õigesti, Mikael. Et olen surma teener, siis on mu mõtted sageli olnud surmaga seotud ja mu mõtete tulemus on, et ma ei räägi oma klientidele enam õndsusest või igavesest elust, vaid jätan selle asja täie usaldusega preestrite ja munkade hooleks. Kui aga mõni vaene hing on igavikust ilmajäämise hirmus enne surmahetke vannutanud mind ütlema, mida ma tean surmast, siis ma ütlen, et kujutlegu ta, kuidas astub pakaselisest õhtust surmväsinuna sooja pimedasse tuppa ja vajub heasse voodisse ja sügavasse unne, ilma et peaks kartma, et keegi teda ärkvele ja pakase kätte koputaks. Nii olen öelnud, ja kui see on suur patt, siis antagu see patt mulle andeks, sest see on toonud lohutust paljudele oma usus nõrkadele.”
„Aga,” ütlesin, kui surm on vaid uni ja unustus, siis kas ei ole kogu elu üsna tühine ja kasutu asi?”
„On jah,” ütles meister Laurentius lihtsalt. „Ja ma ole kunagi õieti aru saanud, miks on inimesel nii arutu ja tuska tekitav himu elu järele, kuigi selle võib lõpetada täiesti vaevatult ja lihtsal moel.”
„Aga,” ütlesin. „Kuidas on võimalik, et koolnud ilmutavad end meile vähemalt unes, kui mitte muul kombel?”
„Mina ei näe unenägusid,” ütles meister Laurentius. „Puhas südametunnistus on pehme peaalune ja inimesed, kes näevad unenägusid, on minu arvates haiged või lõhverdavad eided.”
Kuigi ma hästi teadsin ja uskusin, et meister Laurentius eksib ja räägib nagu ketser, ilma et sellest ise aru saaks, tõid tema mõtted mulle kummalist lohutust, sest mulle meenus sageli mu ema ja südamepõhjas ma kannatasin tema pärast. Seepärast oli mul hea tunne mõelda, et end ära uputades oli ta ehk astunud elamise häbist ja alandustest pimedasse tuppa, kust keegi teda enam üles koputada ei saanud. Kui neid mõtteid isa Pietarile pihtisin, siis ta kõigepealt jahmus, aga siis muutus mõtlikuks ja ütles, et piibel ja kirikuisad ei seletanud taeva õndsuse olekut mitte sugugi lõplikul moel, vaid püha kirik teadis märgatavalt paremini puhastustule ja põrgu ülesehitust. Seepärast ei saanud tema arvates olla väga suur patt oletada, et mõnele inimesele võis taeva õndsus tähendada igavest sügavat und, mida unenäod või koputamised ei sega, vaid niisugusel õndsusel olid ehk oma head küljed, sest muidu võis igavikus igav hakata. Ta andis mulle patud andeks, aga hoiatas mind tõsiselt, et ma ei mõtleks ülearu asjadele, mis ei käinud kokku minu vanuse ja kooliharidusega, sest inimesel on õndsus seda kindlamalt käes, mida vähem ta mõtleb keerulistele asjadele.
8
Niisugused mõtted näitasid, et olin juba kaotanud lapse süütuse ja saatan oli hakanud punuma võrku, et mu pead endale saada. Sedasama tõestas häälemurre, mis võttis mult kooripoisi ameti, ja mu kehas toimuvad muutused valmistasid mulle palju muret. Nii saabus laupäeva õhtu, kui emand Pirjo, pärast seda kui oli mu saunas puhtaks pesnud, hakkas mind teraselt vaatama, ja kui me tuppa tagasi läksime, ütles tõsiselt:
„Mikael, tänasest peale on parem, et pesed endal ise juuksed ja selja, ja sul ei sobi enam minuga koos samas voodis magada, sest niisugune asi võiks viia sind sobimatusse kiusatusse, ja ka mina olen vaid nõrk naine. On parem, et saad oma voodi ja riietud nagu mees, sest hakkad meheks saama.”
Tema sõnad tegid mu kurvaks, aga ma mõistsin, miks ta kevaditi nii raskelt oma voodis ohkis. Mulle olid juba hakanud küsimusi tekitama meeste ja naiste suhted ja neist asjust ei olnud mul palju endal arvata, sest mu murdeea kaaslased olid toores jõuk ja ei jätnud oma jutte enda teada. Aga kui nad oma tempudega kiitlesid, õhetasin mina häbist ja kohmetusest, sest minul oli armastusest kõrge ettekujutus, ja saanud teada, kui madal ja loomalik oli armastuse lihalik külg, ei tundnud ma väiksematki kiusatust seda proovima hakata.
Ja ikkagi kobrutas mu meel mõtete rohkusest ja rahutusest, ja kui jõudsid kätte valged ööd, ei suutnud ma magada, vaid hulkusin linnaümbruses, hingasin toomepuude lõhna ja kuulasin öölindude hääli, partide parinat kõrkjates ja öökulli hõikamist. Igatsesin sõpruse ja omasuguse inimese järele, aga mu kaaslaste seas ei olnud ühtegi niisugust sõpra, kellele oleksin võinud südant puistata. Nõnda sai isa Pietarist mulle usaldusväärne sõber ja pihihetked temale olid mulle tähtsad, kuigi ta ei osanud alati mind vaevavatele küsimustele vastust anda. Isa Pietaril oli kindlasti palju nõrkusi, mida ta kandis kristliku alandlikkusega, aga ta oli kahtlemata tark mees, sest kui ta oli emand Pirjoga tükk aega rääkinud, kutsus see mind enda juurde ja ütles:
„Oled palju kordi peale käinud ja palunud, et kui algab koolivaheaeg, siis võiksid koos kaaslastega noorteretkele minna. Praegusel jumalakartmatul ajal teeks niisugune retk su ihule ja hingele vaid kahju. Nii patuseid ja hirmsaid lugusid räägitakse noorte tempudest maal, et piiskop ise on tõsiselt kaalunud nende lõpetamist. Talupojad on ju pidanud heinahanguga jumalakartmatuid noori oma perenaiste vooditest ja piigade asemetelt minema kihutama, ja ma ei tahaks, et sa liiga vara hangupii endale tagumikku saaksid, olgu see pealegi karurasvaga hästi võitud. Aga teisest küljest on sul juba aeg võtta osa enesele elatise muretsemisest ja sellepärast oleme otsustanud, isa Pietari ja mina, et pead koolivaheajaks minema linna tulnud saksa suurtükimeistri juurde õppima, sest tema otsib endale salpeetrikeetmise ja püssirohuveski juurde heade kommetega ja kirjaoskajat abilist.”
Seda öelnud, hakkas emand Pirjo nutma ja ütles: „See pole niipalju minu tahtmine, sest hellitaksin ja hoiaksin sind heal meelel, aga isa Pietari kinnitab, et sinu arenemisele ei tee head, kui elad üksi koos vallalise naisega ilma meesterahva seltsi ja meesterahva õpetuseta. Aga sa pead kindlasti eemale hoidma püssirohuveskist ja oma hinge eest pead sa hoolt kandma, ja sa pead igal laupäeval koju tulema, et saaksin sulle vajaliku moona kaasa panna, ja tõesti ma ei laseks sind nii ohtlikku ja hukutavasse ametisse, kui mitte see meister, kelle paganlik nimi väänab keele paigast, ei lubaks head palka. Isa Pietari ütleb ka, et ega sinuvanust poissi ei sobi enam hoida nagu sitta pilpa peal.”
Ja isa Pietari ei oleks võinud valida mulle sobivamat tegevust, sest ma unustasin kohe kõik mõtted põgenemisest noortelaagrisse, kui ma muidu kaasa ei saaks, ja rõõmustasin nagu poisike ikka, mõeldes, et saan teada püssirohutegemise ja suurtükikunsti saladused.
Meister Schwarzschwanz oli tulnud Saksamaalt kindluseülema kutsel kohe, kui veed lahti läksid, ja tal oli mitmete punktidega leping suurtükkide valamise, püssirohuveski parandamise ja salpeetriköögi sisseseadmise kohta, millest paljud ennustasid, et see tähendab rahutuid aegu.
Ta oli tumeda näoga, lühike ja paks mees, kelle mustad silmad sädelesid vilkalt ja kes ütles kõike, mis tal öelda oli, kisa ja karjumisega, kujutledes, et salpeetri- ja püssirohusulased saavad nõnda temast paremini aru. Veendunud, et mõistan tema keelt ja oskan kirjutada, haaras ta esimese asjana noorel purjus vagandil, keda oli parema puudusel tänini abiliseks pidanud, kraest ja viskas ta välja. Siis puistas ta mulle südant ja ütles solvavaid sõnu kindluseülema ja ka pürjelmeistrite kohta ning mõistis põrgukatlasse kogu selle maa ja juhmaka rahva, kelle sekka ta oli petlike lubadustega meelitatud. Ta kiskus mütsi peast, viskas maha ja trampis oma sõnade kinnituseks jalgadega selle otsas, mina ei olnud varem nii pöörast meest näinud, vaid vaatasin teda, silmad peas ümmargused, püüdes meelde jätta minule tundmatuid vandesõnu ja manamisi, mida tal oli mitmeid maid läbi käinud sõduri lõpmatu tagavara.
Kartsin, et saan temast karmi isanda, aga kui ta nägi ära, et olen heade kommetega ja usaldusväärne nooruk, leppis ta varsti ja oli minuga armastusväärne, nii et ei karjunud mu peale isegi siis, kui olin eksinud. Ta mõistis hästi, et püüdsin teha tema meeleheaks mis vähegi oskasin, ja kinnitas, et õpin tema ameti juurde kuuluvad asjad kiiresti ära.
„Kristuse vere nimel,” ütles ta. „Mikael Pelzfuss, kui oleksid sakslane, siis teeksin sinust niisuguse suurtükimeistri, et vürstid jookseks sul kannul ja anuks sind enda teenistusse. Saada raamatud sinna kohta, Mikael, ja astu püssirohumeistri vabasse ametisse, ja kõik maad on
