neilt sohinaise eest patumaksu nii või teisiti, ilma et välja selgitaksid, kas preester elab puhast või kõlvatut elu. Nii on kiriku teenija osaks kõik abielu eelised ja mitte ühtegi selle varjukülge, sest ta võib nagu tahab sohinaist vahetada, kui ta vanast ära tüdineb. Ja kirik ei pea kõlbluserikkumist preestri või munga puhul kuigi suureks patuks, kui ta vaid õppinud Gersoni juhatust mööda talitab: mitte pühapäeval, mitte pühas paigas ja mitte mehenaist, ning ainult salajane abielu on pühitsetud preestrile andeksandmatu patt. Ma ei taha sellega sugugi öelda, et igatseksin preestri ametit kõikide nende eeliste pärast, vaid preestri amet on minusugusele vaesele noorele mehele ainus võimalus oma õpinguid jätkata ja ehk kunagi pääseda kõrgesse kooli, kus saan elatist mõnest kiriklikust prebendist.”
Seda öelnud, kohkusin ära ja punastasin, sest olin tahtmata avaldanud oma sügavaima soovi ja unelma, mille täideviimine oli minusugustele võimatu ja mis võis anda magister Martinusele igati põhjust mind minu jumalakartmatu auahnuse pärast noomida. Kuid mu õpetaja ja kasvataja ei noominud mind enam. Ta ütles vaid kurvalt:
„Kas sa ei mõista, Mikael, kui halvasti sa teed, mõeldes pühale kirikule ja sakramentidele kui oma teenritele, et saaksid rahuldada oma teadmishimu. Kirik valib oma teenrid ise ja su enese sõnad on mõistnud sind tühjaks õnnekütiks ja silmakirjateenriks, kes sa võtaksid astmelauaks ka püha oblaadinõu, kui see tegu sind küünra võrra kõrgemale tõstaks. Aga kui sa kord ise ei mõista, kui lapsikult ja rumalasti räägid, ei saa ma sind noomida, vaid kunagi hakkad sellest aru saama ja häbened oma sõnu.”
„Isa Martinus,” ütlesin. „Minul on ainult pea ja kaks kätt ja mitte mingit muud maailma peale püha kiriku, millesse olen uskunud ja pannud kogu oma lootuse. Miks mind kõlbmatuks tunnistatakse, kui paljusid minust rumalamaid ja andetumaid peetakse auväärseteks? Miks tunnistatakse mind kõlbmatuks ainult sellepärast, et mul ei ole maavaldusi ega perekonda või suguvõsa, kes maksaks minu eest paavsti kuuriale ära vabastuse mu ema patust? Miks mind kõlbmatuks tunnistatakse?”
„Kas sina kahtled püha kiriku õpetuses?” ägestus magister Martinus. „Kas julged sina, tühine ussike, kiriku käsu vastu astuda? Ma hoiatan sind, Mikael, ketserluse rästik sünnib vähemastki kui sinu sõnadest.”
See hirmus saun ehmatas mu jälle alandlikuks, kuigi trots mu südames ei kustunud. Kuna kõik oli pea peal, ei tahtnud magister Martinus mind sugugi koolist minema ajada, vaid lubas mulle isegi palka, kui ka edaspidi noorematele grammatikat õpetan. Selle palga sain niimoodi, et oma headuses soovitas ta mind õpetama lugemist ja kirjutamist kullassepp Lauri kahele pojale. See Turu rikas pürjel ja Püha Henriku gildi vanem oli palunud magister Martinust, et see saadaks tema juurde oma kõige eeskujulikuma ja targema koolipoisi.
„Aga palk ei ole peaasi, ütles isa Martinus,” vaid tähtsam sulle ja sinu tulevikule on saavutada võimsa pürjeli, raehärra ja gildivanema soosing, kui tahad oma kodulinnas edukas olla. Sulle avanevad paljud võimalused, kui oskad neid õigesti kasutada ja jääd alandlikuks poisiks. Hommikupalvusest kuni keskpäevamissani taod koolis oma noorematele vendadele grammatikat pähe ja oma aja keskpäevamissast õhtuse palvuseni pead veetma meister Lauri majas ja usinalt tema poegi kasvatama. Ta maksab su kaks söömaaega päevas, rõivad ja mõne hõberaha kuus, kui oled talle meele järgi.”
2
Panin siis parimad riided selga ja läksin pärast keskpäevast missat kullassepp Lauri kaubahoovi. Oli hall sulailm ja mu hing ei rõõmustanud, kui ootasin, müts peos, et meister oma söömaaja ära lõpetaks. Aga ta võttis mu sõbralikult vastu, ja magister Martinuse soovituskirja läbi veerinud, kõnetas mind lahkesti, esitles mulle oma mõlemat poega, kellest üks oli seitse ja teine üheksa aastat vana, ja ütles, et ma ei pea vitsaga kokku hoidma, kui selgub, et nad kangekaelsust üles näitavad. Aga nõnda öeldes ta muigas ja vaatas armastaval pilgul oma poegi, kes mõlemad olid vaiksed, korralikud ja hästikasvatatud lapsed.
„Võib-olla et imestad,” ütles ta selle peale ja sattus vist ka ise segadusse, „aga ma tahaksin, et õpetaksid ka mu tütre lugema, ja kui võimalik, siis kirjutama, kui see ülearu keeruline ei ole, sest naised on vaimuannete poolest meestest nõrgemad. Ma ei saa nimelt aru, miks sa ei võiks õpetada kolme last niisama hästi kui kaht, ja mu tütrele ei teeks kindlasti kahju, kui ta õpib oma nime paberile kriipseldama.”
Ta rääkis lapsest ja seda kindlasti ka mõtles, kuid Anna Lauritütar oli juba viisteist täis ja niisiis varsti parimas meheleminekueas. Ta juuksed olid talvehallis, pimedas toas kui kuldniidid ja suu punane kui lilleõis, kui ta mulle häbelikult naeratas. Andsin talle kätt ja tundsin end kohmetult, aga olin õnnelik, kui tema kitsast tütarlapsekätt oma käes tundsin. Alustasin õpetamist ja mu enesekindlus tuli vähehaaval tagasi. Meister kuulas ja noogutas pead ja läks siis ära oma töökotta taguma hõbedast karikat, mis oli tellitud Hattula kirikusse lepituseks tapmise eest. Siis julgesin juba Annale aeg-ajalt pilku heita, ja iga kord ta punastas kergelt, aga vaatas mind teraselt ja säravate silmadega. Kui poisid hakkasid haigutama ja taguotsa tüdinult vastu pinki hõõruma, ütlesin talle:
„Oled saanud oma nime püha Anna, püha neitsi Maria ema järgi. See on õnnistatud ja ilus nimi ja ma ei usu, et püha Anna võis olla sinust ilusam.”
„Räägi mulle pühast Annast,” ütles ta ja punastas kenasti.
Jutustasin talle ja poistele pühast Annast, mis oli kerge, sest soome rahvas on alati armastanud püha Annat kui erilist kaitsepühakut, kuigi ma ei ole selle põhjusest kunagi aru saanud. Igatahes teadsin selle tõttu kõiki lugusid püha Anna imetegudest ja hea õpetaja peab oskama kosutada laste hingesid vagade pühakulugudega, kui nende tähelepanu tähtede õppimiselt hajub. Kuid poisid tüdinesid pühast Annast peagi ära ja tahtsid kuulda pühast Jürist, kes tappis lohe ja päästis süütu printsessi.
Kui koju tagasi läksin, oli päev pimenenud õhtuks, aga ilm oli selgeks läinud ja taevas põlesid tasased tähed. Midagi imelist kobrutas mul rinnus ja ma oleksin tahtnud joosta või lennata või väljendada laulus oma salapärast rõõmu. Öösel olin voodis kuum ja ei maganud ja nägin und, oodates kannatamatult järgmist päeva, et jälle kohata Anna Lauritütart. Ja ei möödunud palju päevi, kui mõistsin, et armastan teda, ja noore mehe jaoks ei olegi vist piinavamat hurma kui tema esimene armastus.
Aga ma pean rääkima kullassepp Laurist, kes pidas oma tütart lapseks ega tulnud selle pealegi, et vaene koolipoiss julgeks tema tütre poole vaadata. Ta oli oma selliaastatel mitmel maal ringi rännanud ja saanud meistritunnistuse Hollandis. Kullassepa amet viib selle ala meistri kokku peente ja suurtsugu inimestega ning meister Lauri oli sellest õppust võtnud ja tõi kaasa mitmesuguseid häid ja sündsaid kombeid, mis erinesid tavaliste pürjelite jämedast ülalpidamisest. Tema majas söödi siledatelt taldrikutelt ja igaühel oli oma taldrik ja ta kasutas süües sõrmedele abiks viisakalt nuga ja pühkis pärast sööki salvrätiga suud ja käsi ja õpetas ka oma lapsed nii tegema. Ei või öelda, et ta oleks olnud kitsi, aga ta jälestas ülesöömist ja joomist, täringumängu ja teisi gildivendade kombekohaseid pahesid, nii et kui tema oli gildivanem, olid varemalt nii suurt avalikku pahameelt äratanud möllud ära lõppenud ja kombed muutunud sündsaks, mis muidugi parandas gildi mainet, aga vähendas selle liikmete arvu, kuigi ta püüdis asendada endisi kombeid süütu muusika, õpetlike laulude, äraarvamismängude ja teiste mõistlike harrastustega.
Tagantjärele mõeldes oli ta üsnagi tüütu mees, kelle tühja peenutsemist näitas kõige rohkem see, et ta tahtis, et ta tütar õpib lugema ja kirjutama oma nime. Aga enne kui mul tekkis põhjus teda vihata, imetlesin teda suuresti ja ta oli mulle kõiges välises käitumises eeskujuks. Sellidega oli ta kõrk ja napisõnaline, aga minus leidis meelepärase kuulaja ja seepärast toitis ta pärast söömaaega tihti mu vaimu jutustustega Tallinnast, Kölnist, Pariisist ja Leydenist, mis olid minule veel üksnes mõistatuslikud nimed. Pärast õhtusööki
