küsimusi. Korrakaitseüksustel oli tõsiseid raskusi, et suurlinnades olukorda kontrolli alla saada, ja kaotused olid hämmastavalt suured. Kuritegelike rühmituste seas olid esile kerkinud erakordselt kompetentsed ja efektiivsed seltskonnad.
Mehed lähenesid parkla nurgale, kus kolm kaheksakorruselist korterelamut moodustasid U-kujulise sisehoovi. Kui rühmad kokku said, lausus Björn tasasel häälel: „Pesumajas ja parklas olevate autode vahel pole mingit liikumist. Siin on liigagi vaikne, isegi kõrvaltänavatest ei kosta mingit müra. Kas kõik on tõesti meie eest peitu pugenud?“
Sel hetkel kuuldus eestpoolt, umbes viiekümne meetri kaugusel asuvast pimedast trepikojast võõrkeelset sõimu.
„Nonii, tegutseme ruttu ja vaikselt,“ ütles Bengt. Mehed hakkasid automaate laskevalmis hoides kiiresti hämara nurga poole liikuma. Möödudes viimastest pargitud autodest, lähenesid nad tasahilju trepikojale, kust kostis ikka veel kõvahäälset vaidlemist. Kui trepikojani jäi umbes kolmkümmend meetrit, ümbritsesid neid kolmest küljest korterelamud. Järsku kuulsid mehed pea kohal plaksusid, mis jäid kajana seinte vahele pendeldama. Bengt ei uskunud oma silmi, kui nägi enda ees mineva kaaslase pead kuulitabamusest tahapoole võppumas ja elutut keha rinnuli niiskele asfaldile vajumas. Järgmisel hetkel tundis ta, kuidas paremat reit läbis terav valu ning jalg jäi nõrgaks, sundides teda maapinnalt käpuli tuge otsima. Plaksud aga jätkusid, kajades seintelt mänglevalt tagasi.
„See on varitsus, lõks!“ karjus Bengt mikrofoni. Alles nüüd eristas ta läbisegi käsklusi, karjatusi ja hüüdeid. „Tagasi, püüdke taganeda! Varjuge!“
Hoolimata valust paremas jalas õnnestus Bengtil end püsti ajada. Ta hakkas longates taganema, samal ajal sihtides ja ründajaid otsides. Pimedatest akendest ei olnud võimalik aga midagi eristada, kostis ainult jätkuvaid plakse ja kuulide vingumist, kui need asfaldilt tagasi põrkasid.
Bengtiga koos taganesid veel viis meest, kes omal jalal liikuda suutsid. Nad tegid üksikuid laske arvatavate sihtmärkide poole, purustades klirinal aknaklaase. Taganevad mehed jõudsid parklas oleva hooneni, mida nad pidasid pesumajaks. Kolm meest varjusid koos Bengtiga hoone taha, kaks meest aga maja kõrvale pargitud sõidukite juurde. Nad olid laskeulatusest peaaegu väljas, igatahes jäi nende poole suunatud laske vähemaks ja need polnud enam nii täpsed, tabades siit-sealt hoone seina või puurides ennast mõned meetrid eemal maapinda.
„Hoidke varju! Kohe kutsun abijõud,“ hõikas Bengt kõva häälega ja kobas samal ajal pükste küljetaskust telefoni. Käega taskut puudutades tundis ta selle kohal pistvat valu. Bengti parema jala oli päästnud raadiotelefon, mis oli küll tükkideks, kuid peatanud kuuli niipalju, et ta oli pääsenud vaid lihahaavaga.
„Kuradi kurat!“ vandus Bengt. „Summutid! Eemaldage summutid ja avage tuli, peame ise tähelepanu äratama.“
Mehed tegid nagu kästud ning asusid vastutuld andma. Üks neist aga tõusis varjava auto tagant veidi hooletult ja sai kuulitabamuse, karjatas ja vajus sõiduki najal kokku.
„Simon! Oled sa elus? Kas meid ainult neli ongi järel?“ küsis Bengt kiivris olevasse mikrofoni, jälgides ahastusega, kas Simon veel liigutab. Laskeulatus oli vaenlasele siiski piisav, neid suruti lihtsalt nurka.
Vastust ootamata avas Bengt automaadist akende poole tule. See oli pikk valang, mis kajas põrisedes maja seintelt vastu. Seejärel tulistas ta pea kohale laengutega morsekoodi SOS.
„No kurat, nüüd peate küll aru saama, et meil on abi vaja,“ mõtles Bengt.
Vastuseks kostis aga lühikeste vahedega kolm tugevat plahvatust. Need tundusid tulevat eestpoolt – sealt, kus pidid ootama abijõud.
„Mida kuradit!“ pomises Bengt, kui kuulis selja tagant diiselmootori mürinat. See oli džiip, mida Björn oli enne märganud. Mehed pöördusid ümber, mootori hääle poole. Järgmisel hetkel pimestas neid kõiki hele valgusvoog, mida tekitasid võimsad lisaprožektorid. Reageerimisaega varjunud eriüksuslastele ei antud, järgnes valang suurekaliibrilisest kuulipildujast. Koos valanguga kustus pimestav valgusvoog ning kuulid tabasid mehi üksteise järel, rebides nad kuulivestidest hoolimata sõna otseses mõttes tükkideks.
Vaatepildist šokeerituna karjus Bengt rohkem endale kui teistele: „Tuld, tuld!“ Ta avas sõiduki suunas tule, sihtimist segasid aga kuulitabamustest tekkinud tolm ja lendavad killud. Bengti pingutused ei andnud eriti tulemusi, sest kuulipilduja taga olevat meest kaitses turvis ja auto näis olevat kuulikindel. Kuidas Rootsis üleöö sellised asjad juhtuma hakkavad, mõtles Bengt, see ei saa põhimõtteliselt võimalik olla, igal juhul mitte siin ja praegu.
Automaadi magasin sai tühjaks, Bengt hoidis sõrme kramplikult päästikul. Vaikis ka kuulipilduja. Bengt oli kurt, tolmust poolpime, ninas vere ja püssirohu lõhn. Ta vaatas tühja pilguga paremale ja vasakule, seda, mis tema meestest järele oli jäänud, ja tundis, et keha vallutab jõuetus. Kõik oli toimunud justkui aegluubis. Ta vajus vastu seina istuli.
„Mida ma nüüd Annelile ütlen? Ma ei jõudnudki temaga hüvasti jätta,“ pomises Bengt omaette.
Siis suunas ta pilgu ülespoole ja nägi inimkogu enda ette kerkimas. Bengt ärkas mõtetest, haaras instinktiivselt püstoli järele, kuid oli liiga aeglane. Mees, kes tema ees seisis, kandis tundmatut võitlusvormi ja imelikku naeratava pealuuga suurätti. Järgmisel hetkel tundis Bengt valu, nägi silme ees sähvatust ning seejärel saabus pimedus.
3
1982. aasta 12. juuni keskpäev oli Södermalmis soe ja ilus. Ümberkaudsete kontorite inimesed istusid Hornsgatanil kohvikutes ja kasutasid lõunapausi, et püüda suviseid päikesekiiri. Igapäevases liikluskäras sättis end teiste sõidukite vahele parkima tume Volvo. Sedaanist väljusid kaks turskemat meesterahvast, kes haarasid pakiruumist spordikotid ning kõndisid kiirel sammul Handelsbankeni poole. Vahetult enne panka sisenemist tõmmati pähe tumedad suusamaskid, haarati spordikotist kompaktsed automaadid ning siseneti pangahoonesse.
Hetk hiljem ehmatas välikohvikutes istuvaid inimesi panga häiresüsteemi tööle hakkamine. Inimesed vaatasid üksteisele esialgu arusaamatult otsa. Mõne aja pärast kostis pangahoonest laske. Kaugusest lähenes sireenide kaja. Läheduses viibinud inimesed jooksid kabuhirmus päästvasse kaugusesse, pangast seevastu ei väljunud kedagi. Sireenid jõudsid järjest lähemale, piki sirget ja laia Hornsgatanit sähvisid sinipunased vilkurid.
Pangast tormasid esimese patrullauto saabudes välja kaks tumedates maskides meest, hoides ühes käes automaate, teises spordikotte. Esimesena sündmuskohale saabunud politseivärvides Saab jäi rehve vilistades meeste ees pidama, vältides napilt pangaröövleid alla ajamast. Politseisõiduki esiklaasi suunas avati tuli. Kas olid politseinikud kiire reageerimisega või plaanisidki nad pangaröövleid ehmatada, kuid esiistmel istuvad politseinikud jõudsid kummarduda armatuurlaua taha, mistõttu läbi esiklaasi tuhisenud kuulid neid ei tabanud. Jäämata tulemust ootama, jooksid pangaröövlid edasi tee äärde pargitud Volvo poole. Järgmine patrull jõudis kohale ja jäi pidama otse Volvo kõrval. Seekord ei osanud politseinikud automaadivalangut oodata. Kõrvalistujat tabas esiklaasi läbistanud kuul, seda nähes pani juht käigu sisse ja kiirendas Volvost mööda, vabastades põgenemistee.
Pangaröövlid istusid oma autosse, käivitasid mootori ja sõitsid pargitud sõidukite vahelt välja, võttes suuna esimesena saabunud patrulli poole. Volvot juhtiv röövel märkas, et politseinikud olid ennast Saabi lahtiste uste taha laskevalmis seadnud ja hoidsid püstoleid sihikul. Tahavaatepeeglist nägi Volvo juht lisajõude lähenemas. Kõrvalistuja karjus, et tema „sigasid“ ei karda, ja pistis automaadi läbi avatud küljeakna, sihtis ja tulistas. Tema
