ütles, et saanud selle ükskord purjus päi Lüübekis, sest müüja kinnitas, et raamat kaitseb teda surmaohtude eest paremini kui kõik pühakud ja nõidusekotikesed. Aga tagasiteel murdus tal tormis mast ja ta sai roietesse niisuguse kolaka, et hakkas verd sülitama, ja ta pääses vaid püha Nikolause abiga tagasi kodusadamasse. Seepärast oli raamat tema arvates kuidagi tühine ja ta ei mõistnud selle kasulikust sisust rohkem kui siga tinalusikast, sest ta ei mõistnud ladina keelt. Aga see ei vähendanud raamatu väärtust ja ma jätsin sealt meelde mitmeid lauseid, mis pani magister Martinuse arvama, et olen jumalakartlik poiss.
Aga miks emand Pirjo nii lahkesti ja mitmeid kulusid kandes mind hoidis ja kaitses, sellest ma aru ei saanud või õigemini ma ei vaevanud selle asjaga oma pead, vaid pidasin seda niisama loomulikuks ja enesestmõistetavaks kui ta ise. Ehk elas ta oma iseloomu ja salapärase ameti sunnil teistest inimestest liiga eraldi ja tüdis ajapikku vaid koera ja sea seltskonnast ära. Tal oli küll terve hulk sugulasi nii Turus kui ka koduvallas, aga nendega ta oli pärandiosade, abielutehingute ja oma põikpäisuse pärast alalõpmata tülis. Nii lasid nad tal elada, nagu talle meeldis, tänades õnne, et ta ei läinud mehele ega võtnud sellega nende käest varandust vähemaks. Igal aastal jõulude ja Heikki laada ajal tõid nad talle oma taludest mitmesugust varandust kindlustuseks, et ta ei vihasta nende peale nii põhjalikult, et pärandaks oma varanduse kloostrile või kirikule, aga tema lasi neil elada tervislikus ebakindluses ja säilitas nii endale oma tegevuses täie vabaduse. Arstimis- ja loitsukunsti pärast nad teda ei kartnud, sest need kunstid kulgesid suguvõsas, vaid üksnes tema õelat loomust ja teravat keelt.
Koolivaheaegadel võttis emand Pirjo mu kaasa ja õpetas mulle kasulikke teadmisi ning vabadel hetkedel lugesin talle „Ars moriendi” raamatut ja seletasin selle sisu, mille kohta ta küll ütles, et seda mõistaks iga arukas inimene ka ise, kuigi see ladina keeles loetuna kõlaski õige tark. Kevaditi, kui kari välja lasti ja isa Pietari oli teinud mis võis, et kaitsta karjaõnne, pöördus iga mõistusega inimene sellessamas asjas ka emand Pirjo poole, sest et kõik teadsid hästi, et ilma tema kaasabita jäid lehmad ahtraks, vasikad sündisid surnult, lambad murdsid jalgu ja hobused uppusid sohu ära. Sellest oli nii palju paikapidavaid tõendeid, et emand Pirjo võttis karjamaksu igast jõukast talust. Vahel lüpsis ta nalja pärast mõne umbuskliku perenaise silma all ja oma kunstide näitamiseks kibu piima täis seina pistetud kuivast harulisest oksast, ja see ei olnudki niisama süütu mäng.
Aga mina, kes ma pidin elama temaga koos tema toas ja esimesed aastad magama tema voodis sama teki all, pidasin kõiki tema kunste lihtsateks, mis kuulusid igapäevase elu juurde, nagu ka tema ise, ega pööranud neile tähelepanu. Hiljem olen palju kordi mõtisklenud, oli see ehk tema kunstide teene, et ma õppisin nii kiiresti ja mälu pingutamata, või tuli mu hea mälu ja õppimisvõime vaid sellest, et olin lapsest peast kukkunud kirikumüürilt pea ees kivile. Mis ta ka ütles ja õpetas, see jäi mulle kindlalt meelde, aga kui pidin kuulma ja nägema niisugust, millest ta tahtis, et ma selle unustaksin, siis muutus see mu meeles hämaraks ja ebaselgeks nagu unenägu, mida tulutult meenutada püüad.
Tema koja alalistest külalistest jäi mulle juba varakult silma meister Laurentius, keda emand Pirjo külmadel talveõhtutel kuuma klüüveiniga kostitas. Teinekord oli tal kaasas määrdunud nahkkotis külakosti emand Pirjole, aga mis kotis oli, seda ma kunagi ei näinud, nii et see imelik kott muutus mu meeles salapäraseks. Aga mul oli kooliskäimisega küllalt tegemist ilma imestamatagi, sest talvehommikul oli tarvis jõuda kooli juba hommikuse missa ajaks, kui tähed taeva all veel külma kiirgasid, ja õhtuti pöördusin koju tagasi alles koos hämarusega. Nõnda olin nii väsinud, et jäin pärast söömist istudes magama, kui mu taguots ei olnud just nii valus ja vorpis, et pidin paluma emand Pirjol seda oma võietega määrida. Ta kasutas selleks otstarbeks algusest peale karurasva, mis muutis mu taguotsa kiiresti sitkeks ja aitas mul valu ilma karjumata välja kannatada. Kuis ma olin õhtuti nii väsinud, et ei jaksanud tema ja meister Laurentiuse tasast omavahelist sosistamist pealt kuulata.
Aga koolivaheaegadel olin virgem ja panin tähele, et meister Laurentius kuulas meelsasti „Ars moriendi” raamatu juhatusi ja pidas minust mu õpetatuse pärast lugu. Ta istus, suu torus ja hõredad vurrud võdisemas, püüdes sõnu järele pobiseda. Tal oli seljas tugev määrdunud nahkkuub ja tema näoilme oli alati väga kurb ja nukrameelne. Emand Pirjo nimetas teda meistriks, aga hakkasin alles siis imestama, mis kunsti meister ta õieti oli, kui nägin teda esimest korda oma ametit pidamas. Ta ilmus majja alati hämaras ja läks, kui oli juba pime, ja ma ei näinud teda kunagi linnas teiste pürjelite seas, kuigi ta oli ilmselt linna tähtsamaid ametimehi, kui otsustada selle lugupidamise ja lahkuse järgi, mida emand Pirjo tema suhtes üles näitas. See lahkus oli nii ilmne, et hakkasin pidama meister Laurentiust emand Pirjo truuks kosilaseks, kes ei jätnud lootust, kuigi emand Pirjo kinnitas tihtilugu, et kavatseb jätta alatiseks alles oma vallalise seisuse. Kõige kindlamaks märgiks pidasin seda, et emand Pirjo pakkus talle iga kord veini hõbekarikast, ja minul ei olnud meister Laurentiuse vastu midagi, sest ta oli minuga alati sõbralik ja ma pidasin teda tõsimeelseks ja usaldusväärseks meheks, kes kõneles meelsasti surmast ja kuulas juhatusi surma ja igavese elu vastu valmistumise kohta.
„Inimese elu on vaene ja kibe ja selles ei ole palju põhjust rõõmustada,” ütles ta. „Valuga sünnib inimene maailma, raske on tema kasvatus lapsena, tobedad ja pöörased on tema nooruse lõbud ja ka lähedastest on tal rohkem hoolt ja vaeva kui põhjust rõõmustada. Häda ja kurbus on inimese alatine leivapealne, valus ja raske tema vanadus ja armetu tihtipeale tema surm. Ei ole niisiis mingit põhjust ülistada elu, vaid surm on kingitus inimesele ja inimene peaks rohkem kiitma kui kiruma selle kingituse andjat.”
Ühel kevadisel õhtul, kui kased olid lehte läinud ja maa haljendama hakanud, andis magister Martinus meile vaba päeva, et võiksime pealt vaadata kahe vangilangenud mereröövli hukkamist, sest ta pidas niisugust etendust meile õpetlikuks ja tervislikuks.
„Palvetage nende õnnetute meeste hinge eest,” ütles ta, sest nad tõesti vajavad eestpalveid oma jumalakartmatu elu pärast ja on puhastustule mitmekordselt ära teeninud. Aga võtke neid ühtaegu kui näidet, kuhu viib inimeste ja Jumala kehtestatud seaduste rikkumine, lodev elu ja igasugu muu pöörasus. Kõrtsiuks on võllapuu esimene aste ja mitmedki mehed, kes on alustanud kergemeelset elu, ronides üles teenijapiigade pööningukambri trepist, on pidanud vahetama selle trepi timuka redeli vastu, mis viivad kiikuva silmuse ette.”
Aga tema kasulik õpetus läks meil ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Sest õues kohises sinine taevas, ja kui olime väljapoole linnamüüri jõudnud, kostis kõrgelt lõokese laulu ja läbi sinetava õhu vuhisesid juba pääsukesed, nii et me kepsutasime nagu õue lastud vasikad mööda märgi teid timukamäe poole. Mäe jalamil ühinesime tõukleva inimsummaga, kus maainimesed olid avanud oma moonamärsid ja õllele kutsuja pakkus oma ankrust rahakatele parimat kanget õlut, nii et rahva seas valitsesid rõõm ja naer. Mereröövlid olid auväärt kaubalinna kõige hullem vaenlane ja kahe mereröövli ülespoomine selle tõttu pidulik sündmus, mis oli kui loodud lahutama iga õigesti mõtleva inimese meelt.
Aga kui kaugel linnas hakkas toomkiriku tornis kumisema sünge tornikell ja kindlusest lähenes timuka rongkäik, siis jäi paljudel tükk kurku kinni ja nägu võttis vajaliku tõsise ilme. Linna sõjasulased astusid võllapuu ümber ringi ja mõlemad süüdimõistetud olid juba hommikul ahelatest vabastatud. Neil oli lastud end pesta ja korrastada ja juuksed ja habe ära kammida ja kohendada oma rõivaid ning süüa pidusöök, nii et kui nad olid pihtinud ja saanud pattude andeksandmise, siis olid nad pidulikuks talituseks igapidi valmis. Isa Pietari saatis neid, krutsifiks käes, ning julgustas neid mitmesuguste naljade ja sõbralike sõnadega, nii et nad olid heas tujus ja natuke purjus, tundes oma tähtsust sel tähtsal päeval. Omal jalal tõusid nad mäele võllapuu alla ja timukas sirutas oma karika esimese huultele, sest ta käed olid nahkrihmaga selja taha seotud ja ta ise ei saanud karikat kätte võtta. Ta oli laiade õlgadega, võrdlemisi rumala näoga mees ja tundus õige hädine, kui ütles midagi nii vaikselt, et see rahva sekka ära ei kostnud.
„Mida
