Kalamaja aja lood. Jaak Juske

      Kalaranna tänavas, paremal Patarei hoonete kompleks.

      Eessõna

      Kalamaja on Tallinna vana eeslinn, 1993. aastal moodustatud Põhja-Tallinna linnaosa üks kiiremini kasvavatest asumitest. 2017. aasta seisuga oli rahvastikuregistri andmetel Kalamajas 10 756 elanikku (sama suurusjärk kui Haapsalu linnas). See teeb elanike arvu kasvuks viimase viie aastaga umbes 25%.

      Kalamaja asumi pindala on 2,1 km². Asum piirneb idas Sadama ja Vanalinna asumi, lõunas Kelmikülaga (kogu Balti jaama ala on Kelmiküla), läänes Pelgulinna asumi (1930. aastatel välja ehitatud Kopli kaubajaam on Pelgulinna ala) ja loodes Karjamaa asumiga.

      Siin raamatus on koos need lood Kalamajast, mida olen pidanud linnaosa ajaloo seisukohalt oluliseks või põnevaks. Osa neist on ilmunud varem minu veebipäevikus või eelmistes Tallinna ajaloost rääkivates raamatutes. Erilist rõhku olen pannud asumi kujunemis- ja ehitusloole, samuti siin elanud inimeste tegemistele. Kuigi mõned suured Kalamaja arengut mõjutanud rajatised paiknevad asumi tänastest piiridest napilt väljaspool, tuleb viimaste olulisust arvestades neistki juttu. Olen püüdnud lugusid grupeerida piirkondade või ajalooperioodide kaupa. Kindlasti on aga vanal linnajaol veel palju lugusid varuks. Tegelikult võiks igast Kalamaja majast või perekonnast omaette raamatu teha. Kõik lood ühte raamatusse lihtsalt ei mahu.

      Tööstuse tänava Lenderi tüüpi üürikortermajad 20. sajandi alguses.

      Kuna paljude Kalamaja tänavate nimed ja pikkus on ajas muutunud, said lisatud väljavõtted vanadest linnakaartidest. Neilt on hästi näha, et kuni 21. sajandi alguseni oli Kalamaja raudteedega ümbritsetud munakujuline asum. Raamatust leiab ka kümneid unikaalseid pilte omaaegsest Kalamajast. Need kõik aitavad elustada kunagist linnaruumi. Kaasaja kiiresti muutuva linnaruumi on jäädvustanud oma fotodel Silvia Pärmann. Lisaks on raamatu lõpus asumi tänavate loend koos nende varasemate nimede ja linnakaardile kandmise ajaga.

      Raamat ei ole teaduslik uurimus, seega puuduvad lugemise hõlbustamiseks viited. Peamise allikana olen kasutanud oma suure eeskuju, 2015. aastal lahkunud ajaloolase Robert Nermani ülidetailset raamatut „Kalamaja” (Tallinn, 2000). Samuti ajakirjanduses, peamiselt Postimehes ja Eesti Päevalehes ilmunud artikleid, internetis leiduvat infot ning erakogus olevaid materjale. Väga oluliseks olen pidanud tänaste ja kunagiste kalamajakate mälestuste kasutamist. Tänan südamest kõiki, kes mulle mälestuskilde või vanu fotosid saatnud on.

      Keskajal ja hiljemgi oli Kalamaja Tallinna suurim eeslinn. Tegu on ka ühe vanima Tallinna eeslinnaga, see oli kalurite, mündrikkude, lootside asula, mis paiknes loode pool vanalinna Tallinna lahe kõrgel rannikul. Enamik elanikke oli pärit maalt, lahkunud linna vabamaid olusid otsima. Kalamaja lähedal asuv sadam andis paljudele sealsetele elanikele head teenistust. Asukohana tugeva Tallinna linnamüüri läheduses ja Tallinna sadamas olevate sõjalaevade kaitse all oli see märksa turvalisem paik kui teised Tallinna eeslinna osad. Eeslinnadel, sealhulgas Kalamajal oli omapärane vahendajaroll linna- ja maarahva vahel, nii majandus- kui ka kultuurielu mõttes. Eeslinnad kujunesid eesti maakultuuri ja saksa linnakultuuri omapärase sünteesi kohtadeks.

      Mänguväljak Vana-Kalamaja 24a juures. Sellist tüüpi kortermajadega kavatseti nõukogude aja lõpus hoonestada kogu Kalamaja.

      Vaade Kalamajale 1920. aastate keskel. Keset Kalamaja kõrgumas vastvalminud riigi trükikoja, nüüdse Nukufilmi hoone.

      Kalamaja nime saamisloo kohta on mitmeid legende. Küll olevat seal elanud üks naine nimega Kala-Mai, kes olevat olnud teistest veidi jõukam, siis jälle arvatakse, et vanimad sealsed elanikud kandnud perekonnanimesid Tursk, Räim ja Haug. Kõige tõenäolisemaks nime saamise looks peavad ajaloolased, et praeguse Suur-Patarei tänava ümbruskonnas asusid juba muinasajal ümberkaudsete külade kalameeste ajutiselt kasutatavad hooned. Esimesed kirjalikud viited piirkonna asustusest pärinevad 1374. aastast. Jutt on praegusest Kalamajast veidi loode poole jäävast Hundipea nukast. Pole kahtlust, et sel ajal oli Kalamajas hoonestus juba ammu olemas.

      Muide, legendi järgi oli linnavahiks saanud Vana Toomas Kalamaja poiss.

      Keskajal elasid Kalamajas eelkõige kalurid. Nad olid koondunud paatkondadesse, alludes elanike seast valitud vanemale ehk oldermannile. Kalurid olid kohustatud oma saagi nii suvel kui ka talvel värskelt turule viima, neil oli aga keelatud kariloomi pidada, sest heinategu oleks suvisel suurpüügi ajal kalastamist takistanud. Sõjaohu korral laienes väeteenistuse kohustus ka Kalamaja elanikele, kuigi on märgitud, et ega nendest häid sõjamehi ei tulnud.

      1527. aastal oli Kalamajas 78 iseseisvat majapidamist, enamik majaperemehi elatus kalapüügist. Peale elumajade asus sel ajal seal ka suur hulk kõrtse, põhjuse selleks andis sadama lähedus.

      Keskaja Kalamaja piirid erinesid tunduvalt praegustest. 16. sajandil kuulusid Kalamaja alla ka vahetult linnamüüri taga paiknenud alad, ka Suure Rannavärava ees olev nn Roosiaed, millest oma kroonikas kirjutab Kalamajast pärit Balthasar Russow. Selles aias asus imepärane suur laiavõraline pärnapuu, mille all lauldi ja tantsiti, kui kaubaselle merele saadeti.

      Liivi sõja algaastatel põgenes suure linna turvaliste müüride lähedusse Vene vägede röövkäikude eest rohkesti talupoegi. 1570. aastal koondus Tallinna alla suurearvuline Vene sõjavägi Ivan IV vasalli hertsog Magnuse juhtimisel. Et mitte jätta Vene vägedele head tugipunkti, andis raad korralduse põletada Kalamajas 200 elumaja, hiljem põletati ka strateegilistel kaalutlustel Kalamaja kirik. Pärast venelaste lahkumist taastati osa Kalamaja hoonestusest. Mõni aasta hiljem ilmusid Vene väed veel kord ning põletasid ja kiskusid maha kalameeste vahepeal taastatud majad, kuid seekord piirduti vaid rüüstamisega.

Скачать книгу