esimesse suurde vastuvõturuumi pikk koridor – kuid mitte piisavalt pikk, et oleksin jõudnud ema Teresat veenda, et mul oleks parem kohe tagasi minna. „Ma ei tahaks…,“ üritasin hiljukesi seletada.
„Te tulete koos meiega!“ vastas ta karmilt. Midagi polnud teha. Mõned kutsusid seda püha naist „heatahtlikuks diktaatoriks“ – ning tasapisi hakkasin taipama, miks.
Koridoris, mida mööda me nüüd vaikides astusime, olid seinad kaetud vägevate maalide ja ornamentidega. Hiiglaslikest akendest avanev vaade pani lausa hinge kinni. Meie jalge ees laiusid hommikuses udus Cortile San Damaso, Püha Peetruse väljak, Gianicolo mägi Pontifikaalse Urbaniana Ülikooli ja Põhja-Ameerika Kolledžiga ning viimaks lõputuna näiv katuste ookean: Igavene Linn. Mul aga ei jätkunud aega neid muljeid täielikult endasse talletada. Ema Teresa ja õde rühkisid paavsti eluruumide ukse poole. Selle ees seisis kaks pikka erariietes politseinikku – kas siin lõpeb minu hommikune ekskursioon paavsti juurde? Olin selles kindel.
Oodatud „Välja!“ kõlas viimaks väga sõbralikul ja professionaalsel toonil. Vanem kahest politseinikust tervitas aupaklikult vaimuliku ordu asutajat: „Ema Teresa, tere hommikust! Palun siiapoole. Padre ei ole kutsutud. Ta ei saa tulla.“ Ta astus ema teelt kõrvale, mina seisatasin. Kuid ema Teresa andis mulle märku edasi astuda ja selgitas politseinikule: „Isa on koos meiega.“
Kuid seekord ei saanud isegi ühe püha naise üleloomulik sarm jagu Vatikani turvatöötajast, kes truult korda järgis. Paavstlik politseinik astus nüüd ema Teresa teele ja kordas oma instruktsiooni lahkel, kuid otsustaval toonil, et ei jääks kahtlust, kes siin palees reeglid on kehtestanud: „Ema, teie padrel ei ole luba, ta ei saa koos teiega tulla!“ Niisuguse õukondliku, kuid vankumatu autoriteedi ees oli mulle selge, mis mu järgmine käik peab olema: kaduda siit nii kähku kui võimalik!
Just niisugustes olukordades saab selgeks, mis vahe on edul ja läbikukkumisel: ema Teresale paistis antud probleemi lahendus sootuks teistsugusena kui mulle. Ta seisis nagu rahu ise ja küsis politseinikult kannatlikul häälel: „Ja kes saab anda sellele preestrile loa?“
Too kena mees polnud ilmselt selliseks küsimuseks ette valmistatud. Abitu õlakehitusega pomises ta: „Noh, ehk paavst ise. Või monsignor Dziwisz…“
„Tore, siis oodake siin!“ oli kiire vastus. Ja ema Teresa oli juba rühkimas mööda kühmus politseinikust ja suundumas paavsti ruumidesse. „Ma lähen ja küsin Pühalt Isalt!“
Vaene politseiametnik! Tema tähtsaim kohus oli kindlustada paavstile rahu ja häirimatus. Ja nüüd – taipas ta viimaks – kavatses see tilluke nunn paiskuda kabelisse, katkestada paavsti sügav palve ning tüüdata teda nõudega üht lihtsat preestrit vastu võtta. Ei, seda ei tohi juhtuda! Ja tema pidi seda takistama!
„Per amore di Dio! Jumala pärast, ema Teresa!“
Lühike paus, siis jäi peale Itaalia-Vatikani ratsionaalne mõistus ning ema Teresa oli võitnud: „Sel juhul läheb padre pigem koos teiega!“
Minu poole pöördudes lausus mees: „Minge. Minge kohe!“
Käsk on käsk ning „heatahtlik diktaator“, keda ma aina kõrgemalt hindama hakkasin, õde ja mina astusime politseinikust mööda, otse Püha Isa vastuvõturuumi.
Saali vastasukse juurest astus keegi meie poole: monsignor Stanislaw Dziwisz, paavsti erasekretär, kes nüüd on kardinal ning Krakowi peapiiskop. Olles südamlikult ema Teresa kätt surunud, vaatas ta uurivalt padre poole, kes nii ootamatult tänaste külastajate hulka laiendas. Ema Teresa aga ei näinud mingit tarvidust talle selgitusi anda. Tema tervitussõna oli hoopis: „Monsignor, see padre pühitseb Püha Missat koos Püha Isaga!“ Ta ei küsinud, „Kas ta tohiks…?“ või „Kas oleks võimalik…?“ Ei, ta ütles: „See padre pühitseb…!“ Mõistagi tundis monsignor Dziwisz seda „heatahtlikku diktaatorit“ hulga paremini kui mina. Heitnud mulle põgusa kriitilise pilgu, naeratas ta, võttis mu käe ja viis mind käärkambrisse, kus selgitas mulle selle maja kombeid, kui keegi peab hommikust Missat koos paavst Johannes Paulus II-ga. Ta naeris südamest, kuuldes, mil moel olin paavsti juurde sisse tunginud.
Lühida kummardusega tunnustas paavst ema Teresa ja õe kohalolu kabelis. Nende kõrval oli vaid kaks Poola nunna samast majast. Käärkambris pani Püha Isa missarüü selga, samal ajal tasakesi ladinakeelseid palveid pomisedes.
See Püha Missa oli haarav kogemus ning jättis mulle ootamatult sügava mulje. Nende kahe õnnistatud inimese, üleilmse Kiriku teenija pingeline hardumus hommikuses vaikuses ja kõrgel Rooma katuste kohal – see oli lihtsalt vapustav! See oli nii intensiivne, nagu oleksin hinganud sisse rahu ja armu atmosfääri.
* * *
Pärast seda kogemust Vatikanis vaevalt mind enam üllatas ema Teresa võime valitseda teisi olukordi teistes tingimustes. Üks näitlik juhtum leidis aset Johannes Paulus II pastoraalsel visiidil Poola. Ema Teresa oli juba kaks päeva Varssavis olnud, kuna õed valmistusid andma pühalikku vannet oma novitsiaadiks idapoolsetel aladel Zaborowis. Olles hommikul vanded vastu võtnud, näitas ema neile kutset pühendunute kohtumisele paavstiga. Nagu tema seda tõlgendas, oli kutsutud tema ja seega meie kõik! „Meie“ tähendas siis ema Teresat, tema kaheksatteist uut õde ja isa Leod.
Nii sõitsime koos Varssavisse ja suundusime Missa toimumise paika kõrvalsissepääsu kaudu, nagu oli soovitanud üks Poola kolleeg. Rahvast oli palju, nagu ta oli öelnud, kehvem lugu aga oli, et meie teed takistas piirdevõre. Ema Teresa käskis mul see üles tõsta. „Minu pärast pole vaja seda kuigi kõrgele tõsta, sest ma olen nii lühike.“
Peagi ronis ta võre alt läbi, kaheksateist õde ja preester tema järel. Kutset kõrgel pea kohal lehvitades jooksis ta meie ees vilkalt nagu nirk ja suundus otseteed kiriku poole. Mõistagi tundsid sissepääsu valvavad turvajõud seda väikest nunna, kes neile oma valge ametliku kutsega lehvitas. „Tulge, tulge siia kõik,“ hõikas ta meile vaid hetkeks tagasi vaadates.
Ja nii pidime sisenema peauksest; kõik teised külalised olid juba ammu oma kohtadel ja ootasid paavsti. Ema Teresa kõndis häirimatult otse mööda punast vaipa, mis oli paavsti jaoks maha laotatud – kutset ikka kõrgel hoides ning kaheksateist õde ja mina tema kannul. Siis jõudis ta endale eraldatud istmeni – ainult temale, pangem tähele – esimeses reas.
Seal tervitas teda keegi väga väärikas monsignor: „Jah, teie koht on siin esimeses reas.“ Kuid ema Teresa pöördus minu poole ja ütles, „Isa, isa, tulge ruttu, teie koht on siin! Istuge.“
Monsignor püüdis vastu vaielda: „Ei, ema Teresa…“
Kaugemale ta ei jõudnud. „Ei, isa istub siin.“
See monsignor oli nähtavalt heitunud ega teadnud, mida ta peaks nüüd tegema ema Teresa ja ta kaheksateistkümne õega. Kuid kauaks see mure tema kaela ei jäänud: ema Teresa võttis asja ise käsile. Monsignor jõudis vaid kogeleda: „Kuhu me õed paigutame? Nad ei saa siia jääda.“
Ema Teresal oli juba idee: „Väga lihtne. Neli õde sinna televisiooni lampide alla, neli õde sinna teisele poole, kolm õde siia ja teised istuvad otse ees põrandal.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
