isiklikud eelistused Jumala tahte teelt eemale ei ahvatlenud. Kui Lisieux’ Teresa (1873–1897) kirjutas, et alates kolmandast eluaastast ei keelanud ta iial midagi Jumalale, siis pidas ta silmas seda, et ta ei öelnud Jumalale iialgi teadlikult „ei“.6 Kindlasti oli Teresa endalegi teadmata olnud sageli egoistlik. Tema teadlik „jah“ vaheldus paljude väikeste teadvustamata „ei“-dega. Kuid Maarja „jah“ ei täitnud mitte üksnes tema teadvust, vaid läbistas kogu tema olemust. Ta oli elav „Jah, Isa“. Tema nõustumine kerkis tahtmatult ja sundimatult alateadvusest, sest ta nõustus kogu oma eluga.
Mida allaheitlikum Maarja oli, seda suuremad olid tema sisemised võimalused. Kindlasti valmistas talle erilist rõõmu palvetada ja kuulata psalmi lugemist: Sina teed mu südame avaraks (Ps 119:32). Jumal oli teda ette määranud ütlema kogu inimkonna eest „jah“ Jumala kutsele. Jumal austab inimese vabadust; me näeme, kuidas Ta kord korra järel on teinud inimesega lepingu ning kohelnud teda täisväärtusliku partnerina. Inimesekssaamise hetkel tahtis Jumal öelda inimesele lõpliku jah-sõna ning anda võimaluse vastata Tema algatusele sama lõplikult ja tingimusteta „jah“. Patune inimene ei suuda sellist vastust anda. Kuid Maarja oli selleks valmistatud, sest jah-hoiak oli juba algusest peale tema olemuses. Jumala jumalik „jah“ ja Maarja loodud, kuid ometigi tingimusteta „jah“ said sõlmida abielu, mille viljana sündis Jeesus, maailma Lunastaja. Nõnda nagu Jumala „jah“ puudutas kogu inimkonda, oli ka Maarja „jah“ kogu inimkonna vastus.
Täiuslik inimene
Inimestena mõtleme me sageli abstraktselt, aga Jumal on väga konkreetne. Inimesekssaamine on peaaegu hirmutav märk selle kohta. Palju lihtsam on tunnustada abstraktset ja kauget ning seetõttu ohutut Jumalat, kui sellist, kes tuleb meie juurde ning konkreetsete selgete tegudega näitab meile, milline Ta on ning kuidas me saame Teda järgida. Me oleme parandamatud oma püüdluses muuta konkreetsed ideaalid ideoloogiateks. Jumal aga teab, et tegelikkus pole iialgi abstraktne ning sellepärast ei lase Ta inimesel järgida abstraktseid eesmärke, milleni jõutakse alles arengutee lõpus, vaid üldjuhul annab Ta juba teekonna alguses meile sähvatuse tegelikust eesmärgist. Enne teeleasumist saame vaadata ja sageli ka kogeda midagi sellest, mida antakse meile teekonna lõppedes. Aristotelese printsiibi kohaselt mõtleb inimene esmalt eesmärgile, ehkki ta jõuab selleni alles lõpus. See on vaid väike teisendus Jumala põhimõttest, mille kohaselt eesmärk on olemas juba alguses, mitte pelgalt püüdlusena, vaid mingil määral ka konkreetse tegelikkusena. Kui Jeesus hoiatab meid: Kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! (Mt 18:3), mõistame me kõik, mida Ta silmas peab. Lastena elasime täielikus sõltuvuses ja alistumuses. Meil tuleb naasta selle olukorra juurde, kuid nüüd juba teadliku ja vabana. Ütlemisega, et inimene igatseb teadvustamatult emaüsa algset turvalisust, avaldab süvapsühholoogia midagi Looja pedagoogikast. Viimane on alati ka esimene. Esmalt aimab inimene viimast, et eesmärgi poole liikudes oleks tal mingidki kindlad pidepunktid.
Kas on vaja veel näiteid? Palvetamisel näib valitsevat selline reegel, et alguses kogeb palvetaja suurt rõõmu: ta saab esimese aimduse lõplikust rahust, mis on kõrgem kogu mõistmisest. Sama toimub siis, kui palvetaja astub üle müstika läve ja hingamise palves (Avila Teresa kindluse neljandas ruumis) tunneb end täidetuna „taevaliku vee“ ja „lõhnava suitsuga“.7 Juba siis saadakse põgusalt ja peaaegu perifeerselt kogeda seda, mis lõplikult teostub täielikus üheks saamises (seitsmendas ruumis): Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus (Gl 2:20).
Üksiku inimese kohta kehtiv on pädev ka kogu inimkonna puhul. Kui Jumal alustas loomistööd uuesti ning tahtis „surma“ vahetada pattulangemise pärast „olemiseks“ (Heidegger: „Sein zum Tode“), rikutud vana arengu uueks, lõi Ta kõigepealt inimese, kelles täielikult teostus ideaal, mida kõikidel inimestel sellest alates tuli taotleda. Jumala unelm kehastus Maarjas. Ehkki ka Jeesus on täielik inimene, on Ta eelkõige Jumala poolel. Ta on Immaanuel. „Jumal meiega“, kuid Maarja on „inimene Jumalaga“. Kõikidel tuli juba alguses näha, mis saab inimesest, kui ta on „koos Jumalaga“. Maarjas teostus kogu inimkonna arengu eesmärk. Temas naasis paradiis maa peale, temas juba teostus Jumala unelm kogu inimkonnast.
Kuidas sai Maarja olla patuta enne seda, kui Jeesus oli lunastanud maailma? Kas Maarja ei vajanud lunastust? Kas tema on ainuke inimene, kelle pärast Jeesus ei kannatanud ristil? Ei, Maarja on tõeliselt Kristuse kannatuse imelisim vili. Kirik on seda alati teadnud: „Sinu Poja surma ette nähes varjasid Sa Neitsit iga pleki eest“ (pärispatuta saamise palvest). Maarja oli kink, mille Jumal valmistas juba ette oma Pojale Tema tulekuks maailma. Isa tahtis näidata Pojale, et see oli valinud õige tee. Ristitee, mis valmistab Maarja sarnase küpse vilja, viib eesmärgile. Jeesusel piisas vaatamisest oma emale, et olla kindel – Tema kannatus pole asjatu.
Kas solidaarsuse puudumine?
Mõned väidavad, et Maarja plekita sigitamine võõrandab ta muust inimkonnast. Kuidas me saame teda pidada üheks meie hulgast, kui teame, et talle on täiesti võõras nii tüüpiliselt inimlik asi nagu patt ja süü?
Kas tõesti suudab patt luua ühtekuuluvust? Kas see pigem ei eralda inimesi üksteisest? Põrgus pole ühtekuuluvust, seal on vaid kohutav üksindus. Isekuse, patu juure mõjul on inimesel raske end teistele avada. Pühakute elulood osutavad, et puhastatud inimesed võivad olla teiste inimeste vastu ebaharilikult solidaarsed. See, kes ei ole enam huvitatud iseendast, võib tunda kaasa teiste kannatustele ja ahastusele. Alles siis, kui inimene on mingil määral puhastunud, võib ta kanda teiste koormat. Täieliku puhtuse tõttu on Maarja teiste inimestega täielikult solidaarne. Pikka aega kaheldi, kas Maarjat saab patust täiesti puhtaks tunnistada. Võib-olla tulenes see osaliselt suutmatusest mõista, et just patt eristab inimesi üksteisest. On küll olemas teatud patuste osadust või solidaarsust patus, kuid see sünnib siis, kui mõned „patused“ on patust loobunud ning on selle pärast piisavalt avatud, et saada osa oma ligimeste viletsusest.
Meil on kalduvus pühadust ja inimlikkust teineteisele vastandada. Kuuldes kellegi eksimustest, mõtleme: „See on inimlik.“ Isegi kui meie suhtumine lähtuks armastusest, võiksime arvata, et patt ja „inimlikkus“ kuuluvad kokku. Olles selle arusaamaga täiesti järjekindlad, oleks tulemuseks see, et Jeesus ei olnud tõeline inimene (doketism). Või hoopis vastupidi? Või on Jeesus tõeline inimene ning ka meie ise saame üha enam inimeseks, mida lähemal me Talle oleme? Patt on „ebainimlik“ ja sellepärast ei ole taevas pattu. Ignatius Antiookiast kirjutab: „Alles siis, kui tulen sinna, olen Jumala inimene.“8 Oma raamatus „Marie, mère du Seigneur“ ütleb Max Thurian, et reformatsiooni vastumeelsus Maarja patutuse vastu võib olla seotud askeesi ja kloostrielu allakäiguga. Kummalgi juhul võib olla tegemist kristliku elu naturalistliku käsitlemisega ning askeesi, kontemplatsiooni ja püüdlemist pühaduse poole võidakse pidada põgenemiseks inimloomuse „normaalsetest“ oludest.9
Kiriku õpetus
1854. aasta 8. detsembril kuulutas paavst Pius IX pidulikult, et Maarja pärispatuta saamine on Jumala ilmutatud tõde. Ta viitas muuhulgas Luuka evangeeliumi kirjakohale 1:28, milles ingel tervitab Maarjat: Rõõmusta, sa armuleidnu! See polnud mingi tavaline tervitus, vaid tiitel, isegi eriline nimetus, mis väljendab Maarja olemust. Kreekakeelse algteksti täismineviku vorm (κεχαριτωμένη) viitab toimunud tõsiasjale: Maarja ei saanud armu sel hetkel, kui ingel teda kõnetas, vaid armu täius kuulus tema olemusse. Ta oli selle täiuse saanud alates algusest selle hetke jaoks, mil ingel Gabriel toob talle sõnumi, et temast saab Jumala ema.
Muidugi saab nii radikaalset Luuka teksti tõlgendust uskuda vaid see, kes usub, et Piibel on antud Kirikule ning et vaid Kirik võib tõlgendada ja selgitada Piiblit lahknemata tõest. Sõna „armuleidnu“ ei tarvitse tingimata tähendada, et Maarja oleks olnud kaitstud kõige patu eest. Kuid Kiriku ülesanne on olnud Püha Vaimu juhtimisel
