palun?” Tema sõnavalik üllatas mind, selles segunesid kirg ja raev.
„Ma rääkisin neile kogu aeg, et teen seda, aga nemad olid pähe võtnud, et Max on meie pere tarkpea. Ta on ka, seda ma ei eita. Esmaklassiline aju. Akadeemilise värgiga sai ta vaevata hakkama, ta lihtsalt ei viitsinud. Kulutas enamiku ajast koolis sellele, et nimetas õpetajaid idiootideks, ning marssis siis viieteistaastasena minema ja valetas oma vanuse kohta, et Londoni metroos töökoht saada.”
„Kõlab nii, nagu oleks ta oma potentsiaali tühja lasknud. Kurb lugu.”
„Arvad? Ema ja isa olid tegelikult üliõnnelikud. Poeg, kellel on päris töökoht, kes toob koju ehtsa palga ega looderda üliõpilasena ringi.”
„Ringi looderdades kraadi ei omandata,” ütlesin ma ja olin teda toetades nördinud. „Mina igatsesin endale kogu aeg õde või venda. Võib-olla aga isegi vedas, et mul neid polnud. Polnud mingit peresisest konkurentsi. Vanematele tuleks tõesti sünnitusmajas õpikuid jagada. Esimeseks peatükiks „Kohelge oma lapsi võrdselt”.” Pööritasin silmi.
„Alati ei saa vanemaid süüdistada. Max võttis minu sündimise päevast alates pähe, et peab kogu aeg esikohal olema. Ilmselt polnud see ka tema süü, kui aus olla. Mina tulin ilmale kümme aastat pärast teda, nii et arvatavasti olid nad kolmekesi juba omamoodi pundi moodustanud. Mina lihtsalt ei sobinud sellesse. Niisugune pesamuna, kes ei tahtnudki hakata töötama rongidega nagu tema isa. Mu vend pole halb inimene. Lihtsalt... ütleme, et tal puudub eneseteadlikkus. Ta on paljusid vastukarva silitanud, mitte ainult mind. Ma olen üritanud tema kaitseks välja astuda. Mul on selle tõestuseks isegi lahinguarmid ette näidata.”
„Armid?” küsisin ma tasa, lootes, et ta ei kutsu mind kunagi oma vanasse koju. „Millal ma siis selle sinu intrigeerivalt keerulise loomuga vennaga tuttavaks saan?” Libistasin sõrmed Domi särginööpide vahele ja nautisin kerget kõditunnet, mida ta rinnakarvad tekitasid.
„Me ei kohtu viimasel ajal kuigi sageli,” ütles ta, tõusis järsku istukile ja tõmbas õlad kühmu.
„Miks mitte? Ta elab ju ikka veel siinkandis, kas pole?”
„Jep. Võttis meie vanemate üürimaja pärast nende surma üle.”
„Oeh. See on sinu jaoks kindlasti väheke veider.” Nägin, kuidas ta hambad pinges kokku surus ja pulkkangeks muutus.
„Vist jah. Terve oma elu röövis ta nende tähelepanu ja sai siis veel nende kodu endale. Õigemini meie kodu. Ma polnud ju mingi soovimatu külaline. Aga ma saan aru, kui mind ei taheta. Sellegipoolest jättis isa oma säästud mulle. Seegi on midagi. Max elab nüüd oma elu ja mina oma. Ja just nii mulle meeldibki.”
„Noh, ükskõik mida su vanemad ka arvasid, mina olen sinu üle uskumatult uhke. See, mida sa saavutanud oled, on hämmastav. Mu isa oli kohtunik, ema advokaat. Mul oli oma isiklik poni. Ja kogumisfond. Aga ometi näen ma kraadi omandamisega kurja vaeva. Huvitav, kui paljudel kesklinna büroodesse kandideerivatel tüüpidel oli alguses sama raske kui sul?”
„Jajah, vean kihla, et enamikul neist on rohkem ühist sinuga. Sul pole sugugi liiga hilja otsida endale mõni kena rikas Surrey poiss, kas tead.” Lõpuks ometi ta lõdvestus ja heitis uuesti pikali, põimis oma suured käed mu ümber ja tõmbas mind enda ligi, olles mu vastuses juba ette kindel. Aga ma kuulsin selle õrrituse all tundlikkustorget meie erineva tausta pärast.
„Looda sa.”
Ta irvitas vastuseks ja pistis sõrme mu 1940ndate stiilis ning ekstra meie esimeseks ametlikuks kohtinguks ostetud kleidikese nööpide vahelt sisse ja kõditas mu roideid, kuni ma väänlesin ja naersin, ning liikus siis allapoole, avades veel mõned tillukesed pärlmutternööbid, suured käed üllatavalt osavad.
„Aa, vaat see on Dom, keda ma tunnen ja...” Vakatasin ja hammustasin huulde.
„Ja edasi?”
Ta sõrmed jäid paigale ning ta tõmbas mu enda peale, nii et lamasin täispikkuses tema palju pikema keha peal. Toetasin põse vastu ta rinda, kuulasin ta ühetasaseid südamelööke ja ootasin, et õhetus taanduks. Hoolimata sellest, kui intiimseks meie suhe muutus, polnud ma talle kordagi öelnud, et armastan teda. Ma polnud oma isaga kunagi eriti lähedane olnud, kuni selle ajani, mil ta südamerabandusse suri, kui olin kuusteist, ning järgneva kahe aasta jooksul oli mu ema järjest kaugemaks muutunud, olles omaenda leina süüvinud, kuni näis lihtsalt elule käega löövat. Neil oli palju seltskondlikke tutvusi, aga emotsionaalselt olid nad endassetõmbunud ja minus oli tunnete avalik ilmutamine juba lapsena kohmetust tekitanud. Mul oli hea meel, et Domi vaba ja häbenematu kirg minu loomuomase vaoshoituse tasa tegi.
Liibusin talle lähemale ja lootsin, et ta oskab peale mu kehaliste signaalide ka mu mõtteid lugeda. „Sa tead küll. Kas ma pean selle sõnadesse panema?”
„Võib-olla esitad hoopis pantomiimina. See oleks lõbus.” Ta pilgutas silma ja suudles mind ninaotsale, kui talle vastu naeratasin. „Ja mina olen sinu üle ka uhke, kallis. Sinust saab oivaline õpetaja. Vähemalt niikaua, kui sa ei lase jalga mõne lipitsevast musklimäest kehalise õpsiga.”
„Ainult juhul, kui ta on pikk, tumedapäine ja nägus ning, nagu välja tuleb, omandab magistrikraadi ärijuhtimise alal.”
Dom muigas. „Võimalik, et tean juhtumisi kedagi, kes su tingimustele vastab.”
Selgus aga, et nii Domi magistrikraad kui ka minu õpetajakoolitus tulid edasi lükata. Lõpuks sain ma küll kooliga ühele poole, ehkki Shay ei tulnudki psühholoogiaosakonda tagasi, et mahajäänutele korduskursustega abiks olla, vaid kolis hoopis Brightonisse, et hakata gurmeeteatris esinejaks – ju ta siis ei olnud oma tegelikule kutsumusele päriselt käega löönud.
Üheksa kuud hiljem avastasin ma enda oma: minust sai ema.
Dom vandus alati, et see oli tema elu kõige õnnelikum päev, kui ta sai teada, et ootan kaksikuid. Polnud tähtis, et olime käinud ainult mõne nädala; nagu ta ise ütles, oli ta armunud minusse tol esimesel õhtul raamatukogus ning tahtis vaid minu eest hoolitseda ja meie ühised unistused õnnelikust kodust teoks teha. Kaksteist nädalat pärast meie tutvumist laenas Dom oma igavesti lahkelt ja ilmselgelt ohmult majaperemehelt ülikonna, kaapis kokku iga viimse kui vaba penni ning broneeris meile kahele laua Oxo Toweri restoranis. Taustaks suurejooneline, peaaegu ebamaiselt kaunis Londoni siluett, palus ta mu kätt, kinkides mulle oma ema ammuse kihlasõrmuse.
„Selline on elu, mida ma tahan sulle ja meie lastele pakkuda,” ütles ta käsi laiali ajades, hõlmates meie luksuslikku ümbrust, ning ma vaatasin neid valge laudlinaga laudasid, kroomitud šampanjanõusid ja viisakalt riides einestajaid, enne kui heitsin mõtliku pilgu Püha Pauluse katedraalile, mis indigosinise öötaeva taustal nii majesteetlikult säras. See oli sootuks teine maailm kui Domi väike ühetoaline üürikas.
„See on ilus. Aga väga kallis,” hoiatasin ma.
„Keda huvitab? See on kõigest raha.”
„Nii on lihtne öelda, kui sul on seda jalaga segada. Mida meil aga pole,” märkisin ma.
„Vahet pole, kui pean ka ööpäev ringi ja seitse päeva nädalas töötama, ma kavatsen sulle pakkuda vaid parimat, kallikene. Ei mingeid ühiskortereid ega nigelaid pööninguid. Ja kindlasti mitte mingeid teise ringi kleite.”
„Mulle mu kleidid meeldivad,” protestisin ma naerdes. Dom eelistas viisakat ja moekat elegantsi, samas
