üle vaimselt, kuid ühel päeval ka füüsiliselt.
See oli üks neist asjust, millest ta unistas, kui õhtul voodis und ootas. Sellest, et ühel päeval on ta nii tugev, et võib onu endast eemale lükata. Lihtsalt lükata. Muud ei midagi. Ei, ta ei unistanud kättemaksust. Ta ei mõelnud sellest, et ta võiks Urmasest kinni haarata ja teda pimedas kättemaksuihas vastu peksta. See oleks olnud sama nõme. Vägivalla vastu vägivallaga võitlemine muutis selle võitluse ju mõttetuks. Morten unistas lihtsalt sellest, et Urmas ta rahule jätaks. See oli kõik, mida ta tahtis. Ja seda polnud ometi ju palju tahetud.
„… kakskümmend viis, kakskümmend kuus …“
Urmas vahtis talle oma verd täis valgunud silmadega otsa, kuigi Morten polnud päris kindel, kas ta ikka näeb teda. Mehe löögid olid samas küll üsna tugevad, seega polnud ta veel end nii segi joonud. Morten püüdis panna kogu oma põlguse pilku, millega ta Urmast kindlameelselt seiras. Kahused pruunid juuksed, hallid, justkui vesised silmad, paistes silmaalused, punane lillakate laikudega nina, hõre ajamata habe, veidi kõver kitsaste huultega suu ja haisev hingeõhk – see oli koondportree tema onust. Mehest, kellega Mortenil olid samad geenid. Kuidas see sai küll võimalik olla?
Morten kuulis raksatust veel enne, kui taipas selle põhjust. See oli ta pea, mis oli täie hooga vastu ahju lennanud. Seejärel tundis ta põletavat valu ning vajus põrandale kokku. Kuklas tulitas. Ta sirutas käe ja katsus ettevaatlikult viga saanud kohta. Sõrmed puutusid midagi libedat ja sooja.
Urmas seisis nüüd lõõtsutades ta kohal, kuid ei löönud. Võib-olla ta ei jõudnud enam. Aga võib-olla oli ta verd nähes ära ehmatanud.
„Sa vaata, et sa siin midagi ära ei määri,“ pomises Urmas ja koperdas köögist välja.
Morten ajas end vaevaliselt põlvili. Korraga oli tal tunne, et püsti tõusmine ei ole hea mõte. Maailm tema ümber käis kummaliselt ringi. Veri voolas nüüd juba ta pluusi kaelusest sisse ja edasi seljale. Ta püüdis mõelda ratsionaalselt, kuigi see oli nii paganama raske. Ta ei tohtinud maha vedelema jääda, vaid pidi midagi külma haava peale panema, et verejooksu peatada. Ta lootis, et pea ei oleks nii hullusti lõhki, et vajaks õmblemist. Või nii hullusti katki, et ta ei suuda verd peatada.
Seekord luges ta kõigest kolmeni ja ajas end siis ettevaatlikult kõigepealt tooli, siis laua najale püsti. Seejärel liikus ta aegamisi kraanikausini.
Veerand tundi hiljem istus Morten köögilaua taga, rüüpas vett ja hoidis jääkülma vette kastetud rätikut kuklal.
Poiss vaatas mõtlikult köögis ringi. See oli tema kodu, oli alati olnud. Ometigi ei tundnud ta end siin juba ammu koduselt. Ent veel neli aastat tagasi oli olnud kõik hoopis teistsugune. Siis kui vanaema ja vanaisa veel elasid ning ema kodus oli. Siis kui ema vend Urmas ei olnud veel sisse kolinud. Kui maailm tundus veel hea ja lihtne paik elamiseks.
Võib-olla just see oligi põhjus, miks Morten ei suutnud oma praeguse eluga leppida. Sest ta ei olnud sellise elu sisse sündinud. Ta oli kogenud paremat elu. Ja ta tahtis seda uuesti kogeda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
