style="font-size:15px;"> „Ka mõistuseta tobuke võib niimoodi korrata sõnu, millest ta aru ei saa, aga sinust usuksin, et sind tõesti vaevavad kurjad vaimud. Arvangi juba, et tegid oma peale rohkem viga, kui kartsin.”
Kuna mul ei olnud midagi kaotada, siis ütlesin veel, et tunnen välimuse järgi päris palju kirjatähti ja oskan oma nime kirjutada. Kui ta ei uskunud, siis kraapisin orgiga nii hästi kui oskasin mulla sisse tähed MIKAEL. Emand Pirjo ei osanud küll lugeda, aga ta küsis, kes mind õpetas. Ütlesin, et keegi ei olnud mind õpetanud, aga et kui keegi õpetaks, siis õpiksin kindlasti varsti lugema.
„Kas sa siis tahaksid lugema õppida?” küsis emand Pirjo.
„Tahaksin,” ütlesin ja jutustasin, kuidas olin kunagi hiilinud toomkiriku kooli akna alla kuulama, et midagi õppida, aga kõik mu õppimine oli alati lõppenud seest kostvate vitsahoopide ja ulgumisega, mis oli mind sedavõrd ära hirmutanud, et olin pakku jooksnud. Aga üks hulkur oli pussiotsaga uuristanud töötoa seinale mu nimetähed, kui olin talle leivapooliku ja toobi õlut sahkerdanud. Kõik ära rääkinud, ütlesin veel, et tahaksin hea meelega ka ladina keelt õppida. See avaldas Pirjole sügavat muljet ja ta ütles, et poleks uskunud, et hoop pähe võiks anda nii tugevaid tagajärgi. Midagi pöörasemat ei olevat tema iial enne kuulnud, nii ta ütles.
Sel ajal kui me kõnelesime, oli päev juba loojunud ja saabus hämarus. Ja läks kuidagi nii, et ta viis mind endaga tuppa kaasa, süütas rasvaküünla ja hakkas sõrmedega mu haava kõvasti muljuma. Ta ütles, et õmbles rebendi mu peas niidi ja nõelaga kokku, aga haav paistab juba mädanevat, ja ta pesi seda, määris haava peale hallitust ja ämblikuvõrke ning tegi uue sideme. Ta andis mulle ka süüa ja võttis mu oma selja taha teki alla magama, hoiatades siiski, et ma temasse öösel ei puutuks, sest ta oli neitsi, kuigi teda kutsuti emand Pirjoks. Ma ei saanud aru, mida ta kardab, et ma teen, aga lubasin temasse mitte puutuda.
Hommikul võttis ta sileda kasetohu ja käskis mul sinna orgi ja tahmaga oma nime kraapida. Ta võttis kasetohutüki kaasa, kui läks oma arstimisekastide ja kottidega patsiente külastama, ja õhtul tagasi ütles, et oli näidanud tohutükki mitmele kirjaoskajale, kellest enamus oli osanud öelda, et sinna oli kirjutatud Mikael. Keegi neist oli küll lugenud mu nime Aapeliks, aga mis sellest, ütles emand Pirjo, sest tema oli tahtnud ainult kindlust saada, et see oli kirjutis ja mitte mingi saatana kritseldatud kärbsejalgade rida.
Nõnda jäin emand Pirjo juurde elama ja aitasin tal toimetusi teha, kogusin musta kuke sõnnikut ja lõikasin talle pürjelite laudast hobuste sabajõhve ja oinaste turjakarvu ning aitasin tal otsida tarvilike ravitaimede kasvukohti ja neid noore kuu ajal korjata. Aga kõige tähtsam oli, et tänu temale õpetas isa Pietari mind lugema ja kirjutama ja näitas mulle, kuidas palvehelmeid võib kasutada mitmesuguste kasulike arvutuste tegemiseks.
5
Mu peavigastus tõi ilmselt kaasa täieliku muutuse kogu mu elamises ja olemises ning selle mõju ei vähenenud ka siis, kui haav oli paranenud ja juuksed selle peale kasvanud, vaid ma jäin endiselt vilkaks, uudishimulikuks ja õpihimuliseks, unustades täiesti, et olin olnud varemalt kartlik, nutune laps, kes omal käel ei julgenud ühtegi külalist kõnetada. Ja emand Pirjo ei löönud ega kohutanud mind kunagi, vaid kohtles mind hästi ja austas mind, kuna ma nii kergesti ja vaevata lugema ja kirjutama õppisin. Õppimine, mis paljudele teistele tähendab nuttu ja vaeva ja hammaste kiristamist, oli minule nagu lõbus mäng, ja mida rohkem ma õppisin, seda suurema näljaga tahtsin õppida ikka veel ja veel.
Ega ma ei tea, kas õppisin rohkem isa Pietari vagadest lugudest või emand Pirjo loengutest, kui ta näitas selgetel öödel mulle tähti või õpetas südasuve lõhnavatel päevadel, kui kõndisime üheskoos puie vahel ja ojakaldail, mis tõbe mingi taim ravib. Sest emand Pirjot tunti kui ravitsejat emandat ja ta elas heas läbisaamises kiriku prelaatide ja kloostri mustade vendadega. Kloostri arstijavend oli nimelt oma ametis kaunike kobakäpp ja hankis oma teadmised vanadest ürdiraamatutest, millest ei olnud kauge põhjapoolse maa tõbede parandamisel õieti abi. Igal maal on oma tõved ja loodus kasvatab oma ürdid just nende tõbede parandamiseks. Aga tark naine nagu ta oli, ei tahtnud emand Pirjo kloostrirahva meelt pahandada ja kutsus iga kord, kui oli raske tõvejuhtum, õppinud kloostrivenna abiks pritsima pühitsusvett ja soola ning lugema ladinakeelseid loitse ja manasid. Emand Pirjo oma loitsud, mis ta oli pärinud Karvajala suguvõsalt, olid küll minu meelest niisama kanged kui vend Bartolomeuse ladina keel, aga emand Pirjo kasutas neid vaid harva ja ei unustanud kunagi esimeseks ja viimaseks kutsuda appi püha Neitsit.
Ta oli minu vastu nii hea, et ma ei kartnud teda kunagi muidu kui ainult siis, kui ta loitse luges, sest siis ta välimus muutus, ta kasvas pikemaks, tema silmavalged läksid pungi ja silmi kerkis hirmutav, pinev pilk. Ma ei imesta, et paljud haiged paranesid üksnes hirmu pärast, nii kanged olid tema kahtlemata paganlikud loitsud, mida hiljem temalt õppida võisin.
Isa Pietari võttis esialgu mu õpetamist kui mängu, aga näinud, kui palju ma üheainsa talve jooksul edasi jõudsin, kuigi ta oli emand Pirjo juures mõne palvevahe vaid kord või paar nädalas ja sellestki ajast kasutas suurema osa söömiseks ja joomiseks, hakkas ta emand Pirjole tõsiselt rääkima, et mul oleks ehk kõige parem kloostrisse minna või astuda toomkiriku kooli magister Martinuse õpilaseks õppima kõikide reeglite järgi grammatikat, retoorikat, dialektikat.
„Püha Neitsi ja kõikide pühakute nimel, unustamata pühi apostleid ja kirikuisasid,” ütles ta rasva suunurkadest oma talaari musta varrukasse pühkides. „Kui minul oleks niisugune poeg, mille eest mind kaitsku head pühakud, siis paneksin ta kõhklemata kooli ja ennustaksin, et temast tõuseb meie ainsale õndsakstegevale kirikule ükskord veel suur au. Temast võib veel saada kanoonik või koguni piiskop, sest juba praegu ta vuristab peast paternosterit, „Ave Mariat” ja ladina keele arvsõnu ühest kahekümneni nagu nalja, kuigi ka mina ise ei suuda neid palju kaugemale üles lugeda.”
Ta viskas pitsi viina hinge alla ja ülistas paljusõnaliselt selle värskendavat ja ravitsevat mõju. Aga emand Pirjo ütles:
„Sa unustad, isa Pietari, et Mikael on orb ja sohilaps. Värdjat ja hooravõsu kirik oma teenistusse ei võta ja mis rõõmu tal kõigest õpitust oleks, kui teda kunagi preestriks ei pühitseta.”
„Sinu asemel kasutasin tema kohta meelsamini haritud ja sündsat sõna bastard,” tegi isa Pietari ettepaneku. „See sõna ise avab pimestavaid võimalusi tema sünnipärast, nii et igaüks, kes seda kuuleb, kordab kähku mõttes läbi kõik suurtsugu isandad ja legaadid, kes möödaläinud aastatel on Turus käinud. Aga kui esitled teda magister Marttile vaid kui tühist sohilast, siis peab ta poisi isaks mõnd tõrvapüksi, soldatit või härjakarjust ja ei võta su palvet kuuldagi.”
„Aga ma ei või ju ometi tema sünnipära asjas valetada,” vastas emand Pirjo.
„See on lihtsameelne jutt,” ütles isa Pietari põlglikult. „Pro primo, juba poisi näost ja selle peentest joontest, tema siidpehmetest juustest, tema väikestest kätest ja jalgadest ja tema teravast mõistusest, nagu ka tema õpihimust ja viksist käitumisest näeb ära, et ta on suurte isandate soost. Pro secundo, küsimus on vaid nimetuses, mis lihtsalt ja kõigis seostes tähendab vaid sedasama täiesti loomulikku, aga antud juhul patuse teo patust vilja, fructus in honestus et turpis, kui ladina keelt kasutada ja teie kasinust säästa, sõltumata sootuks sellest, mis seisusest on asja loomulik alustaja olnud.”
Katsusin oma juukseid, aga need olid mul peas üsnagi karedad ja ka mu käed ei olnud pehmed ega isegi mitte puhtad, nii et sügasin kohmetult jalatallaga oma räpast säärt.
„Usu mind, õilis ja halastaja Pirjo-emand,” ütles isa Pietari, sirutades anuvalt välja oma tinapeekri. „Mine magister Martti jutule, ja kui suudad
