p>
Morten, Emilie ja kadunud maailmad
Kirjutanud Reeli Reinaus
Joonistanud ja kujundanud Marja-Liisa Plats
Toimetanud Signe Kure
Väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Kirjastanud Päike ja Pilv, 2020
www.paikejapilv.ee
Autoriõigused: Reeli Reinaus, Marja-Liisa Plats ning OÜ Päike ja Pilv
Trükikoda Pakett
Paber: Stora Enso Lux Cream 90 g/m2
ISBN 978-9949-7376-4-2
ISBN 978-9949-7376-6-6 (epub)
Päikese punakas kera rippus silmapiiri kohal ja värvis taeva kergelt roosakasoranžiks, kidurad rabamännid olid moondunud kauguses tumedateks kurjakuulutavateks, pisut groteskseteks kujudeks, mille varjud omakorda peegeldusid laukasilmadest vastu.
Hetkeks täitis see vaatepilt teda kummalise igatsusega. Ta teadis, et kui ta sulgeks silmad, võiks ta mõelda end ükskõik kuhu, sest ümberringi valitses absoluutne vaikus. Vaid aeg-ajalt kostis kaugusest sookurgede hingekriipivaid häälitsusi ning sääskede tüütut pininat oli samuti kuulda.
Üsna lähedalt kostev kolksatus tõi ta tagasi reaalsusse. Keegi oli just auto pakiruumi luugi kinni löönud.
Morten heitis veel viimase pilgu loojuvale päikesele ja hakkas kiirel sammul auto poole astuma.
Kui ta kohale jõudis, kustutas Juhan parasjagu suitsukoni vastu oma saapatalda ning Andres istus juba roolis, heites tulijale veidi närvilise pilgu.
„Korras!“ lausus Juhan ja Morten noogutas tunnustavalt.
„Väga hea!“
„Lähme siis,“ ütles Andres autoakent alla kerides. „Jõuab õhtul veel sauna teha.“
„Jah, kohe.“ Morten viskas oma kaamera juhi kõrvalistmele ja lükkas ukse kinni.
Ta pidi siiski midagi tegema. Veel selle ühe asja.
Ta tegi pagasniku uuesti lahti ja avas koti luku. Seejärel sirutas ta käe ja puudutas teda õrnalt.
Põgusaks hetkeks oli ta jälle seal. Minevikus. Talle tuli silme ette tüdruku nägu ning ta tundis ninasõõrmeis raba lõhna. Mitte selle raba siin, vaid ühe teise.
Raba, mille peale ta vahel ikka veel mõtles.
Morten võttis oma käe ära, tõmbas luku uuesti kinni ja pühkis selle taskust leitud pabersalvrätiga puhtaks.
„Hea küll, hakkame minema.“
1.
Morten liikus kaamera pildiotsijaga mööda maja aknaid. Mõnes korteris oli juba tuli süüdatud ning poiss märkas selle valgel liikuvaid inimesi. Ülejäänud olid ikka veel pimedad – kas ei olnud nende elanikud veel koju jõudnud või oli neil mõni põhjus pimedust eelistada.
Mortenit ei huvitanud tegelikult kuigivõrd, mida tegid inimesed, keda ta parasjagu nägi, või miks osades akendes ikka veel valgust ei olnud. Ta silmitses aknaid ainult kahel põhjusel – esiteks oli ta harjunud vaatlema maailma läbi kaamerasilma ja teiseks oleks ta andnud praegu väga palju, et nendest ükskõik millises korteris viibida.
Lihtsalt sellepärast, et seal oleks olnud soe. Soe ja mõnus.
Morten sulges silmad ja püüdis end hetkeks mõelda sooja ja valgesse ruumi. See ei tulnud kuigi hästi välja, sest samal ajal puhus lõikav tuul läbi ta õhukese jaki. Morten tegi silmad lahti ja suumis end jällegi järgmise võõra inimese korterisse ja tema pealtnäha ideaalsesse ellu.
Kui poiss esimeste vihmapiiskade kukkumisel oma kaamera kotti pani, märkas ta, kuidas üks ilmselt äsja peremehe kaotanud suur must koer meeleheitlikult mööda kõnniteed edasi-tagasi jooksis ja omanikku otsis.
Sellest ajast, kui Morten end mäletama hakkas, oli ta soovinud olla võlur. See, kes oskaks kõik oma soovid kõigest ühe võlukepiviipega ellu kutsuda. Kui ta oleks olnud võlur, oleks ta saanud koera ja tema omaniku jälle kokku võluda. Praegu ei jäänud tal muud üle kui vaid mõttes koerale kaasa elada. Loota, et loomake viimaks ikkagi õnnelikult koju jõuab.
Kui jõuab. Sest just praegu jooksis koer üsna mõtlematult üle sõidutee ja pääses vaid napilt ühe punase maasturi rataste alt. Morten sulges uuesti silmad, maasturi pidurite hääl ikka veel kõrvus kajamas. Ta ei tahtnud näha, mis edasi saab.
Väiksena mängis ta sageli, et ongi võlur. Selleks läks vaja vaid üht võlukeppi ja ema vana seelikut, mille võis katki lõigata ja endale keebina ümber võtta. Ja loomulikult ka kujutlusvõimet.
Morten soovis ikka veel, et ta võiks olla võlur. Ainult et võlukepi ja keebiga ei mänginud ta enam ammu. Kuid asju ja sündmusi, mida ta oleks soovinud oma elus muuta, oli see-eest aina rohkem juurde tulnud.
Kui Morten seekord silmad avas, polnud koera enam kusagil näha. Ta vaatas kella. Bussini oli veel pool tundi aega. Külm oli juba vastikult kontidesse tunginud, aga tal polnud mitte kuhugi minna. Ta ei saanud bussijaama sisse minna, sest toidulõhnad oleksid ta hulluks ajanud. Aga ta pidi koduni vastu pidama. Lihtsalt pidi. Urmas on kindlasti teinud oma tavapärast praekartulit ja ta elab ka selle päeva kuidagi üle.
Toidule mõtlemine polnud kuigi hea idee. Koolilõunast oli juba pea seitse tundi möödas ning ta kõht korises vahetpidamata. Aga tal ei olnud praegu rohkem raha, kui kuu lõpuni bussisõiduks kulus. Ja ta ei saanud sellest sentigi ära kulutada. Mitte sentigi.
Morten ärkas oma mõtetest selle peale, et keegi togis ta põlve. Enda üllatuseks vahtis ta tõtt paar minutit tagasi peaaegu auto alla jäänud musta koeraga. Koer vaatas talle oma suurte pruunide silmadega justkui abipaluvalt otsa. Morten sirutas käe välja ja puudutas ettevaatlikult koera pead. Koer astus paar sammu lähemale ja nuhutas poissi üsna sõbralikult.
„Ära sa mind nüüd hammusta,“ lausus Morten koerale ja uuris tolle kaelarihma. Keeras seda siis pisut ja leidis, mida otsis. Kaelarihmal oli metallist plaat ja sellele graveeritud telefoninumber.
Kakskümmend viis minutit hiljem istus Morten bussis ja sõi ahnelt lihapirukat. Algul oli ta küll viisakusest tõrkunud, kui koerale järele tulnud kitsehabemega kiilakas keskealine mees tahtis talle viiskümmend eurot pihku suruda. Ent mees ei olnud alla andnud, misjärel oli poiss raha siiski vastu võtnud. Ta lihtsalt ei saanud seda esimese pakkumise järel teha ning hirm, et mees rohkem ei pakugi, oli peaaegu kogu ta keha halvanud.
Morten
