pullil jalgu kinni siduma ja looma silmi jälle kinni katma. Taluperemees, kes oli pulli lihuniku juurde talutanud, kinnitas, et tema härg oli alati olnud kõige kenam ja leebem olend, küllap olin mina vaest looma ärritanud, et ta mulle kallale kargas. Minu suureks rõõmuks õnnestus loomal pead väänutades mehe õlg paigast tõmmata, nii et ta jättis rumala jutu sinnapaika ja hakkas kurtma, et kogu Turu linn on kuradi neetud koht, kuhu ta oma kena karilooma iial tooma poleks pidanud. Aga linna raele ei meeldinud see jutt sugugi, nii et kohale juhtunud linna sõjasulane võttis mehe sedamaid vangi ja viis ära raekoja poole andma vastust pahade juttude ja korrarikkumise asjas.
Pöördusin oma päästja poole ja vaatasin teda teraselt, sest olin jäänud talle võlgu oma elu. Ta oli minust pea jagu pikem ja tema hallides silmades oli unelev pilk. Tal olid jalas viisud, seljas tohust märss ja tema kulunud kuub kinnitas, et ta on vaene poiss.
„Oled vägev mees, kui pulli paljakäsi põlvili surud,” ütlesin. „Olen sulle oma elu võlgu.”
„Mis sa, tühiasi,” üles ta ja muutus kohmetuks.
Märkasin, et mu küljest jooksis verd, rinnus torkis ja pea hakkas ringi käima, nii et pidin vastu seina toetuma, et jalul püsida. „Kuhu sa teel oled?” küsisin.
„Sinna, kuhu nina näitab,” ütles ta, pidades nähtavasti mu küsimust asjatuks ja pealetükkivaks. Ma siiski ei solvunud tema peale, vaid palusin, et ta saadaks mu emand Pirjo juurde, sest olin põlvist nii nõrk, et ei suutnud omal jõul kõndida.
Kui räästa kõrgusele õhku paiskusin, siis olin mõelnud, et mu viimne tunnike on tulnud, ja istudes maas ning vahtides pulli puhisevatesse sõõrmetesse olin mõelnud, et annan kõik, mis mul on, kirikule, kui vaid hing sisse jääks. Nüüd olin saadud obaduse eest tänulik, sest see oli mu tuimaks teinud, nii et ma ei olnud jõudnud anda liigseid lubadusi, ja ma mõtlesin ka, et ei olnud pühakutele midagi võlgu, sest mu elu oli päästnud maine jõumees. Tema toel kodu poole koperdades, suur hulk kohkunud ja kaastundlikke inimesi kannul, mõtlesin, et võiksin anda talle tasuks oma hõbedase tupega pussi ja suvistest töödest kõrvale pandud hõbeöörid, aga kui olime emand Pirjo maja lävele jõudnud, nuhtlesin end juba asjatu raiskamise pärast ja arvasin, et kolm hõbeööri oli ülearugi sellele noormehele, kes vaevalt kunagi oli pärisraha käes hoidnud.
Emand Pirjo hakkas kibedasti nutma, kui nägi mu armetut olukorda ja kuulis, mis minuga oli juhtunud. „See on nüüd selle tulemus, et lasksin sind selle musta näoga sakslase seltsi püssirohutegemist õppima,” süüdistas ta täiesti asjatult, sest meister Schwarzschwanzil ei olnud asjaga midagi tegemist. Emand Pirjo võttis mu nagu lapse riidest lahti ja hakkas mind oma salvidega ruttu tohterdama ja kinnitas, kui oli järele katsunud, et mul oli kaks küljeluud katki. Uskusin seda meelsasti, sest tema vajutamine tegi jäledasti valu, ja ta käskis mul sülitada. Süljes siiski verd ei olnud, nii et ta otsustas, et mingit seesmist vigastust mul ei ole, ja lubas tänutäheks pühale Mikaelile, pühale Nikolausele ja minu palvel ka pühale Barbarale küünla süüdata, sest leidsin, et olen endiselt püha Barbara erilise kaitse all. Emand Pirjo mähkis mu tugevasti sidemetesse, nii et sain vaevu hingata, ja pani mu oma voodisse teki alla. Kogu selle aja istus maapoiss rahulikult lävel ning sõi ära oma märsist võetud kuiva rõngasleiva ja tüki suitsutatud lambajalga. Meie kannul jooksnud lapsed vahtisid teda nina urgitsedes ja jalatallaga sääri sügades, kuni emand Pirjo nad õue pealt minema ajas ja poisi tuppa kutsus. „Mis on su nimi, ja su isa nimi? Kust sa pärit oled? Kuhu sa lähed? Mis juhatas su õnnetuse hetkel Mikaeli juurde?” küsis emand Pirjo.
Noormees sattus segadusse ja hakkas endal kõrvatagust kratsima, millest oletasin, et ta on pika taibuga. „Või et mis?” küsis ta, aga tabas lõpuks siiski nii palju ära, et seletas, et on Antti Kallepoeg Laitila vallast ja tuli linna sepaks õppima, sest oli kogemata ära lõhkunud vallasepa alasi ja sepp oli ta suure vihaga maanteele ajanud.
„Mismoodi sa selle alasi siis ära lõhkusid?” küsisin.
Antti vaatas mulle oma hallide silmadega ausalt otsa ja rääkis: „Sepp andis mulle vasara pihku ja ütles, et löö. Mina lõin ja sepp ütles, et löö kõvemini. Mina lõin kõvemini, aga sepp muudkui korrutas, et kõvemini, kõvemini, nii et lõpuks kahmasin suurema vasara ja lõin alasil sarve küljest.”
Emand Pirjo vaatas teda hämmastunult ja üles: „Mu maja nurk on vajunud, nii et põrand on kaldu ja kui põrandat küürid, siis jookseb pesuvesi nurka ja mädandab seinapalgid ära. Olen palju kordi mõelnud, et selle peaks korda tegema, aga pole leidnud abiväge, kes nurga üles kangutaks. Kuidas on, kas tuled mulle appi maja tõstma, nii et saaksin mõne kivi nurga alla toeks pista.”
„Eks ma tule,” ütles poiss lahkesti. Nad läksid üheskoos välja ja õige varsti kuulsin hirmsat käginat, mu voodi hõljus nagu lainetel ja emand Pirjo kiljatas murelikult: „Ära maja ära lõhu, aitab, aitab!” Natukese aja pärast tulid nad sisse tagasi ja Antti minu arvates isegi ei hingeldanud. Emand Pirjo istus ja vahtis teda, pikk lõug käele toetatud, ja küsis lõpuks: „On sul ikka mõistus peas, sa vaene poiss?”
Antti mõtles selle küsimuse üle tükk aega, vaatas emand Pirjole alandlikult silma sisse ja nõustus: „Mul on pikaldasevõitu taipamine jah, aga ega ma meelega pahandust ei tee. Mul polnud äsja mõtteski maja ära lõhkuda, aga et oli tarvis pingutada, siis ei arvestanud ma piisavalt oma jõudu. Mul on niisugune viga ning see on mu kodunt ja koguni sepapajast minema ajanud.”
Palusin, et ta räägiks oma kodust, ja ta jutustas: „Olen vaesest majast ja vaest päritolu ja mu isal ja emal ei ole muud rikkust kui lapsed, kellega neid õnnistati kord aastas, vahel koguni kahega korraga. Meid oli kodus kaheksateist suud laua taga ja küllap ei olnud ema alati väga kindel meie kõikide nimedeski, sest koos hammaste hõrenemisega oli teda hakanud vaevama mälunõrkus. Minust oli kõvasti kasu, sest võisin talus ära teha kõik hobuse tööd. Aga kui pingutasin, siis oli isal tööriistade parandamisega nii palju vaeva, et ta lõpuks ütles, et hobuse pidamine tuleb siiski odavam. Kuna ma tegin ära hobuse tööd, tahtsin ma nimelt ka süüa nagu hobune, aga mu isa ei olnud sellega nõus, sest vaeses majas napib alati toitu, kui ka leib männikoorega pooleks küpsetatakse.”
Ta muutus kurvaks, pühkis silmanurgast kibeda pisara ja jätkas: „Ma ei saa aru, mis needus minus on, kui jõudu on rohkem kui väikesel külal. Mu isa ja ema on nimelt mõlemad igerikud, ja vägikaikaveos tegin kõigile oma kümnele vennale tuule alla, kui kaigas katki ei läinud. Mu vanaisast küll räägiti, et ta oli jõumees, kes ei kartnud, kirves peos, karule vastu minna, kuigi karu ta lõpuks surnuks pigistas. Lõpuks otsustas isa, et ma sobin kõige paremini sõjameheks, aga ma ei usu seda, sest kardan kangesti igasugust möllu, tüli ja kurje sõnu. Ema tegi mulle teemoonaks leiva ja sosistas kõrva hea nõu, et läheksin sepaks õppima. Nii ma nüüd püüan ka teha, aga kardan väga, kuidas minul, vaesel poisil, siin suures linnas minema hakkab. Kas kõhugi täis süüa saan?”
Ta hakkas kibedasti nutma, nii suur mees kui ta ka oli, ja rääkis kogeledes, läbi pisarate oma lugu kodunt lahkumisest. Ta jutustas nii: „Oli raske minna tuttavatelt tandritelt ja ma seisin kaua koduväraval, vaadates tagasi, enne kui sain julgust mööda metsarada kiriku juurde minna. Ja nagu tellitud tuli nii minnes vastu karu, tõusis tagumistele käppadele ja kutsus mind jõudu mõõtma. Ma kartsin hirmsasti, aga meenutasin oma vanaisa ja et olen orb, nii et pidasin surma karu süles kõigest muust paremaks, kuna valmistasin omastele üksnes meelepaha. Mõtlesin niisiis karuga ausalt maadelda, aga kus see sunnik lajatas mulle näkku, nii et kukkusin istuli ja mu peas surises nagu herilasepesas. Mul on sellest veel need küünejäljed näos. Ka mina läksin selle peale vihaseks, kuigi olen loomu poolest taltsas ja leebe, haarasin karul käpast ja väänasin nii, et metsaisand röögatas ja punus mööda rada minema. Mina veel kõvema röökimisega järele, sest mu iseloom oli välja löönud, kuni karu minu eest ära suure hirmuga puu otsa ronis. Raputasin mändi, kuni karu
