täielik vaikus, seejärel hakkas lääne-edela suunast kostma võimas diiselmootorimürin. Mingi suuremat sorti prahilaev surus end läbi uduseina Naantalisse või Turusse. Ootamatult röögatas laeva udusireen kumedalt. Mul tõusid ihukarvad püsti. Kindlasti olid muinasaja laavajärvedesse vangistusse jäänud, surmahirmus dinosaurused röökinud samamoodi.
Ookeanihiiglase hääl vaibus teel kirdesse. Ja taas valitses viivu kummaline vaikus. Isegi merelindude kära polnud kuulda. Ka nemad austasid udu.
Pool kaks hakkas Petra kärsituks muutuma. Västern oli sõiduplaanist tubli kakskümmend minutit maas.
„Mida paganat see tähendab? Kas see kuramuse küna on kusagile ära eksinud?”
„Võib-olla sõidab ta väga aeglaselt,” pakkusin. „Turvalisuse tõttu.”
„Seal on kõik vajalikud elektroonikaseadmed olemas. Ega nad ometi ole ära unustanud, et Janita tahab meie muulil maale tulla. Või on kapten selle kuramuse uduga nii ametis, et laev põrutab täie vaardiga otse Hanka sadamasse?”
„See saaks selgeks, kui helistad Janitale ja küsid, milles värk.”
„Jah, ehk nii ongi õigem.”
Petra otsis telefoni lagedale, vajutas nuppu ja jäi ootele, laup kipras.
Mõttetu ootus. Naine pöördus minu poole ja laiutas käsi.
„Kummaline. Ütleb, et telefon, millele te helistate, on välja lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiirkonda ...”
„Ilmselt on aku tühi,” pomisesin. „Leviga pole siin mingit probleemi.”
„Noh, pagan sellega. Ma helistan parem otse laeva. Komandosillal on raudselt mingi GSM-number. Olen sinna kunagi helistanud. Saan info kaudu liinile.”
Petra palus end ühendada Västerniga. Naine jäi ootusrikkalt kuulama telefonist kostvat kutsungit. See kestis ja kestis. Mitte kui midagi. Laubakibrutus. Viimaks langetas Petra käe. Nüüd oli tema ilme endisest veelgi hämmeldunum.
„Seal on ka seesama kuramuse lint pöörlemas ... Väga veider.” Petra pidas lugu tervislikest eluviisidest. Ta ei suitsetanud, aga teatud olukordades, nagu näiteks õhtustel koosviibimistel, lubas endale ühe või kaks eriti kvaliteetset sigarillot. Nüüd läks Petra alla kajutisse, tõi sealt läikiva karbi ja pani suitsu ette. Vaatasime betoonmuuli ninas uttu.
Märkasin, et Petra lõdises. Pisut. Naine oli liiga õhukeselt riides. Asetasin käed naise õlgadele ja silitasin neid.
„Jussi ... Mul on miskipärast imelik tunne ...” pomises Petra.
„Mis viga?”
„See udu ... Nagu vaataks midagi ... Mis selle õudusfilmi nimi oligi?”
„Jaa ... Ma tean seda filmi. Pealkiri ei meenu. Aga küll see varsti väikestviisi hõreneb ...”
Kõigest kümne minuti pärast läks minu ennustus tõeks. Ootamatult tõusis edelast kohisev iil. Tuul hakkas otsekohe mereudu tükkideks rebima. Kõigest paari minuti jooksul hakkas maailm kirgastuma. Nähtavus paranes kiiresti, õige pea võis näha koguni mitmesaja meetri taha. Silmapiir avardus umbes kilomeetrini.
Kortsutasin kulmu. Tõstsin käe laubale. Nägin midagi enda ees, pisut vasakul pool. Mis see oli? Imelik tume moodustis paigas, kus peaks olema lage mereturi.
Oli see laev?
Uurisin täpsemalt. Jah, nii oligi. Seal kiikus laev.
Aga oot! Ega too laevuke koguni tuttav ette tule?
Tegu polnud väikese jahiga. Kõrges profiilis oli tõepoolest midagi tuttavat. Oli see toosama liinilaev, mis tõi mind eile siia?
Üritasin pilku teravdada. Kõhklesin.
Oli see tõepoolest Västern?
„Petra! Ulata mulle binokkel!”
Sain selle.
Tõstsin binokli silmile, rihtisin, hoidsin hinge kinni.
Ja siis võpatasin. Üle kere. Mida põrgut? Mida see tähendas?
„Mis lahti, Jussi?” imestas Petra.
„See on Västern. Kindla peale. Aga sellega on ... midagi valesti ...”
2.
Paigalt tõmmates hüppas Aquadori nina üles. Petra lisas muudkui vunki ja paadinina laskus kenasti alla. Aquador säilitas tasakaalu.
Põrutasime viimsete uduribade vahele. Niiske õhk pühkis üle näo. Toetusin reelingule ja passisin kississilmi sihtpunkti. Västerni kõrge siluett kasvas. Üks sai selgeks. Binokliga nähtu osutus tõeks.
Laev seisis paigal.
Alus kõikus elutult kerges lainetuses. See tekitas ähvardava meeleolu. Laev oli kui jääkirmetises loksuv sügiseselt lõunamaalennult maha jäänud luige laip. Vidutasin tuuleiilis silmi. Pigistasin kahel käel alumiiniumpiiret. Sisimas kasvas veendumus, olin kindel, et juhtunud on midagi arusaamatut, lõplikku ja kurja.
Petra hakkas hoogu maha võtma. Põrnitsesin, kulm kipras, laeva. Ei saanud silmi vöörivisiirilt. Ega autorambilt.
Nõnda. Mida kuradit see veel tähendas?
Nad ei tohtinud sedaviisi olla. Keset merd.
Visiir oli avatud ja üleval. Autoramp ripakil. Iseenesest tuli võrdluspilt: ramp oli kui koolnud eluka keel.
Heitsin üle õla pilgu Petrale. Otsekui oleksin peeglisse vaadanud. Naine näis olevat sama hämmeldunud nagu minagi.
Laeva vööripoolsed helgiheitjad põlesid, samuti udus vajalikud ohutuled. Ka kaptenisillalt kumas valgus. Aga muidu näis laev elutu. Ülemisel tekil oli kohvik, kus reisijad tavaliselt pooleteise tunni jooksul Nauvost Rymättylä Hankasse aega veetsid. Kohviku reelingul polnud näha ühtegi hingelist.
Üha külmemad judinad jooksid mööda selga alla ... Peas kirgastus tasapisi teadmine, et pea kogeme midagi täiesti ootamatut. Kiikasin Petrat, vibutasin paremat kätt.
Petra noogutas. Mõistis kohe. Ja tegi Aquadoriga järsu kurvi.
Paat sõitis Västerni ümber laia auringi. Põrnitsesin laeva teraselt.
Mitte kusagil polnud näha viluvarjugi.
„Jussiiii!” hõikas Petra üle mootorimürina.
Pühkisin näolt veepritsmeid. Pöördusin Petra poole.
Naise ilme oli kui suur küsimismärk.
„Mida see peab tähendama? Veider värk! Mida me nüüd ...”
Laiutasin käsi. Silmitsesin viivu autorampi. Siis torkas mulle pähe idee.
„Ramp!”
„Mida
