oludes. Tüdrukule kõige suurem teadaolev palee asus Galways. Kui Alys käis seal emaga turul, ütles isa, et London on nii suur nagu kakskümmend Galwayd.
Londonis elas ka kuninganna Elizabeth, kes oli kuulus, särav ja ilus ning hoidis kogu Inglismaad oma sõrmustatud käe kaitse all. Kas kuninganna tegi isa vihaseks? Kas tema kurvastas ema?
See tegi viha ja Alysi käed läksid rusikasse. Kuidas julges kuninganna – või ükskõik kes teine – teha tema vanematele liiga? See polnud õiglane. Alys ei hoolinud sellest, kus ta elab, kas Galways või Londonis, aga talle läks sügavalt korda, kui isal keelati elamast talle õigusega kuuluvas kohas.
„Mida see peaks tähendama, mileedi Alys? Miks nii vihane?“ küsis kokk. „Kas haldjad varastasid teie suhkru ja jätsid soola asemele?“
Alys naeris nokkimise peale. „Ei, tulin ainult maitsetaimi tooma. Ilmselt teeb külm ilm mul tuju pahaks.“
„Kõigi nende tulede juures pole siin kunagi külm. Mul oleks aiast veidi münti vaja. Arvan, et nägin müüri ääres mõnda rohelist taime. Kas tooksite need mulle? Veidi värsket õhku ei teeks teile paha, mileedi.“
Ülesande eest tänulik Alys noogutas, haaras mantli ja lipsas müüriga ümbritsetud köögiviljaaeda.
Väljas puhus vinge tuul, kuid Alys ei hoolinud sellest, kui ta läbi aia selle tagaosas asuvate maitsetaimepeenarde juurde sammus. Tuul tõi kaasa soolast merehõngu ja millal iganes tüdruk oli kurb või segaduses, rahustas see ta maha.
Alys ronis kivimüürile, istus ja vaatas merele. Kindluse abihooned – meierei, lihakarn ja tallid – varjasid suurema osa vaatest kaljudele, kuid tüdruk nägi kaugemal hõbehalli laineriba.
Ta mõtiskles, mis oleks, kui tema üle mere Londonisse läheks ja ajaks korda, mis iganes ta perekonda haavas. Ta räägiks kuningannaga. Võib-olla, lihtsalt võib-olla, näeks ta toda nägusat poissi jälle…
„Alys! Sa saad seal külma,“ kuulis ta isa hüüet.
Tüdruk vaatas tagasi ja nägi aiateel lähenevat isa. Isal polnud mantlit seljas ega mütsi peas, justkui ei paneks ta külma millekski. Isa tähelepanu oli jäägitult tütrel.
„Isa, kui kaugel on London?“
Isa kortsutas kulmu. „Oh, sa kuulsid pealt, eks? London on palju kaugemal, kui sina suudad lennata, mu väike liblikas.“ Isa tõstis Alysi müürilt alla, keerutas tütart ringi, nii et too kihistama hakkas ja surus ta siis oma õla vastu. „Võib-olla lähed sa ühel päeval sinna ja näed seda oma silmaga.“
„Kas ma kuningannaga ka kohtun?“
„Ainult siis, kui tal väga veab.“
„Aga mis siis, kui ta ei taha minuga kohtuda? Sest olen sinu ja ema tütar?“
Isa kallistas tütart tugevalt. „Sa ei tohi nii mõelda, Alys. Sa oled Drury. Sinu vanavanaema teenis Yorki Elizabethi, vanaema Aragoni Katherine’i. Meie suguvõsa on sajanditevanune ja ema oma veelgi vanem. Lorca-Ramirezid on hertsogisuguvõsa ja praegu pole Inglismaal ühtki hertsogit. Oleksid kõige suursugusem õuedaam.“
Alys polnud selles nii kindel. Ema ja hoidja rääkisid alatasa, et daamid ei roni müürile ega suple meres, nagu tema tegi. London – see kõlas väga põnevalt. Kui ta käitub tõelise daamina ja teenib kuningannat hästi, saavad Druryd lõpuks väljateenitud tasu.
Kui isa Alyst majja kandis, vaatas tüdruk tormist merd. Jah, ühel päeval läheb ta üle mere Inglismaale ja ta näeb sealseid imesid oma silmaga.
„See valelik lita! Ta on juba aastaid surnud ja ikka veel pillub mulle kaikaid kodarasse.“ Edward Huntley viskas savitaldriku vastu kaminasimssi, nii et klirin kaikus kogu majas. Sellele järgnes jalapingi purunemise ragin.
John Huntley kuulis teenijanna karjatust – kindel märk, et naine on majas uustulnuk. Kõik teised olid isa raevuhoogudega harjunud ja jätkasid, pea maas, pooleliolevat tegevust.
John pani isa vihahooge vaevu tähele, eriti siis, kui peitis end Huntleyburg Abbey iidvana peasöögisaali kohal väikesel pööningul. See oli koht, kust isa või keegi teine teda iial ei leia, välja arvatud ammu surnud munkade vaimud, kes paistsid olevat tema kohalolekuga leppinud. Kui John oli sunnitud koolivaheaegadel Huntleyburgi naasma, veetis ta päevad jahil ja õhtud selles kõrges peidupaigas, kus õppis ladina ja kreeka keelt ning tegi plaane selleks imeliseks päevaks, kui ta on lõpuks isast prii.
John oli nüüdseks peaaegu neljateistkümneaastane. Kindlasti tuleb see päev varsti.
Edward lõhkus taas midagi. John poleks isa märatsemist üldse kuulanud, aga hommikul oli juhtunud midagi ebatavalist – Huntleyburgi oli tulnud külaline.
Mitte ükskõik kes. Varsti pärast hommikusööki, kui isa oli just kanget klaretti rüüpama asunud, oli Johni ristiisa söör Matthew Morgan ette teatamata kohale kapanud. Niipea kui John tema saabumisest kuulis, tahtis ta kohe trepist alla joosta. Oli möödunud mitu kuud, kui ta viimati oli kuulnud isa nõost söör Matthew’st, kes elas kuninglikus õukonnas Huntleyde omast täiesti erinevat elu.
Aga miski oli Johni tagasi hoidnud. Õhkkond oli pingeline, kui teenijad ruttasid söör Matthew’ eest hoolitsema. John oli alati tajunud ümbritsevate inimeste vaevutuntavaid meeleolumuutusi ja varjatud saladusi. Saladusi, mis harva jäid talle teadmata. Isa raevutses, et John on ebaloomulik laps, et ta on oma neetud Hispaania emalt pärinud nõiaande ja üritas seda temast välja peksta. Kuni John õppis end tema eest peitma.
Täna hommikul oli õhk saladustest tiine. John tajus saladusi, mis käskisid tal oodata ja vaadata. Praegu tundus see olevat kõige parem. Lahing on edukam, kui enne seda on kogutud võimalikult palju teavet. Miks oli söör Matthew siin? Ta oli kõigest tunni siin viibinud ja juba needis isa ema mälestust.
See pidi olema Johni ema Maria-Caterina, keda Edward praegu maapõhja vandus. Kuigi ema oli juba kaksteist aastat surnud, oli ta isa jaoks ikka Hispaania hoor. John vaatas hämaras peidupaiga nurgas asuvat portreed. Siidmantilja alt naeratas talle vastu kena punakasblondide juuste ja roheliste silmadega hõbevalges jäigas atlasskleidis naine, käed süles. Tal oli sõrmes kuldsõrmus – seesama, mida John praegu väikeses sõrmes kandis.
Lõuend oli ühest nurgast rebenenud, raam Edwardi vihahoos kannatada saanud, kuid John oli ema maali päästnud ja toonud siia turvalisse kohta varjule. Ta sai ainult soovida, et saanuks ema kaitsta ka päriselus. Ema mälestuse nimel üritas ta aidata abituid, millal aga sai. Nagu too väike kena tüdruk, kes oli palliga vastu pead saanud. Mõnikord oleks John teada tahtnud, kus too on.
Hääled olid rahunenud. Ristiisa rääkis vaikselt, Edward nuuksus. John arvas, et nüüd, kui isa raev on nutuks üle läinud, on õige aeg välja ilmuda.
Ta võttis jalad enda alt välja, tõusis ja läks vanade sarikate all kummardudes pööningu teise otsa. Viimasel õppeveerandil oli ta kõvasti pikkuses juurde visanud ja vajas varsti suuremat peidupaika. Aga kui ema pühakud on armulised, on ta Huntleyburg Abbeyst varsti igaveseks läinud.
John läks söögisaali viiva redeli juurde. Tema vaarisa oli kloostri ostnud kuningas Henrylt.2 Tol ajal oli olnud kõrge võlvlae, väärikate freskode, soojust hoidvate rikkalike seinavaipade ja gobeläänidega peasöögisaal helge paik, kuid kõik see oli juba aastate eest läinud. Nüüd oli siin hämar, tolmune ja lage.
Söögisaali
