elada kogu hingest.Justkui viimane olekski
praegune hetk.
Viimane sel kaduval teel,
viimane igaviku rajal …
See oli olnud justkui alles eile, kui nad Mattiasega Tallinnas Snelli tiigi ääres või siis Kadriorus mehe kodu lähedal käest kinni hoides jalutasid. Just nimelt, käest kinni hoides, kaks juba aastates inimest. Ka Mattiasele meeldis nii. Juba esimesel kohtumisel tahtis ta kohe Katrel käest kinni võtta. See oli nii üllatav! Kuigi jah, India reisil oli Mattias Imbil peaaegu kogu aeg käest kinni hoidnud ja siis vaatasid kõik reisikaaslased neid varjatud kadedusega. Aga Imbi oli olnud siis veel nii noor …
Loomulikult meeldis Katrele käest kinni hoida, see sisendas turvatunnet. Katre mäletas, et viimati oli ta meesinimesega käest kinni kõndinud esimeses klassis käies, oma liivakasti sõbra naabripoiss Jaaguga koos koolist koju tulles. Seda ütles ta tookord ka Mattiasele.
Mattiasega sai üldse absoluutselt kõigest rääkida. Tal oli iga asja kohta oma arvamus, mis tihti ühtis Katre vaatenurgaga. Ta tahtis ja viitsis elavalt suhelda. See on omadus, mida naised meestes väga hindavad, ikka kuulamist ja kaasa mõtlemist-rääkimist.
Eriti palju oli neil olnud jutuaineks Mattiase endine töö lastekodus. Lapsed olid ka Katre lemmikteema. Tööst rääkides ei saanud nad üle ega ümber Imbist. Mõnikord Mattias lausa unustas ennast temast rääkima ja Katre sai väga hästi aru, et Mattias oli Imbit väga armastanud. Võib-olla armastas ikka veel? Selle mõtte peale tundis Katre alati armukadedust.
Palju oli rääkimist ühistest huvidest: ikka raamatud, teater ja reisimine. Kahjuks kumbki Katre abikaasadest ei olnud erilised jutumehed. Ja nii oligi naine tavaliselt harjunud vestlema kõige targema inimesega, ehk siis iseendaga. Ja muidugi ka Õiega.
Mattias oli ilmunud Katre ellu tema elusügisel ja seda vägagi ootamatul moel. Alles siis, kui Katre elu oli jõudnud lõpusirgele ja justkui midagi ei olnudki enam ees ootamas. Vähemasti nii talle tundus. Lapsed elasid juba ammugi oma elu. Endliga olid elu jooksul kõik jutud selgeks räägitud.
Tegelikult oli olnud kogu selle loo algataja Katre hea sõbranna Õie. See oli kümmekond aastat tagasi, kui Katre oli kuuskümmend neli aastat vana ja Õie sai viiskümmend viis. Katre oli Õiega tuttav juba sellest ajast, mil ta oli Võrumaalt Keilasse elama tulnud. Õie oli siis alles kümneaastane plikatirts, kui Katre koos koduküla neiu Mildaga, kes oli perenaise vennatütar, tema vanemate majja üürnikuna elama kolis. Neile anti kahe peale ärklikorruse tuba kasutada.
Õie oli peres üksik laps ja kuigi Katre oli siis temast poole vanem, said nad kohe headeks sõbrannadeks. See sõprus on kestnud tänini. Nüüdseks on Katrel kaks abielu seljataga ja neli last, aga Õie abielu Valduriga on kahjuks jäänud lastetuks.
Kui taastati Eesti Vabariik, tegid Katre ja Õie oma firma. Nad mõlemad olid väljaõppinud kokk-kondiitrid ja omal alal osavad. Kahe naise firma hakkas pakkuma ürituste toitlustamist. Just nii nad ennast reklaamisid, mitte mingi ingliskeelne Catering. Ka Endel, kes sovhoosi lagunemise käigus oli töö kaotanud, kaasati naiste firmasse. Tema oli autojuht, tegeles varustamisega ja valmistoodangu transportimisega tellijatele.
Õie abikaasa Valdur oli kaugsõiduautojuht. Viibis pidevalt pikkadel sõitudel. Nii oli sõbranna enamuse ajast üksi. Kuna Katrel oli nüüd palju vaba aega, käisid nad tihti koos teatris või kinos. Kui Keilasse ehitati ilus kaasaegne ujula, hakkasid sõbrannad seal ujumas käima ja teevad seda tänini. Samuti kuulusid nende ühiste tegemiste hulka õhtused pikad jalutuskäigud.
Õie ja Katre töö jaoks sobilik köök lasti ehitada Õie eramus ruumikat kööki ja veel kahte kõrvalasuvat tuba kokku ehitades. Tol ajal oli selline tegevus seadusega lubatud. Nii saadigi hästi avar tööruum. Kuna üks kõrval-olev tuba oli olnud tegelikult veranda, suurte akendega, siis oli avar köök nüüd hästi valgusküllane. Teine tuba oli endine vanemate magamiskamber, mis oli nagunii tühjana seisnud.
Õie elas mehega kahekesi, nii et alumisele korrusele jäänud elutoast ja kahest ärklikorruse toast jagus nende tillukesele perele elamiseks piisavalt.
Õie mees Valdur teenis hästi ja andis vajadusel oma raha abikaasa käsutusse, nii pani ta ka ümberehitusel õla alla. Katre oli väga kokkuhoidlik, oskas alati raha kõrvale panna ja sai säästudest oma osa panustada. Suure perega oli olnud rahaga ümberkäimise oskus väga vajalik. Nii et selle asjaga läks neil suurepäraselt. Tellimusi oli piisavalt ja äri õitses. Olid küll aastate jooksul väikesed tõusud ja mõõnad, aga see on igati loomulik ja sellega peab arvestama.
Õiel oli sünnipäev. Sai viiskümmend viis aastat vanaks. Valdur oli, nagu alati, kusagil kes-teab-kus sõidus. Kuna oli kolmapäevane päev, siis naistel tellimusi ei olnud ja Õie sai rahulikult õhtuks natuke paremaid suupisteid valmistada, enda ja Katre tarbeks. Ta teadis juba, et Katre tuleb üksi. Ei viitsinud Endel tulla seda naiste jutuvada kuulama, nagu ta ise ütles. Ega nad temast puudust tunnegi, kahekesi mõnus naiste jutte rääkida.
Katre oligi õhtul täpselt kell kuus kohal. Kaasas kimbuke kollaseid roose. Need on Õie lemmiklilled. Samuti pudel sõbranna lemmikveini ja kingiks teatripiletid. Asju nad ei kinkinud enam juba ammugi. Mõlemal oli kõik vajalik olemas. Kui nad veel nooremad olid ja Õie palju reisidel käis, tõi ta alati Katrele kingitusi kaasa. Nüüd juba hulk aastaid reisivad nad kahekesi, kuna Katrel lapsed suured ja enda tarbeks rohkem aega jäänud. Nii et see reisikingituste variant pole ka enam vajalik.
Sõbrannad kallistasid ja seadsid ennast sisse õdusas elutoas diivanil. Kuigi maja oli Õie vanemate poolt juba nende noorusajal ehitatud, oli see nüüdseks renoveeritud ja paigaldatud ka põrandaküte. Nii et naistel oli sel tänasel tormisel sügisõhtul soe ja hubane olla.
Vein andis jutule hoogu ja siis ütles Õie:
,,Mäletad, rääkisin, et tegin endale suhtlusportaalis konto? Sain täna päris palju õnnitlusi. Üks foto järgi vaadates üsna kena mees kirjutas: ,,Palju õnne! Vallatud kallid tänasesse päeva!””
,,Ja mida Sina vastasid?”
,,Eks ma viisaka inimesena kirjutasin lihtsalt aitäh!”
,,Ja mis edasi?”
,,Edasi ta küsis, et kas ma päris kallisid ka tahaks?”
Naised naeravad …
,,Et nagu mis mõttes? Lihtsalt kavatseb võõrast naist kallistama tulla? Appike! On ikka naljamees!”
,,Tahad, teeme sulle ka seal portaalis konto?”
Enne kui Katre jõudis vastata, oli Õie juba tõusnud ja oma sülearvuti diivanilauale toonud.
Valas endale ja Katrele veel veini ning alustas …
,,Mis ma siis kirjutan … vallaline?”
,,Ei-ei!” tõrjus Katre. ,,Kui tahad nalja teha, siis pane ikka nii, nagu asi on! Abielus ja otsin sõpru, kindlasti mitte armukest või uut abikaasat, elukaaslast, mida iganes … vaevalt, et nii vana abielunaine kedagi huvitab ja mingit probleemi sellest ei tule.”
,,Ei tea ühti,” arvas Õie ja kirjutas edasi. Tundis ta ju Katret nii hästi, et lihtsalt kommenteeris, mida tema profiilile kirja paneb.
,,Nii,
