käima ja meister Schwarzschwanz oli oma sulastega rahul, sest nad olid aeglased mehed, kes asjata oma ohtliku ameti pärast ei muretsenud ega kohkunud. Aeglus ja kannatlikkus olid tema arvates püssirohutegijatele suurepärased omadused ja ta nõustus, et ta enese vilgas veri oli temale selles ametis vaid häda ja vaev.
„Need soome sulased,” kinnitas ta, „poleks kindlasti eluilmas püssirohtu leiutanud, aga selle kunsti ära õppinud, on nad suurepärased püssirohutegijad.”
Ükskord küsisin meistrilt, miks ta kasutas rääkides alati nii rohkesti vägisõnu ja vandus lisaks saksa keelele ka itaalia ja hispaania keeles, kui ka kõige lihtsamat asja seletas. Aga meister vaatas mind nagu tobukest ja ütles:
„On hästi näha, et su nina on kollane ja et sa ei ole kunagi püssirohusuitsu nuusutanud, Mikael Pelzfuss. Vandumine on pool kogu heast sõjakunstist ja hoopiski mitte vähem tähtis pool. Minu vandumised on vaid süütu lapselallitamine tõesti suurte sõjapealikute, nagu näiteks mõne von Sickingeni või Frundsbergi kõrval, kelle üksnes nimi äratab imetlust ja õudu igas veel üles poomata lurjuses, kes oma naha kolme kuldna eest nende lippude alla müüb. Kogenud püssimees õpib ära poolteistsada käsklusesõna ja kuuletub neile, on ta siis ärkvel või magab, ja odamehe amet ei ole sugugi kergem. Kas sina arvad, et niisugune haridus saavutatakse peasilitamisega. Ei, see on lõppematu vandumise, nutu ja hammastekiristamise ilus tulemus. Mida vängemalt ülemus vannub, seda suuremat austust ta oma alamates äratab ja sõjapealik peab oskama röögatada „Jeesusmaria” niisuguse häälega, et see võidab suurtükkide kärgatused ja saab ka türklasel vee püksi jooksma.”
Nõnda sain meister Schwarzschwanzilt palju kasulikku õpetust, kuigi tema lugude põhjal ei võinud ma jagada tema vaimustust sõjaväelaseseisuse suhtes. Sest niipalju kui ma tema lugude järgi otsustada võisin, ja tal oli neid lõputu hulk, kui ta õlletoobi taha pääses, oli sõduri amet halastamatu, kurnav ja täis rahutust. Selles olid vaid hoobid ja vandumine õppuste ajal, haavad sõjas ja alatine häda palgamaksmisega, mis toimus täiesti korrapäratult, rääkimata palavikutõbedest ja Prantsuse haigusest, mis saatsid iga sõjaväeüksust, nii et nende pärast heitis hinge suurem hulk mehi kui tõelistes lahingutes. Aga ma hoidsin selle mõtte enda teda ja kuulasin alandlikult tema õpetusi võõrastest maadest. Temalt sain esimest korda kuulda itaallase Amerigo Vespucci kirjutatud kirjadest, kus ta kinnitas, et on leidnud ookeani tagant terveid uusi mandreid. Meister Schwarzschwanz rääkis ka, et õppinute seas oli mehi, kes kinnitasid, et maailm on ümmargune, nii et kui hakkasid mingist kohast purjetama, siis kui olid küllalt kaua purjetanud, jõudsid samasse kohta tagasi.
„Aga,” ütles meister arukalt, „niisugune õpetus käib inimesel üle mõistuse ja ajab kergesti peast segi, kui selle üle liiga palju arutama hakkad. Seepärast on parem tühja mõtlemata pidada kindel maa jalge all ja Jumala sinine taevas pea kohal, süüa, juua ja laulda, tülitseda ja armastada, nii kaua kui hing sees, sest aastate lisandudes ja jõu vähenedes jääb kahetsuseks ja pattude andekssaamiseks küll ja küll aega.”
Minul oli vaprust küsida meister Martinuselt tema arvamust niisuguse õpetuse kohta sellest, et maa on ümmargune. Ta kinnitas, et on sellest kuulnud, aga pidas seda Prantsuse tõvest kahjustatud mõistuse jampsimiseks. Ta kinnitas aga, et on maateaduse asjades mõnel määral vabamõtleja, nii et ei uskunud enam sammast ja naba, vaid mõtles, et maa kakku piirab ainult võimas vaba jõgi.
„Me elame nimelt valgustatud ajal,” ütles ta, „ning paljud uued leiutised ja mõtted kujundavad inimeste meeli ja arukas inimene ei või näha neis midagi halba, senikaua kui need ei ole vastuolus kiriku õpetusega. Neis asjus, mida kiriku õpetus just valeks ei nimeta, on inimesel minu meelest vabadus ise otsustada oma arvamuse üle, kuigi sellest on rohkem vaeva, vaimukulu ja pahameelt kui tõelist rahulolu, sest Aristoteles ja kirikuisad on juba öelnud teadmiste kohta kõik, mis inimestel on vaja teada. Kõige kergem ja lihtsam on seetõttu piirata oma mõtteid sellega, mida nemad on seletanud, ja mis jääb sellest väljapoole, on ainult mõtete süütu mäng, mis võib pahatahtliku ja eneseteadliku inimese käes ohtlikuks muutuda.”
„On näiteks õppinuid,” ütles ta, „kes õpivad kreeka keelt, koguni heebrea keelt, ja maksavad kõrget hinda paganlike Rooma ja Kreeka kirjanike ja filosoofide käsikirjade eest, lasevad neid trükkidagi. Nimelt Itaalias on ka inimesi, kes suuri kulusid kandes kaevavad maa seest paganlikke ebajumalakujusid välja ning panevad neid oma aedadesse ja pidusaalidesse. Väidetakse koguni, et isegi püha isa ja kardinalid ei ole niisuguses harrastamises täiesti süütud, kuigi ma ei taha seda uskuda ja ei teakski sellest, kui mitte õppinud doktor Hemming Gadh, kes elas paarkümmend aastat Roomas, poleks rääkinud neist asjust, kui oli enese täis joonud. Aga tema lugu oli teada ja paljud võivad tunnistada, et sellest vagast kirikuisast sai Roomas joodik, kelle elukombed on äratanud niisugust pahameelt, et peapiiskop ise on pidanud teda nuhtlema.”
„Ära siis unusta, Mikael,” hoiatas ta, „et inimene kannab oma kuradit endaga kaasas, kuhu ta vaid lähebki, ja ei ole isegi pühas linnas kuradi kiusatuse eest kaitstud, vaid vastupidi, otsustades kõige järgi, mis ma olen kuulnud, on ta valinud püha linna peamiseks kohaks, kus möllata, mis ei ole mingi ime, sest tema arvates on võit seda suurem, mida kõrgema vaimuinimese ta langema saab.”
Mõistsin seda hästi, kui mulle meenus, kuidas saatana kiusatus oli mu toomkiriku pööningult peapiiskopi mütsi peale sülitama pannud. Aga nagu möönis isa Pietari, niisugusele kiusatusele oleks ka kõige vagamal olnud raske vastu panna, mis siis veel kasvueas poisist rääkida.
Ma siiski ei olnud enam kasvueas poiss, vaid tõsine noor mees, kes teenis meister Schwarzschwanzi kirjutajana head palka. Olin tema seltsis õppinud õlut jooma, kõndisin vabal ajal ringi, hõbedane puss vööl ja jalas Saksa lõikega püksid, mis olid õmmeldud mu meheksolemise tunnismärgiks punasest ja kollasest kangast. Olin õppinud hobust taltsutama ja ratsut saduldama ning salpeetrikeetmises ja püssirohuvalmistamises olin enda arvates juba oskaja mees, sest olin kõik meistri õpetused hoolega üles märkinud.
Püssirohi tegi läbi vajalikud katsed ja kindluse halliks läinud suurtükimehed tunnistasid, et see on suurepärane püssirohi, ühtlaselt sõre ja tolmuta. Järgnesid proovitulistamised, kus oli juures ka kindluseülem, ja mu hea meister näitas, et suudab kolme lasuga tabada jõel liikuvat paati. Muidugi ei tulistanud ta paadi pihta, vaid sobivas kauguses märklauda, sest suurtükikuulid olid kallis kraam ja need korjati pärast tulistamist hoolikalt kokku. Ainus õnnetus tulistamisel juhtus siis, kui lasksime bombardist. Siis läks vaadipõhja mõõtu kivikuul vastu kaljusid puruks, kuigi ta oli raudvitstega tugevdatud.
„Aga kivikuulid hakkavad juba prahikeldrisse või kalatünnidele raskuseks minema,” ütles meister põlglikult. „Neid kasutatakse veel vaid niisugusel mahajäänud maal, kus paremat ei tunta. Ainus õige suurtükikuul on ühtlaselt ümmargune raudkuul ja neid osatakse juba valada, mis teeb laengud odavaks ja sihtimise kindlaks, sest kuulid on alati sama suured ja rasked. Mina seda kunsti siiski ei oska, sest oskajad hoiavad seda kui ametisaladust, nii et me peame endiselt tegema raudkuulid sepatööna. Bombarde on aga mõtet kasutada vaid õõnsate, plahvatavate ja süütavate laengute lennutamiseks, sest kivikuulil ei ole vajalikku läbimisvõimet müüre ja kindlustusi tulistades ja ka puulaeva kukkudes ei põhjusta see märkimisväärset hävitust.”
Kindluseisand kuulas tema seletusi meelsasti, aga ütles ärritatult: „Kivikuulid on kõlvanud meie isadele ja isade isadele, nii et peavad ka meile kõlbama. Sellel maal on kõva halli kivi, mis on suurtükikuulideks nagu loodud, ja kivide lihvimiseks odavat tööjõudu, kellele naeris ja silk on söögiks head küllalt. See on vaene maa, mis toodab ainult rauda, ja nõnda on küllap looja mõte, et ta korvab kallite metallide puudumise kivi ja odava tööjõuga.”
Kui ta oli lahkunud, virutas meister Schwarzschwanz oma mütsi vastu maad, trampis selle otsas ja vandus nii kurjalt, et vanad suurtükimehed muhelesid igatsevalt ja ütlesid, et mäletavad
