neil käis. „Ja kuidas see sinu nägus peigmees elab kah?“ küsis ta alati viisil, mille peale tüdruk oleks pidanud piinlikkusest maa alla vajuma, aga ei vajunud, eriti kuna õpetaja iiri aktsent muutis ta sõnad naljakamaks ja huvitavamaks, kui need tegelikult olid.
„Hästi,“ tavatses Ellie vastata, ja Noelle ilmutas seepeale oma veidi jahedat naeratust ja ütles: „Noh, ta on kullatükk.“
Eksamid terendasid nüüd ähvardavalt silmapiiril. Oli märts, ja Ellie oli hakanud eksamiteni jäänud aega lugema nädalates, mitte kuudes. Tema teisipäevased pärastlõunatunnid Noelle’iga kogusid hoogu, sest ta aju venis suuremaks ja sai treenitumaks ning võttis fakte ja valemeid paremini omaks. Nüüd oli nende tundidel särtsakas, energiline rütm. Seepärast märkas Ellie märtsi esimesel teisipäeval otsekohe, et Noelle’i meeleolu on muutunud.
„Tere päevast, noor daam,“ tervitas naine, asetas koti lauale ja tõmbas selle luku lahti. „Kuidas läheb?“
„Hästi.“
„Noh, hea seegi. Rõõm kuulda. Ja kuidas sul kodutöö läks?“
Ellie libistas täidetud töölehe üle laua Noelle’i poole. Tavaliselt oleks Noelle lugemisprillid ninale seadnud ja hakanud pikemata tööd parandama, aga seekord toetas ta vaid sõrmeotsad paberile ja trummeldas nendega hajevil moel. „Tubli tüdruk,“ ütles ta, „sa oled nii tubli tüdruk.“
Ellie piidles teda küsivalt silmanurgast ja ootas märguannet, et kohe algab tund. Aga seda ei tulnud. Noelle põrnitses vaid midagi nägemata ta kodutööd.
„Ütle mulle, Ellie,“ sõnas ta lõpuks, pöörates oma pilkumatud silmad Elliele, „mis on kõige hullem asi, mis on sinuga eales juhtunud?“
Ellie kehitas õlgu.
„Mis mõttes?“
Noelle jätkas: „Näiteks hamster suri ära või midagi sellist?“
„Mul pole kunagi hamstrit olnud.“
„Haa, nojah, äkki siis see. Äkki see, et sul pole hamstrit olnud, ongi kõige hullem asi, mis sinuga on eales juhtunud?“
Ellie kehitas jälle õlgu. „Ma polegi seda eriti tahtnud.“
„No aga mida sa oled tahtnud? Mida sa oled tõeliselt tahtnud, aga mida sulle pole lubatud?“
Taustal kuulis Ellie köögitelerit, ülakorrusel tolmuimejaga koristavat ema, õde kellegagi telefonis lobisemas. Ta pereliikmed kulgesid omasoodu ega pidanud mata õpetajaga hamstritest vestlema.
„Ei midagi vist. Ainult tavalisi asju: raha, riideid.“
„Sa pole kunagi koera tahtnud?“
„Mitte eriti.“
Noelle ohkas ja tõmbas Ellie’ kodutöö lähemale. „Noh, siis oled sa tõesti üks õnneseen. Tõepoolest. Ja loodan, et saad ise ka aru, kuidas sul vedanud on?“
Ellie noogutas.
„Tore. Sest kui saad minuvanuseks, siis on hunnikute kaupa asju, mida sa endale tahaksid ja mida kõik teised su ümber saavad, ja siis mõtled, et nüüd peaks minu kord olema. Peaks ju. Ja siis näed, kuidas see kõik päikseloojangusse kaob. Ja sa ei saa sinna midagi parata. Mitte kõige vähematki.“
Siis laskus pikk ja kohmetu vaikus, kuni Noelle lõpuks prillid aeglaselt ninale lükkas, Ellie’ kodutöö esimese lehe avas ja ütles: „No nii, vaatame siis, kuidas mu parimal õpilasel sel nädalal läks.“
„Räägi, Ellie, millest sa unistad?“
Ellie oigas sisimas. Noelle Donnellyl oli jälle see tuju peal.
„Et mul lihtsalt riigieksamitel hästi läheks. Ja sisseastumiseksamitel ka. Ja siis heasse ülikooli õppima minemisest.“
Noelle laksutas keelt ja pööritas silmi. „Mis värk teil noortel selle ülikooli saamise kinnisideega küll on? Oo, puhugu fanfaarid, ma sain Trinity kolledžisse sisse! Mõni asi! Mu ema muust ei kirenudki. Tema ainuke tütar! Trinity kolledžis! Ja vaata, milline ma nüüd olen. Üks vaesemaid inimesi, keda ma tean.“
Ellie naeratas ja nuputas, mida öelda.
„Ei, elus on enamatki kui ülikool, preili Tarkpea. On enamat kui diplomid ja tunnistused. Mul on neid nii palju, et võiks neis ujuda. Ja vaata mind – istun siin teie mõnusas soojas majas, joon teie mõnusat Earl Grey teed, saan sandikopikaid selle eest, et oma teadmisi sulle pähe valan. Ja siis lähen oma tühja koju tagasi.“ Ta pöördus järsku ja vaatas Elliele ainiti otsa. „Täiesti tühja. Ma vannun.“ Siis ta ohkas ja naeratas, lükkas prillid ninaseljale ja pööras pilgu Ellielt ära ning tund võis alata.
Hiljem leidis Ellie köögist ema ja ütles: „Ema. Ma ei taha rohkem eratunde võtta.“
Ema pöördus ja vaatas talle küsivalt otsa. „Tõesti?“ küsis ta. „Miks?“
Ellie kaalus, kas tunnistada tõtt. Ta kavatses öelda: „Sest ta hirmutab mind ja räägib nii veidraid asju ja ma ei taha temaga enam iga nädal tund aega kahekesi olla.“ Kuidas ta soovis, et oleks tõtt rääkinud. Võib-olla, kui ta oleks tõtt rääkinud, oleks ema ehk suutnud kõik ära klaarida ja kõik oleks läinud teisiti. Aga millegipärast jättis ta need sõnad ütlemata. Vahest kartis ta, et ema nimetab seda tobedaks põhjuseks tunnid pooleli jätta just nüüd, kui eksamid olid ukse ees. Või vahest ei tahtnud ta Noelle’ile pahandust kaela tuua, ei tahtnud, et sellest kujuneks mingi olukord. Aga mingil seletamatul põhjusel ütles ta vaid: „Ma arvan lihtsalt, et Noelle’il pole mulle rohkem midagi õpetada. Mul on kõik need proovieksamid, mis ta mulle tõi. Saan lihtsalt neid edasi lahendada. Ja sul on siis ka vähem maksta.“ Ta naeratas võidukalt ja jäi ema vastust ootama.
„Noh, see on nüüd küll pisut kummaline, eriti vahetult enne eksameid.“
„Täpselt. Minu arust on muidki asju, mida selle ajaga peale hakata. Näiteks geograafiat õppida. Oleks tõeliselt hea, kui mul oleks geograafia õppimiseks rohkem aega.“
See oli sajaprotsendiline vale. Ellie oli kõigis ainetes järje peal. Lisatund nädalas ei muudaks enam midagi. Aga sellegipoolest kinkis ta emale meelitava naeratuse, jättis palve nende vahele rippuma, ootas.
„Noh, kallis, eks sa ise tea.“
Ellie noogutas innukalt, kuklas tiksumas Noelle’i tähendusrikkad sõnad, ammuse praadimise ja pesemata juuste lehk, tujuhood ja kergelt riivavad, kohatud küsimused.
„Oled sa kindel? Oleks kena ilma selle lisakuluta läbi ajada,“ kõhkles ema.
„Just.“ Teda valdas kergendustunne. „Ausalt.“
„Olgu pealegi,“ ütles ema, tõmbas külmkapi ukse lahti, võttis purgi Bologna kastet välja ja pani ukse uuesti kinni. „Helistan homme ja annan talle ka teada.“
„Suurepärane,“ ütles Ellie kergelt, tundes, nagu oleks ta hingelt langenud veider räpane koorem. „Aitäh sulle.“
Kaheksa
Ülikonnas politseinik,
