et su hääl võidab tormi möirgamise.”
Siis ta röökis käheda häälega nagu härg: „Andke andeks, kõik head inimesed, kelle vastu olen eksinud, ja ka mina annan südamest andeks kõigile, kes on minu vastu eksinud.” Pärast seda tõstis timukas redeli võllapuu najale, isa Pietari ulatas krutsifiksi, et röövel seda suudleks, ja patsutas talle sõbralikult õlale teda redeli poole tõugates. Timukas aitas tal üles ronida ja pani talle silmuse kaela ümber, ronis siis ise redelist alla, hüüatas talle märgiks ja tõukas redeli tal jalge alt ära, nii et ta kukkus ja jäi jalgadega põtkides õhku õõtsuma.
Tema seltsiline vaatas tema õõtsumist ja põtkimist sügava huviga, kuni timukas ka temale karika ulatas. Selle tühjaks joonud, pöördus ta rahvahulga poole ja hakkas kõnelema valju häälega ja ilusasti sõnu valides, otsekui oleks tahtnud näidata, et on hea kasvatuse saanud mees.
„Hüvasti, hüvasti, pürjelid ja kaunid daamid,” ütles ta. „Teie rõõmuks astun tantsima oma viimast tantsu, tuultele kiigutada ja kerge jalaga. Järgnen oma vennale paradiisiaeda, kuhu ta on juba minu ees astunud vastavalt sellele tõotusele, mille meie Issand Jeesus Kristus röövlile ristipuul andis. Ma tänan seda head isa, kes on kinnitanud minu soovi igaveseks eluks, ja ma tänan ka meistrit, kes varsti kogenud kätega paneb mulle kaela kanepist krae, ja mul on kahju ainult sellest, et ma oma vaesuse ja viletsuse tõttu ei suuda tasuda talle tema teenete eest nii hästi, kui ta on ära teeninud. Hüvasti, ilus maa, hüvasti, taevavõlv, hüvasti, pääsukesed taeva all, tere tulemast, kaarnad, mu vennad, nokkima peast mu ilusaid silmi.”
Küllap ta oleks kauemgi rääkinud, aga isa Pietari torkas krutsifiksi talle suu ette ja ta suudles seda alandlikult. Siis ta läks oma vennaga sama teed ja ma märkasin, et surm on päris lihtne asi ja protseduur osava mehe käes kiire. Timukas oli nimelt mu sõber meister Laurentius. Aga ma ei ehmatanud sugugi, kui nägin, kuidas ta oma ametit peab, vaid vastupidi, oma lihtsal ja loomulikul moel sobis see tema olemusega. Olin lausa uhke tema üle, sest kui kogenud mereröövel oli näinud, kuidas timukas tema sõbraga ümber käis, pidas vajalikuks tema kunsti ülistada. Ja nii palju hukkamisi ja poomisi, kui ma ka näinud olen, võin heal meelel kinnitada, et harva olen pidanud nägema niisama korralikku ja kiiret tööd kui meister Laurentiuse töö võllase või paku juures. Tema mälestuseks peab nimetama, et ka hiljem, rahutusest ja kibedast vihast tulvil aegadel, ei nõustunud ta kedagi elavana rattale tõmbama, vaid kägistas või hukkas enne ka kõige hullema kurjategija ja alles siis murdis ta kondid ja tükeldas ta ihuliikmed.
Selsamal õhtul tuli meister Laurentius jälle meile külla ja emand Pirjo pakkus talle hõbekarikast klüüveini. Olin teda pärast hukkamist teretamas käinud, välja tegemata oma kaaslaste hämmastunud pilkudest, ja mind nähes hõõrus ta kohmetult käsi ega vaadanud mulle silma. Ütlesin talle arglikult, et ma ole kunagi uskunud, et inimese hing põgeneb kehast nii väikese vaevaga või lihtsal moel. Ta mõistis seda täiesti õigesti kui tunnustust oma kunstile ja ütles:
„Oled arukas poiss, Mikael, ja ilmselt ei karda pimedat nagu paljud teised sinuealised, kes mind nähes pakku jooksevad või mind salaja kividega pilluvad. Ja ega nende vanemad ole paremad, vaid õlletoas pean istuma üksi ning lärm ja naljad vaibuvad kohe, kui ma sisse astun. Seepärast on timuka amet üksildase mehe amet ja läheb tavaliselt isalt pojale, nagu ka minu suguvõsas. Kuid arukas inimene saab aru, et timuka amet on kõige õpetlikum amet maa peal, ja ma ei mõista, miks hingeta loomade lihuniku ametit peetakse au sees niisamuti nagu köösneri ametit, samal ajal kui minu amet on kardetud ja põlastatud amet. Ütle siiralt, Mikael, kas sina ei karda, kui ma sind käega puutun.”
Ta ulatas mulle käe, aga mina pigistasin ta kätt hirmu tundmata. Ta hoidis mu kätt kaua oma käes, vaatas mulle silma sisse, ohkas raskelt ja ütles:
„Sa oled hea poiss, Mikael, ja kui sul koolis hästi ei läheks, oleksin ma meelsasti su endale selliks võtnud ja sulle oma ametit õpetanud, kuna minul ei ole poega, sest timuka amet on üks imelikumaid maa peal ja timuka ees on paljud vürstid ja kuningaski alandlikult põlvi nõtkutanud. Ilma timukata on kohtunikud jõuetud ja nende kohtuotsus mõjuta. Nõnda on timuka amet hästimakstud amet ja ta võib ka rahulikel aegadel kindel olla korrapärases ja seisusekohases sissetulekus, sest inimene on parandamatu olend ja kuriteod ei lõpe maa peal mitte iial. Kuid rahututel aegadel on paljud timukad rikastunud ja just tähtis poliitikakunst on timukatele õnnistatud leiutis. See võib mõne suurtsugu isandagi sundida pakuga tutvust tegema ja suurtsugu isand käitub timukaga, nagu oleks see auväärt meister, ja ulatab talle kingiks rahakukru, enne kui mõõga alla põlvili laseb, kui on oma seisuse kohase kasvatuse saanud. Kui siis mehed hakkavad kõrtsis kannusid vastu lauda mõlki lööma ja üksteisele poliitikat näkku karjuma, siis võib timukas kindel olla, et talle lähenevad head ajad.”
Ta vaikis ja jõi veini, otsekui oleks oma jutukust häbenenud, aga palusin õhinal, et ta veel oma ametist jutustaks. Küsinud emand Pirjolt selleks luba, jätkas meister Laurentius:
„Hea timuka esimene tingimus on, et ta suudaks äratada kliendis usaldust, ja selles suhtes võib timuka ametit väga hästi võrrelda preestri või arsti ametiga. Nagu sa ka ise täna nägid, astusid mu mõlemad sõbrad vapral meelel ja tulvil kindlat usaldust oma jalaga võllapuu redelile. On väga halb märk timuka ametioskusest, kui tema klienti tuleb meeste jõul piki ja põiki tapalava lohistada või kui ta armetult nuttes ja karjudes armu palub, kinnitades rahvale, et on süütu. On muidugi juhtumeid, kus süütu peab oma eluga teise kuriteo hüvitama, ja nimelt siis, kui on tegemist poliitikaga, läheb sageli nii, et teenijad peavad isandate mängu kinni maksma ning tõstavad nad oma vere hinnaga suure poolehoiu ja au sisse. Aga see on vaid loomulik ja igale arukale inimesele selge asi ja sugugi mitte põhjus kisendamiseks. Nõnda on timuka kõige suurem kunst saada ka süütu alandlikult ja heal meelel vastu võtma karistus, mis on talle kõiki seaduse ja õiguse vorme kasutades langetatud. Seega nõutakse timukalt suurt inimesetundmist.”
Ta mõtles pisut, muheles endamisi oma mälestuste üle ja jätkas: „Mitmeidki kordi juhtub, et hukkamine on ainus suur ja pidulik sündmus vaese inimese elus, nõnda et enamik valmistub selleks hoolikalt, koguni uhkusega, teades, et see on ainus kord elus, kui kõikide inimeste tähelepanu on nendele pööratud, et nende käitumist hinnatakse ja sellest räägitakse hiljem lugusid. Nii on inimeste edevus ja enesehinnang parim taganttõukaja surma teel. Nõrkadele ja nutustele segan sageli nende viimsesse karikasse uimastavaid ürte, nii et neil on lõpuks ükskõik, mis redelist nad üles lähevad. Aga need on lapselikud ja lihtsad vahendid. Kõige suurem kunst on, kui timukas saab kliendi nii kaugele, et too läheb surma targa mehena kõiges kristlikus alandlikkuses, tundes elu täielikku tühisust ja tähendusetust, nii et kiire ja valutu surm on inimesele parim kingitus maa peal.”
Kuna meist olid saanud sõbrad, siis käisin tal mõne korra pisikeses hurtsikus võllamäe lähedal külas ja ta õpetas mind tundma neid imelikke ja salapäraseid taimi, mis võrsuvad kohtades, kus on voolanud inimveri. Ta laskis mul proovida oma rasket mõõka, mida suutsin vaevu kahe käega tõsta, ja näitas mulle oma piilukirvest ja köisi, mida ta punus ja vastupidavaks ja libedaks võidis. Aga läks kaua aega, enne kui julgesin rääkida temaga heidutavast mõttest, mis oli tulnud mulle meelde, nähes, kuidas kurjategijad tantsivad abitute jalgadega oma viimset tantsu võllpuul.
„Meister Laurentius,” ütlesin. „Teie osavates kätes nägin inimest suremas nii vaevata, et hakkasin mõtlema, kas pärast surma üldse on enam midagi. Olen läinud pärast pimeda tulekut võllamäele, ja ka surnuaias kirikust põhja pool olen pimedas kõndinud, et leida tunnistust, et koolnud ilmutavad end elavatele vähemasti kummituste kujul, aga mingit niisugust tunnistust ma ei ole leidnud. Ma küll tean ja usun, et inimesel on surematu hing ja kindlus igaveseks eluks ainsa õndsakstegeva kiriku rüpes, sest nii on minule õpetatud, aga andke teie mulle tõendus mu teadmise ja usu toeks, et ma ei kahtleks.”
Meister Laurentius lõi hardalt risti ette ja ütles:
