saada kenasti hakkama ka ilma, et oleks iial arendanud endas välja oskust segamatult keskenduda. Neile maksti mehaanilise töö eest ja kümnete aastate jooksul, mis nad seda tööd tegid, see just suurt ei muutunud. Infomajanduses on aga üha rohkem töötajaid teadmustöötajad ning süvenenud töötamisest on saamas peamine väärtus; hoolimata sellest, et paljud ei ole seda tõsiasja veel tunnistanud.
Seega võib öelda, et süvenenud töötamine ei ole sugugi vanamoodne oskus, mis kaotab tähtsust. Vastupidi, tegemist on üliolulise võimega kõigi nende jaoks, kes soovivad teha karjääri globaalse konkurentsiga infomajanduses – majanduses, mis mälub läbi ja sülitab välja kõik need, kes ennast tõestada ei suuda. Tõeliselt suured hüved ei saa osaks mitte osavatele Facebooki kasutajatele (pinnapealne ülesanne, lihtsalt korratav), vaid neile, kes tulevad toime selle teenuse aluseks olevate uuenduslike hajussüsteemide loomisega (süvenenud töötamine, keeruline korrata). Süvenenud töötamine on nii tähtis, et seda võiks pidada – kui kasutada ärikirjanik Eric Barkeri sõnu – 21. sajandi supervõimeks.
* * *
Meil on nüüd kaks peamist mõtteliini: esiteks see, et süvenenud töötamise oskust jääb üha vähemaks, ja teiseks, et selle väärtus üha kasvab, ning nüüd jõuamegi neid ühendades mõtteni, mis annab kõigele selles raamatus edaspidi jutuks tulevale aluse.
Süvenenud töötamise hüpotees: süvenenud töötamise võime muutub üha haruldasemaks, samal ajal aga meie majanduses üha väärtuslikumaks. Selle tulemusena on edukad need vähesed, kes on omandanud süvenenud töötamise võime ja võtnud selle töötades põhimõtteks.
Minu raamatul on kaks eesmärki, millega tegelen kahes osas. Esimese osa eesmärk on teid veenda, et süvenenud töötamise hüpotees peab paika. Teise osa eesmärk on õpetada teid kasutama ära eeliseid, mida annab süvenenud töötamise muutmine oma tööpõhimõtteks, treenides aju ning muutes tööharjumusi. Enne detailidesse laskumist tahaksin siiski veel selgitada, kuidas minust sai süvenenud töötamise pühendunud austaja.
* * *
Olen veetnud kaks viimast kümnendit, arendades võimet keskenduda keerulistele asjadele. Mõistmaks paremini selle huvi tagamaid, on ehk kasulik teada, et olen arvutiteadlane ja minu doktoriõpingud möödusid Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) arvutiteaduse tunnustatud uurimisrühma koosseisus – professionaalses keskkonnas, kus keskendumisvõimet peetakse oluliseks kutseoskuseks.
Doktoriõpingute ajal oli mu kabinet sama koridori peal MacArthuri grandi ehk nn geeniuse stipendiumi saaja omaga – see oli professor, kes kutsuti MITsse tööle enne, kui talle tohtinuks alkoholi müüa, ta oli vaevu kahekümnene. Sageli viibis nimetatud teoreetik mõnes üldkasutatavas ruumis ning uuris süvenenult tahvlile tehtud märkmeid. Teda ümbritsevad külalisuurijad istusid samuti vaikselt tahvlimärkmeid vaadates. Nii võis see kesta tunde. Lähen lõunale, tulen tagasi – nemad istuvad ja vaatavad. Nimetatud professorit on raske kätte saada. Tal ei ole Twitteri kontot, ja kui ta inimest ei tunne, ei vasta ta tõenäoliselt ka tema e-kirjale. Möödunud aastal avaldas ta kuusteist teadusartiklit.
Just sedalaadi ülimast keskendumisest oli mu õpinguaastate õhkkond läbi imbunud. Ning sugugi mitte üllatuslikult kujunes minulgi välja sarnane põhjalikkusele pühendumus. Nii sõprade kui ka mu raamatute kirjastajate meelehärmiks ei ole mul kunagi olnud Facebooki ega Twitteri kontot, sotsiaalmeedias olen esindatud üksnes blogiga. Ma ei surfa internetis ja suurema osa uudistest saan kätte koju tellitud Washington Postist ja NPRist. Minuga on ka üldiselt üsna keeruline kontakti saada. Minu kui autori veebilehel ei ole isiklikku e-posti aadressi ja esimese nutitelefoni hankisin alles 2012. aastal (kui mu lapseootel naine esitas ultimaatumi: enne meie poja sündi peab mul töötav telefon olema).
Ometi on pühendumus süvenemisele mulle igati kasuks tulnud. Ülikooli lõpetamise järel olen kümne aasta jooksul avaldanud neli raamatut, kaitsnud doktorikraadi, kirjutanud arvukalt eelretsenseeritud teadusartikleid ja ma töötan tähtajatu lepinguga professorina Georgetowni ülikoolis. Minu tööpäevad selle kõige saavutamisel olid harva pikemad kui viie-kuueni õhtul.
Niisugune kompaktne töögraafik on võimalik üksnes seetõttu, et olen hoolega püüdnud vähendada pinnapealse tegevuse mahtu oma elus ja kasutan võimalikult palju ära sellest vabanevat aega. Tööpäeviti keskendun hoolikalt paikapandud süvenenud töötamisele ning pinnapealse töö ülesanded, mida vältida ei saa, on paigutatud minu päevaplaanis väikeste kogustena väheoluliste ülesannete hulka. Nii tulebki välja, et kolme-neljatunnine segamatu ja hoolikalt suunatud konkreetne keskendumine viiel päeval nädalas toob suure hulga väärtuslikke tulemusi.
Minu pühendumine sügavusele ei too kasu sugugi ainult tööelus. Pärast koju saabumist ei ava ma tavaliselt arvutit kuni järgmise tööpäeva alguseni (peamine erand on blogipostitused, mida mulle meeldib kirjutada pärast laste magama minekut). Oskus end täielikult välja lülitada – vastupidi levinud harjumusele heita õhtuti veel kiire pilk töömeilidele või anda alla pidevale soovile lapata läbi sotsiaalmeedia lehekülgi – annab mulle aega olla õhtuti koos naise ja kahe pojaga ning lugeda ühe hõivatud isa kohta läbi üllatavalt suure hulga raamatuid. Põhimõtteliselt aitab häirivate asjaolude puudumine vähendada pidevat närvilist vaimse energia taustamüra, mis paistab inimeste igapäevaelu üha enam valitsevat. Mind ei häiri, kui mul on igav, ja see võib pakkuda üsna suurt rahuldust, kui kuulata näiteks sumedal Washingtoni suveööl raadiost, kuidas Nationalsi pesapallimäng aeglaselt tuure üles võtab.
* * *
Seda raamatut võib ehk kõige paremini iseloomustada kui katset kirjeldada ja selgitada, miks ma eelistan süvenenud töötamist pinnapealsele, ja rääkida lahti strateegiad, mis on aidanud mind vastavalt tegutseda. Olen need mõtted sõnadesse valanud osalt selleks, et aidata teil järgida minu eeskuju ning korraldada oma elu ümber süvenenud töötamise põhimõtte järgi, ent see ei ole veel kogu lugu.
Minu teine eesmärk seda teemat lahates ja selgitades on omaenda kogemuste edasiarendamine. Süvenenud töötamise hüpoteesiga seoses tehtud tähelepanekud on aidanud mul edasi liikuda, kuid olen veendunud, et ma ei ole veel saavutanud oma lõplikku tõelise väärtuse loomise potentsiaali. Kui te järgmistel lehekülgedel toodud süvenenud töötamise ideede ja reeglitega esialgu maadlema kipute ning lõpuks oma saavutuste üle rõõmustate, võite kindel olla, et järgin teie eeskuju – heidan armutult kõrvale pinnapealse ning arendan samm-sammult süvitsi minemise intensiivsust. (Sellest, kuidas ma hakkama sain, võite lugeda järelduste osast.)
Carl Jung soovis korraldada revolutsiooni psühhiaatrias ja selleks ehitas ta omaette olemiseks metsa maja. Jungi Bollingeni Tornist sai koht, kus tal oli võimalik säilitada süvitsi mõtlemise võime, mida ta rakendas rabavalt originaalse ja maailma muutva töö loomiseks. Järgmistel lehekülgedel püüan teid veenda, et ühineksite minuga jõupingutustes, püstitamaks omaenda Bollingeni Torni; arendaksite võimet, mis aitab luua tõelist väärtust üha enam hajevil maailmas, ja tunneksite ära tõe, mida väärtustasid varasemate põlvkondade ühed kõige loovamad ja olulisemad isiksused: sügav elu on täisväärtuslik elu.
1 Ingl deep work ‒ „sügav töö“. ‒ Toim.
ESIMENE OSA
Idee
Esimene peatükk
Süvenenud töötamine on väärtuslik
2012. aasta valimispäeval nagu riiklikult
