hilinemisest, veidi ronimisest, midagi kõrgustest
Tsenko tahtis esimesena kooli jõuda, kuid unustas kiirustades köiekera koju. Õnneks tuli see tal suure seene juures meelde. Ämblikupoiss seadis sammud koju ununenud asja järele.
Nii juhtus, et Tsenko jäi kooli hiljaks.
„Täna õpime köitel ronimist,” seletas Mia-Mai, kes oli õigeks ajaks kooli jõudnud. Mia-Mai jõudis alati kooli õigeks ajaks. Ta ei hilinenud kunagi. Õpetaja rääkis, et ronijate raskusele vastu pidamiseks peab köis olema tugev. „Keegi ei taha ju kukkuda,” ütles ta.
Selgus, et ronida saab edaspidi ja tagurpidi, üles ja alla. Ja alla ronida võis nii pea ees kui jalad ees.
Ämblikulapsed seisid rivis ja harjutasid ronimist. Õpetaja järel turnisid nad kooli harjutusvõrgul üles ja alla. See näis lõbusa mänguna. Mõned ämblikud oli kiiremad üles ronides, teised kärmemad alla turnides. Mõni tüdrukämblik ja mõni poissämblik kartsid pea ees alla ronimist. Varsti õppisid nad selle selgeks ja polnud üldse hirmus. Hoopis vahva. Tsenko otsustas ronida kõige kõrgemale. Ta uskus, et see, kes jõuab kõige kõrgemale, on parim. Kui õpetaja selja keeras, tõttaski ta harjutusvõrgu tippu. Seal ootas ämblikupoiss kannatlikult, kuni tähelepanu temale koondus.
„Kus on Tsenko?” küsiski ühtäkki Mia-Mai oma peenikese häälega õpetajalt ja teistelt ämblikelt.
„Vaadake, ma olen siin!” hüüdisTsenko uhkelt ja lehvitas ühte koiba. Ülejäänud koibadega klammerdus ta kõvasti võrguköite külge.
Õpilased ja õpetaja ajasid pead kuklasse ja vaatasid üles.
„Kas sa ei karda?” uuris Mia-Mai. Tema enda silmad olid ehmatusest suured.
„Ei,” vastas Tsenko.
Tegelikult puhus üleval kange tuul ja köied kõikusid ähvardavalt. Ja kui Tsenko alla vaatas, näis õpetaja, kes oli ometi suur ämblik, õige pisike.
„Tsenko, tule alla!” käskis õpetaja.
Tsenko ei liikunud paigast. Ei liigutanud koiva otsagi. Ei vastanud sõnagi. Pea käis kõrgusest ringi. Ta pelgas alla ronida, ent ei tahtnud kartust tunnistada.
Ilmselt mõistis õpetaja ämblikupoisi hirmu, sest ruttas oma suurest kõhust hoolimata kärmelt üles ja aitas Tsenko alla. Õpetaja ei öelnud ainsatki halba sõna. Aga Tsenko tundis häbi. Häbi, sest ta oli käitunud edevalt ja kiitlevalt, kuigi polnud julgem kui teised ämblikud.
Kellestki, keda nimetatakse vaenlaseks
„Täna õpime tundma oma vaenlasi. Ämblikud on rahu armastavad, aga leidub neid, kes tahavad meie koduvõrke lõhkuda,” rääkis õpetaja.
Kõik ämblikulapsed kuulasid tähelepanelikult.
„Kas keegi oskab nimetada meie suurimat vaenlast,” palus õpetaja.
„Kärbes!” hüüdis Tsenko ja koos temaga veel mitu ämblikuõpilast. Oli see ju üks esimesi asju, mida ämblikulastele kodus räägiti.
„Miks on kärbsed nii ohtlikud?” küsis õpetaja edasi.
Kõik vaikisid. Tegelikult ei olnudki nad kindlad, et kärbsed ohtlikud on. Ükski kärbes polnud neile haiget teinud. Õpilased ei olnud isegi kärbestega juttu ajanud, tülitsemisest rääkimata.
Niisiis õpetaja seletas:
„Kärbsed oskavad lennata. Meie, ämblikud, ei oska lennata. Kuna kärbsed oskavad lennata, saavad nad kergesti meie koduvõrke rünnata.
„Miks nad seda teevad?” tahtis pisike Mia-Mai teada.
„Kuidas palun?” ei saanud õpetaja aru.
„Miks kärbsed meie koduvõrke ründavad?” päris Mia-Mai uuesti.
„Paljud kärbsed on õelad ja riiakad. Kärbestel endil ei ole kodu. Nad on ämblike peale kadedad meie ilusate võrkkodude pärast ja tahavad seepärast võrke lõhkuda,” seletas õpetaja.
„Aga mida me saame teha?”
„Sel põhjusel käivadki ämblikud koolis, et osata oma võrke ehitada ja kaitsta.”
„Kas me õpime võitlema ka?” olid ämblikupoisid põnevil.
„Kindlasti.”
„Kas me õpime hammustama ja koibadega osavalt vehkima?” küsis Tsenko.
„Tsenko! Head ämblikud ei kakle!” hüüdis patsidega ämblikutüdruk.
„Mida head ämblikud teevad?” uuris Mia-Mai, sest ta tahtis hea ämblik olla.
„Head ämblikud püüavad kärbse ja seovad seniks kinni, kuni lendaja riiakus vaibub ja kärbes lubab, et enam ämblikku ei tülita.”
„Oo!” hüüdsid ämblikulapsed. „Kas nii lihtne see ongi?”
„Tõsi. Kärbsed peavad tänapäeval harva oma sõna,” kurtis õpetaja. Ta ohkas ja meenutas endamisi aegu, mil kärbsed käitusid sõnakuulekamalt ning ei seganud ämblike elu kuigi palju.
„Aga miks me nad siis vabastame?” ei mõistnud ämblik Alfresko. Ta ei tundnud küll ühtki kärbest, aga oli veendunud, et tiivulistest midagi head oodata on rumalus.
„Sest millegipärast usutakse, et headus on parem kui kurjus. Pealegi leidub tõepoolest kärbseid, kes muutuvad paremaks.”
Nii rääkis õpetaja.
Kodus ootas Tsenkot ees üllatus. Ämblikupapa ja ämblikumamma olid kodust ära olnud, kui üks kärbes koduvõrku ründas. Kärbes oli palju kurja teinud, võrguseinu lõhkunud.
„Nüüd peame hakkama remonti tegema,” teatas isa.
„Kas mina võin ka remonti teha?” küsis Tsenko.
„Sa võid mind ja ema ehitamisel aidata,” lubas isa.
„Mida me koduvõrgu korrastamiseks tegema peame?”
„Meil on vaja mitu võrkseina uuesti üles ehitada. Mõned trossid tuleb samuti välja vahetada.”
„Mis asjad need trossid on?” küsis Tsenko uudishimulikult, sest ta kuulis seda sõna esimest korda.
„Trossid on nagu köied, aga tugevamad. Tänu trossidele seisab meie võrkmaja nii kindlalt tuule käes.”
Kes on kõige tugevam?
„Kes on kõige tugevam?” küsis õpetaja.
„Alfresko!” karjusid pooled ämblikulapsed.
„Tsenko!” hõikasid ülejäänud.
„Järgmine võistlus selgitab, kas tugevam on Alfresko või Tsenko?”
„Kuidas
