minna!“
„Kuidas siis nii, kullake? Sul on ju sõbrad?“
„Sõbrad? Häh... sa kah! Mis sõbrad need on, kes ainult otsa vahivad, oi kui ilus sa oled, Marusjake, oi, kui tark sa oled Marusjake. Kõrini mul neist sõpradest. Tead paps, mida ma mõtlesin?“
„Mida siis, mu kullatükk?“
„Mõtlesime Ljusjaga, et kui tõmbaks õige Peterburi, sinna pole ju midagi sõita, mõni tund ainult... ehk sa helistaksid sinna sellele, tead küll, mis ta nimi nüüd oligi, Narva piiripunktis, et meid kohe läbi lastaks. Ei viitsi seal passima hakata... Eks? Issikene...“ tütar naeratas mesimagusalt ja pani käed paluvalt kokku.
„Miks te ei taha siis Tallinna lõbutsema minna, kui Narva kohad enam ei kõlba?“ uuris isa.
„Tallinna?“ ajas Marusjakene silmad suureks. „Ja kuhu siis seal? Kasiinosse või? Kuule, me tahame Ljusaga tantsida. Kas me peame sinu meelest siis mingile keskealiste tantsulkale minema või? Sa ajad ikka segast, paps. Pean jälle minema Musta Puudlisse vä? Tead, ära on tüüdanud, ausalt ka! Paps, ma ütlesin, et me tahame Peterburi. Kas sa helistad või ei?“
„Ma mõtlen, et...“ alustas mees, kuid nähes, et tütar huuled põlglikult torru ajas, pea kuklasse viskas ja toast lahkuma asutas, muutis kiiresti meelt. „Muidugi, kullatükk. Loomulikult ma helistan. Sõidate sealt läbi nii, et pole vaja kiirustki vähendada... ütlen ka autojuhile.“
Mihhail ei suutnud oma kallile lapsele ära öelda. Ei suutnud.
Uksel kohtus Marusja just siseneva kasuema Darjaga. Heitnud naisele põlgliku pilgu Marusja turtsatas ja kõndis uhkelt minema. Darja, sügava dekolteega, vastu keha liibuv mürkroheline kleit seljas, lähenes tantsiskleval sammul Mihhailile, kes diivanipatjade vahel tuhnis ning mobiili otsis. Kuhu kuradit see nüüd veel kadus, ärritus mees.
„Michael... kallis... Kuhu me täna õhtul läheme? Kui see nüüd saladus pole? Oih, ma ei tahtnud seda öelda. Saladusi ju ei avaldata, eks... Ma mõtlesin, et kui sa mind üllatada tahad või nii...“ naine kummardus lähemale ja sasis mehe lokke. „Sa peaksid end siis korda tegema, kallis. Kui me veel enne sööma ka läheme ja...“ kaugemale ta ei jõudnud. Lükanud naise käe eemale, seadis mees end istuma. Darja vajus põrandale. Kurat võtku seda mobiili, kuhu ta kukkus, vaatas Mihhail ringi. Põrandal või? Ei seal seda pole! Uuesti sobras mees patjade vahel, ei midagi. Äkki vajus seljatoe vahele... Ja mida see bitch nüüd jälle segab? Mis tal jälle vaja on?
„Mida kuradit sa siin jahvatad, naine?“
„Kuidas sa räägid minuga,“ tõusis Darja vaevaliselt püsti ja välgutas vihaselt silmi.
„Mida, mida?“ kergitas Mihhail imestunult kulme ja ajas end samuti püsti. Nüüd seisis ta otse naise vastas, tundis tema hingeõhku ning Darja astus paar sammu tagasi.
„Sa räägid minuga nagu ma oleks mingi teenja...“ tegi naine näo, et on just nutma puhkemas.
Meest selle võttega ei liigutanud.
„Sa oled keset päeva juba joonud või?“ astus Mihhail sammu naisele ligemale. „Mis jama sa suurt välja ajad? Kes sa siin oled? Sa oledki teenija, kuigi oled omale ei tea mis hilbud selga ajanud! Sa tead samahästi nagu kõik teisedki, et kui sa hakkad midagi nõudma või õiendama, siis on sul siit kiire minek. Mida sa üldse mölised? Sul on kõik, mida tahad ja rohkemgi veel... Kas ma pole sind juba küllalt ringi sõidutanud, sa kuradi tänamatu lehm? Kas sa ei saa mind rahule jätta, kui sul pole kästud rääkida? Mis isetegevust sa siin teed?“ Taas astus ta sammukese Darja poole ning naine taganes uuesti.
Mis toimub? Mis Mihhailil viga on, ei saanud naine aru. Olukord oli väga ebameeldiv. Igaks juhuks tegi ta nutuse näo ette. „Kallis... milles asi? Miks sa vihane oled? Kas juhtus midagi...Ega sa ometi minu peale tige pole? Ma pole ju...”
Löök vastu nägu tuli ootamatult, Darja tõmbus tagasi, koperdas vastu tugitooli ja vajus sellele. Hirmunult vaatas ta mehe poole. Naise silmadesse valgusid pisarad ja ta hakkas närviliselt põske hõõruma, teadmata mida teha ning julgemata midagi veel öelda.
„Kao minema,“ pressis Mihhail läbi hammaste. „Mul sinutagi muresid küllalt. Mine ja tee end korda. Varsti tuleb Leif Arturovitš, tal olevat Tallinnas mingi bridge festival, ööbib meil. Ja nüüd lase jalga, mul on vaja mõelda!“ Ta võttis tugitoolilt padja, viskas sellega naist ja tõmbas seejärel paljutähenduslikult käega üle kõri.
Darja kadus sõnagi lausumata ukse taha.
Serdjukov läks tagasi diivani juurde ja... Aga seal on ju mobiil!
Kuidas ma seda küll enne ei näinud, ei saanud mees aru. Ta vangutas pead, heitis uuesti diivanile pikali ja süvenes jogurti ja smuutitootmiseks nii vajalike marjade tulevaste hulgihindade prognoosi. Arturovitši saabumiseni jäi veel paar tundi, aega oli.
* * *
„Leif Arturovitš... lõpuks ometi ka meie mail! Sa mu kallis sõber,“ naeratas majaperemees laialt ning kallistas külalist. „Jõudsite lõpuks ikka kohale... Ja mu armas Evotška Anderssovna... ikka nii kena ja ei näe kohe üldse väsinud välja, pärast pikka teed ega midagi... Kuidas tee oli? Kõik on korras? Sõit sujus kenasti?“ Mees andis Leifi naisele Eval tugeva, süljerikka suudluse, mida viimane vastikustunnet maha surudes vaikides talus.
Evale ei meeldinud too venelane. Mis siis, et Leffe temast aupaklikult rääkis ning muudkui kiitis, et tänu temale saavad nad endile nii mõndagi lubada. Eva oli Leffele sadu kordi öelnud, et tee oma firma, miks sa lased end sellel venelasel kogu aeg lüpsta, aga kus sellega. Ilmselt arvas mees, et nii on mugavam. Sõna kuulata ja käsku täita.
Ega Michael Leifile makstes rahadega eriti koonerdanud ka, eks tal oli teda ju ikkagi vaja. Nii ei jäänud Eval midagi muud üle, kui aeg-ajalt toda venelast taluda. Ja tema süljeseid suudlusi. Mees üritas talle järjekindlalt iga kord ka keelt suhu ajada ja see ärritas naist. Tavaliselt olid neil inimesed ümberringi. Kuidas siis kõlbab meest eemale tõugata? Teine ju lihtsalt tervitab ja viisakusest... Kõik teavad, et venelased ju muudkui suudlevad kohtudes.
Eva kaebas tolle süljetaja peale loomulikult ka Leifile, kuid too kehitas vaid õlgu. „Mida sa nüüd tahad? Et ma lähen ja annan talle lõuga või? Ega ta sind vägistama kippunud. Venelastel on lihtsalt selline komme, muudkui suudlevad tervitades. Käed hoiab ta ju rahulikult, eks ole... Nii et ära tee väljagi, ega sa nendest venelaste traditsioonidest ära ei sure... ja kui tihti sa üldse Michaeli näed? Ole rahulik!“
Naisel ei jäänudki midagi muud üle kui rõõmsat nägu teha ja loota, et tervitusprotseduur kiiresti läbi saab. Ta vahtis nüüd oma saapaninasid ja tundis kergendust, et vähemalt Michaeli uus naine teda suudlema ei kippunud.
Darja, kes oli Mihhaili peale jätkuvalt vihane, naeratas Evast suuremat välja tegemata magusalt Leifile. Ikkagi Rootsist, rootsi mees... ikkagi on hea, kui on selliseid välismaiseid tuttavaid. Ja kui... kui õigesti käituda, siis võib ehk tema abiga Eestist minema saada? Niisama Rootsi sõita ja tööd otsida Darja ei tahtnud. Veel mida! Et tema hakaku tööl käima või? Aga tollel Leifil paistis raha olema. Ja kuidas tal sai seda mitte olla, kui ta pidevalt Michaeliga sebis? Loomulikult tal oli raha! Lihtsalt tollest, tema vanamutist tuli lahti saada. Ja otse loomulikult võis Leifikene talle ju maja osta või suure korteri. Stockholmi näiteks. Kusagile ranna ligidale. Ja siis tal külas käia, vahel. Las siis vahepeal sahmerdab oma vanamutiga, keda kotib. Aga... kes ütleb, et ta Rootsi peaks kolima? Leif võib talle osta korteri
