Mika Waltari
Mikael Karvajalg
Algupärand:
Mika Waltari
Mikael Karvajalka: Mikael Karvajalan nuoruus ja merkilliset seikkailut monessa maassa
vuoteen 1527 asti kymmenenä kirjana hänen itsensä vilpittömästi kertomina
WSOY
1995
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital,
Soome Kirjanduse Teabekeskus ja WSOY Kirjandusfond
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kai Nurmik
Kujundanud Heino Prunsvelt
© The Estate of Mika Waltari and WSOY
First published by Werner Söderström Ltd in 1948 with the Finnish title Mikael Karvajalka
Published by arrangement with Bonnier Rights Finland, Helsinki.
© Tõlge eesti keelde. Piret Saluri, 2019
© Järelsõna. Andrei Hvostov, 2019
ISBN 978-9985-3-4777-5
e-ISBN 9789985348567
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2019
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
ESIMENE RAAMAT
Mikael Bast. Karvajalg
1
Olen sündinud ja kasvanud kaugel põhjas asuval maal, mida kosmograafid tunnevad nime all Finlandia. See avar ja ilus maa on haritud lugejale tundmatu, ja kui sellest räägitakse lugusid, siis segatakse see ära niisamuti põhja pool paikneva laplaste asustatud maaga, kus päike suviti kunagi ei looju ja kus talviti elatakse igaveses pimeduses ja veoloomaks on harali sarvedega põhjapõder ehk poro. Ka Soomes on suved lühikesed ja talved pikad, aga looduse kitsiduse leevenduseks on suvede ööd nii valged, et kõige lühematel öödel näeb keskööl palja silmaga lugeda ka kõige peenemat kirja. Talvel on aga päevad lühikesed, maa on kaetud paksu lumega ja meri külmub mu sünnimaa randadel nii kõvaks ja paksuks jääks, et see Mare Finonicum ehk Soome laht on kandnud terveid sõjaväeosi koos suurtükkidega. Sellest jutustades olen kohanud lõunapoolsetes maades umbusku ja mõistmatust, kuigi inimesed seal usuvad meelsasti lugusid maadest, kus olevat nii palav, et pigi laevateki õmblustes keema läheb.
Lõunas kujutlevad inimesed, et seesugune põhjas asuv maa on karm ja inimesele elamiseks sobimatu ja et selle elanikud on metsikud ning elavad nahkadesse mässitult paganluse ja ebausu vallas. Ükski ettekujutus ei ole naeruväärsem kui see. On ju Soomes isegi kaks suurt linna, idas Viiburi ja lõunas Aboa ehk Turu, kus olen sündinud. Kodanlaste majad ei ole küll ehitatud kivist, vaid puust, mis on kerge ja soe ehitusmaterjal, kuigi tulekahjud on selle tõttu, eriti sõdade ja piiramiste ajal, mitmeid kordi need linnad hävitanud.
Paganluse ja ebausu kohta aga peab ütlema, et Soome on juba sadu aastaid kuulunud ainsa õndsakstegeva kiriku ringi. Turu katedraal ei jää alla ühelegi kristlaste suurele templile, ja kui ma seda siin sünnimaast kaugel meenutan, siis täidab mu hinge heldimus ja ma tunnistan, et ei usu, et näen kunagi teist nii võimsat ja hardakstegevat toomkirikut, kuigi olen oma elu jooksul pidanud palvetama ja pattu kahetsema paljudes teistes kristlaste suurtes katedraalides. Turu toomkirik ongi igati põhjusega üle põhjamaade kuulus palverännukoht, sest Soomel on kaks oma pühakut, püha Henrik ja püha Hemming, kelle pühad luud on Turu toomkiriku suurim aare ja kelle kohta julgen kinnitada, et nad võistlevad imettegevas jõus ükskõik milliste kristluse imettegevate luudega.
Neil halbadel aegadel võib muidugi süüdistada seda rahvast loobumises, sest see oli kõva südamega ja ahne kuningas Gustavi ajal langenud Lutheri õpetuse valda ja teda loetakse kristlaste ringis juba kadunud lambaks. On arusaadav, kui just see juhatab rahva tagasi teadmatuse, tooruse ja pahede juurde, aga ma ei tahaks arvata seda rahva enese, vaid halva valitsuse veaks. See rahvas on nimelt truu sellele, mida on kord õppinud, ja ma ei usu, et ta ka ühe põlvkonnaga südamepõhjas loobub eestpalvetest ja heade pühakute teenetest. See rahvas on üldse üks kombekas rahvas, kes näeb oma elu parimat sisu visas töös, ja soomlast ei ole kerge välja vihastada, aga kui ta kord vihastab, siis on ta oma vihas hirmus, ja eriti raevu läheb ta siis, kui leiab, et tema õigust on rikutud. Nii tappis soome talupoeg Lalli oma käega püha Henriku, kui see häiris tema koja rahu ja ostis ilma loata tema aidast leiva. Aga sellest juhtumist on kaua aega möödas ja rahvas on mõistnud, et eksis. Nõnda ta kummardab piiskop Henriku luid kui pühi ja on juba harjunud andma nurisemata kirikule mis kiriku kohus.
Ja Soome ei ole hoopiski mitte vaene maa, vaid selle metsad on täis jahiloomi ja jõed täis väärtuslikke lõhepüügikohti. Turu pürjelid ajavad üle mere kahel käel äri ja merekõlblikke laevu osatakse ehitada Põhjamere kallastel igal pool. Puidukraamist ja mastipuudest puudust ei ole ja Turust viiakse teistesse maadesse lisaks nahkadele ja kuivatatud kalale ka osavalt tehtud puunõusid ja toormalmi, mida sulatatakse sisemaa järvede maagist. Kala väljavedu, nii vinnutatud kujul kui püttidesse soolatud silkudena, on Soomele sedavõrd suure rikkuse allikas, et ta ei saa pikapeale heaks kiita mingit eksiõpetust, mis põlgab paastupäevi, vaid paastupäevade pidamine katoliku kiriku õpetuse kohaselt on paljude Soome vabade pürjelite jõukuse vältimatu eeldus.
Riiklikult kuulub Soome Rootsi kuningriiki nii, et Rootsi peapiiskop on Soome piiskopi ülem ja Soome maapäeva esindajad võtavad Rootsi kuninga valitsemisest osa. Soome võimsate ja kardetud kindluste foogtid valib Rootsi kuningas Rootsi isandate seast, samal ajal kui kiriku ametikohad on riigi oma meeste pidada, kes oskavad oma keelt. Rahvas nimelt räägib oma keelt, mis erineb rootsi keelest niisama palju, kui heebrea keel erineb ladina keelest.
Aga küsimus Rootsi riigi valitsemisest põhjustas pooleteistkümne aastasaja jooksul sõda, leppimatust, tüli, muret ja verevalamist, nii et see tõi riigile õnnetust. Taani kuningas tahtis nimelt olla ka Rootsi kuningas ja ühendada nimelt oma krooni alla lisaks Taanile ja Norrale ka Rootsi ja Soome, misjärel see põhjas asuv riik oleks olnud oma ulatuselt ja vägevuselt Euroopa võimsamaid riike, kui mitte kõige võimsam. Aga Rootsi suursugused härrad tõstsid Taani kuninga vastu vahetpidamata mässu ning valisid riigihoidja oma ringist ja nad said selles mässamises oma poolele ka talupojad, sest kogu sõdimise ja verevalamise tulemus on alati riigi vaesus ja selle vaesuse tulemusena rängad maksud, mis Rootsi härrad panid alati salakavalalt jüütide süüks, kuigi põhjuseks oli üksi ja ainult nende eneste valitsemishimu, võimuiha ja tõrksus seadusliku kuninga suhtes. Aga rumal ja harimata talupoeg ei saa niisugusest asjast aru ja teda on kerge üles kihutada, kui maksud teda murravad ja riigis ei ole soola.
Soome siiski nendesse võimutülidesse ei sekkunud, vaid ta on olnud pigem nagu alandlik härg, keda talutatakse ühest tallist teise, sest rahvas tahab lihtsalt rahus elada ja tööd teha ning Soome aadel on nii väikesearvuline ja varanduseta ega suuda kinni maksta kalleid intriige ja reise Rootsi. Nõnda on maa selle kätes, kelle
