud relvitukstegeva naeratusega. Patrick Pellegrini pastapliiats peatus hetkeks õhus, mees kõhkles, kas Leyli teeb nalja, ja puhkes siis naerma.
„Ma teen kõik, mis suudan. Ma luban seda.”
Patrick näis olevat vähemasti sama siiras kui Patrice. Ta tõusis ja Leyli mõistis, et peaks sedasama tegema. Hetkeks silmitses Patrick öökulliprille üürniku otsaesisel.
„Need prillid on täpselt nagu teie, proua Maal. Jõuate kohale enne koidikut. Vihkate päikest. Kas olete ööloom?”
„Olin. Kaua aega olin.”
Ta nägi Leyli silmis põgusat melanhooliavarju. Patrick Pellegrin suundus kabineti rulood üles tõstma, et asuda Vahemere päikese all vastu võtma igapäevast pikka rodu üürnikke, Leyli aga tõmbas öökulliprillid silme ette ja väljus.
Kui Patrick Pellegrin oli sulgenud toimiku pealkirjaga „Leyli Maal”, et panna see kuhja, kus oli veel üle saja toimiku, mida ühiskomisjon pidi kolme päeva pärast arutama kõige enam kümmekonna vaba korteri üle otsustamiseks, jäi ta käsi õhku seisma.
Polnud mingit lootust, et Leyli Maali toimik saaks positiivse vastuse enne mitut kuud, kuigi naisel oli nüüd uus töökoht! Ometi oli tema toimiku panemine teiste juurde Patrickile vastumeelt. See justnagu tähendanuks, et Leyli Maal tõugataks anonüümsena sadade teiste Aafrika päritolu üksikemade sekka, kes kõik nägid ränka vaeva, et kasvatada perekonda, leida eluase, töökoht, tulla ots otsaga kokku.
Leyli Maal oli ainulaadne.
Patrick jäi hetkeks mõttesse, langetas pilgu enda tühjale kohvitassile ja Leyli omale, kus hulpis jäle hall käsnollus vettinud puru keskel.
Leyli Maali ei saanud kuidagi lahterdada.
„Esiteks,” mõtiskles Patrick, „kas Leyli Maal on ilus?”
Jaa, igatahes. Ta oli särav, erksa loomuga, uskumatult vastupandamatu, aga Patrick tajus tema sädelevate silmade varjus õnnetusi täis raskeid aastaid, tema vikerkaarevärvilise rüü all pidi olema kurnatud ihu, mida ta ei näidanud enam ühelegi mehele.
Kas Patrick kujutas seda kõike endale ette? Seda ei saanud ta päris täpselt teada, aga teda painas veel üks küsimus. Kas Leyli Maal oli aus?
Patrick nägi aknast Leylit kõndimas Urdy Milou bussipeatusse, ootamas seal püsti seistes mõne minuti ja astumas bussi number 22, mis oli rahvast pilgeni täis nagu silgupütt. Patrick saatis bussi pilguga, kuni see kadus Maritime’i bulvari nurga taha, olles hämmeldunud oma segaste tunnete üle. Ta tundis ootamatut poolehoidu selle lihtsa ja loomuliku naise vastu, oleks naisesse hõlpsasti armudagi võinud, aga ometi, teadmata mispärast, oli Patrick veendunud, et Leyli polnud talle rääkinud tõde.
Patrick jäi hetkeks silmitsema veokeid, mis sõitsid Caronte’i kanali kalda ääres, ja sulges Maali toimiku. Sellele pidi päeva jooksul kuhjuma veel 99 samasugust toimikut.
– 4 –
9.01
Politseiinspektor Petar Velika uuris Šahrazadi toa igat detaili pilgul, milles segunesid hämmeldus ja jälestus. Voodil lebas kangestunud ja külm alasti mees, kes oli verest tühjaks jooksnud ja näis olevat raiutud sama valgest kivist, kui punased olid voodilinad, Pärsia motiividega põrandavaibad ja seinu kaunistavad pronksikarva vaibad. Velika pilk jäi pidama mehe raudus kätel baldahhiinvoodi peatsis.
„Tule taevas appi …”
Petar Velika oli ometi varemgi näinud nii tavalisi kui ka hoolega lavastatud kuriteopaiku. Põgenenud 15-aastasena Tito Jugoslaaviast ja jätnud pool oma perekonda Bjelovari, astus Velika kõigest 20-aastasena politseikooli ja suutis juba mõne kuuga tekitada enesele karmi ja kõva mehe maine. Nüüdseks oli sellest möödas 30 aastat, mille jooksul oli ta Marseille’ piirkonna eri paigust laipu kokku korjanud, aga oma olemuselt oli ta ikka sama mees.
„Ta voolas verest tühjaks kauem kui tund aega,” täpsustas Velika kõrval seisev Julo.
„Tõsi või?”
„Arvestades sisselõikeid ta randmetel ütleksin, et ta kaotas 50–60 milliliitrit minutis. Taandame selle ühele tunnile ja saamegi kiirelt arvutada, 3600 milliliitrit ehk umbes pool kogu vere hulgast, siis ütlevad elundid üksteise järel üles.”
Velika kuulas nüüd juba kõigest poole kõrvaga, mida rääkis talle määratud abi. Asjalik 23-aastane noormees, kes oli äsja politseikooli lõpetanud. Velika peas tiirles küsimus: mis küll oli tõuganud nii hiilgava peaga poissi taotlema kohta nii haletsusväärses osakonnas, mida juhatas tema, Petar Velika? Julo Flores. Noor politseileitnant oli lahke, viisakas, kiire, taibukas, teda oli peaaegu võimatu närvi ajada ja tal oli isegi omamoodi huumorisoont. Ühesõnaga temas oli kõike seda, mis Velikat endast välja ajas!
Velika
