meelest oli suur häbi, et ma ei saanud sellega korralikult hakkama. Mina ei tahtnud emast, vennast ja õest viletsam olla. Loodetavasti oli minust abi ka siis, kui aitasin hätta jäänud lehmad ja hobuse mädamaa mudast välja tirida, öeldes sõnad, mis vend oli õpetanud, et nad sikutaksid üheaegselt.
Kusti õpetussõnad olid:
„Üks, kaks, kolm ja korraga!“
Iseasi oli muidugi, kui palju oli sellest kasu, aga ma püüdsin kõigest hingest. Kui mul lubati ka midagi muud peale ergutamise teha, siis tegin seda hea meelega. Aitasin väga agaralt paju- ja lepaoksi hobuse või lehma juurde tirida. Haruharva juhtus sedagi, et ka lammaste lähedale oli vaja oksi sättida, mida vend oli enne puude küljest raiunud. Enda arvates aitasin alati kaasa, et loom saaks mudast välja. Olin vahel hirmul, et äkki ei suudagi me hädas olevat elajat mädamaast välja kangutada ja ta jääb sinna surema. Minu rõõmuks ei juhtunud seda kordagi.
Nii need päevad veeresid. Mina sain ahjukütmise selgeks, samuti karjaseameti, aga mädamaaga lahenesid ajapikku mured, sest pinnas muutus järjest tugevamaks. Hiljem õppisin selgeks ka lehmalüpsmise ja leivategemise. Juhtus sedagi, et lehm lõi lüpsiku jalaga ümber, ent see toimus vaid selle töö alguskordadel, kui olin veel talutöödes kogenematu.
Sain kõik talutööd selgeks ja kui oli tarvis oma oskusi kasutada, siis loomulikult tegin seda.
Nüüd olin ettenägelikult enne õue minekut põhjalikult ahju kütnud ja sain toa soojusest mõnu tunda.
20. detsembril toimus Tori rahvamajas pensionäride pidu, mida nimetati jõulupeoks, kuigi see toimus enne pühade algust. Varasemate aastate põhjal oli selge, et kristlusega seda koosviibimist ei seostata, mis päris õige suhtumine loomulikult polnud.
Kahtlesin kaua, kas minna trallitama või loobuda sellest ettevõtmisest. Vanainimesel oleksid nagu juured all, mis takistavad tal kodust väljuda. See pidu oli aga hea võimalus, et pidutsejate seas jõuluaega nautida. Laiskus tahtis mind samuti vallutada, sest et Torisse jõuda, pidin ju hakkama ettevalmistusi tegema. Kulupeal võtab aga iga toimetus rohkesti aega. Mu peas kollitas ka küsimus, kas pingutused tasuvad ennast üldse ära.
Otsustasin lõpuks ikkagi peost osa võtta. Tegin kindla otsuse, et ma ei pea üksinda kodus igavlema. Kunagi ei tea, kui palju on veel elupäevi jäänud. Aastaid oli mul ju omajagu – poisikeseiga oli ammu seljataha jäetud. Ma polnud enam noor ja ka keskealiseks ei saanud ma ennast enam pidada. Asusin elusügises – see oli nii, aga mul polnud tahtmist end ka päris vanamehena tunda. Lähen parem koosviibimisele, olen rõõmus, löön tantsu ja võtan elult, mida veel võtta annab. Lese elu, kui ta elab üksinda, kodust väljas tööl ei käi, lapsed on pesast lahkunud ja oma elu peal, muutub ju muidu üksluiseks. Kodus viibisin üksinduses, mis tekitas minus aeg-ajalt masendust, kuid peol võisin ennast teiste piduliste keskel üsna hästi tunda.
Mul oli küll oma auto, kuid sõitsin peole siiski bussiga, mis Torist kaugel elavad pensionärid sündmuspaika kohale viis. Kui auväärses eas inimesi teenindatakse, siis tuleb seda olukorda kasutada.
Peo algus oli kell üksteist. Kohaliku rahvamaja ette jõudsime kell kümme nelikümmend viis. Ma otsustasin selle reisi ühendada vajaliku ettevõtmisega. Nimelt oli mul tarvis postkontoris käia, et pühadekaart ja kiri Apja tütrele saata.
Tegin selle asja enne peole minekut ära. Ostsin postkontorist veel kirjamargid, millest ühe kohe ära kasutasin. Kuivõrd olin aga kõige lähemas paigas, kust saab ravimeid muretseda, siis ostsin apteegist ka kõrgvererohud. Õnneks polnud mulle perearsti poolt rohkem rohtusid määratud, aga neid võtsin korrapäraselt ja loomulikult jälgisin, et need kodus otsa ei saaks.
Jõudsin peole alles kolmveerand tundi pärast Torisse saabumist, sest oma asised käigud tegin rahulikus tempos. Mul polnud mingit mõtet kiirustada. Peo alguses pidid isetegevuslased esinema ja neid ei pidanud ma ilmtingimata jälgima. Pealegi pidin väga ettevaatlikult jalg jala ette astuma, et kukkumist iga hinna eest vältida.
Loomulikult oli pensionäride pidu juba alanud ja toimis suure hooga, kui jõudsin sinna. Enne peosaali minekut pidi igaüks viisteist krooni maksma. Ukse ees oli tüsedapoolne keskealine naine end ankrusse pannud, paberileht käes, millelt ta minu nime üles otsis. Tasusin minagi osavõtumaksu ja sisenesin saali.
Peolised istusid ümarate laudade taga, mille peal olid kohvi- ja teekannud, aga ka suupisted. Laval esitasid kolme-nelja-aastased lapsed laule ja tantse. Kõik toolid laudade ümber olid peale ühe hõivatud. Mulle tundus, et see oli minu jaoks sobilik paik.
Küsisin naise käest, kellele olin piletiraha maksnud:
„Kas ma võin selle laua taha istuda, kus on vaba koht?“
Tema vaatas minule imestunud näoga otsa.
„Loomulikult võite. Kui laudade taga poleks vabu kohti, siis oleksin teile tooli toonud ja ikkagi oleksite istumiseks võimaluse leidnud, kuigi hilinesite peole. Seda hirmu pole vaja kellelgi tunda, et ei saa jõulupeost osa võtta. Pealegi olite ju varemalt teada andnud, et tulete peole. See poleks kuskile kõlvanud, kui oleksite siia tulemata jätnud.“
„Olete väga vastutulelik,“ leidsin olevat sobilik vastata ja veidi aega hiljem asusin minagi laua taha, mis oli seitsmele inimesele kaetud.
Laval tantsisid sel ajal jätkuvalt kolme- ja nelja-aastased lapsed. Nad tulid oma etteastetega hästi toime. Veidi aega hiljem olid nad aga laval lauluhoos, mida oli lausa nauditav kuulata. Hiljem esinesid Tori Põhikooli õpilased hoogsate tantsude ja lauludega. Mitte millegagi ei jäänud nad laval hätta. Sealjuures oli nende esinemine heaks ettevalmistuseks publikule ise tantsu lööma hakata. Seejärel oli lava Tori rahvamaja laulu- ja tantsuansambli päralt, mis oli kirss tordil. Päris vagusi ei suutnud mu jalad laua all enam püsida.
Pärast seda saidki pensionärid tantsima hakata, selleks mängis Tootsist pärit bajaani ja akordioni segaansambel. Kibelesin juba tantsupõrandale, aga niipalju polnud minus julgust, et esimesena kellegi ees kummardus teha. Jäin ootele, et mõned paarid enne mind otsustavalt käituksid ja tantsuga algust teeksid.
*
Mulle meenus tahtmatult 1947. aasta kevadel toimunud pidu Kaisma rahvamaja saalis.
Vaatasin tookord seal kaastundliku pilguga kõiki õrnema soo esindajaid. Olin täitsa kindel, et peaaegu igaühel olid sõjaajast oma kurvad mälestused. Kes kaotas sõjas abikaasa, kallima, venna, isa või kellegi teise lähedase inimese. Leidus ka neid, kelle omaste hulgas oli lausa mitu väga karmi aja ohvrit. Loomulikult olid sellised sündmused näitsikute nägudele kurva pitseri vajutanud, millest soovisid kindlasti vabaneda. Paljud lootsid tantsuõhtul soetada endale uusi tuttavaid ja sõpru, kellega sobivuse korral oma eluteel koos edasi astuda.
Mina olin aga vaba poissmees, kes ihkas endale meelepärast elukaaslast leida. Seni oli mu naisevõtusoov luhta läinud, kuigi ema oli juba enne minu sõjast kojusaabumist oma arust mulle paar sobilikku pruuti leidnud.
Tema leidis:
„Mõlemad näitsikud on sedavõrd sobilikud naiseks võtta, et sul võib isegi raskusi tekkida, kummaga soovid ühte heita. Kindel on aga see, et ühest tuleb sul loobuda.“
Mina polnud sugugi nii optimistlik kui ema. Kui sain aga nendega tuttavaks, siis kahanes nende väärtus mu silmis veelgi.
Esimesel ema soovitatud pruudil polnud pealtnäha viga midagi. Elfriide oli mu kooliõde. Ta oli minust kolm aastat noorem ja elas Kergu alevis oma tädi juures. Neil oli
