linnas.
17. sajandi alguses kannatas Kalamaja mitmete katkuepideemiate all, mis eelkõige toodi sisse Rootsist. Vaatamata sellele laienes ja arenes Kalamaja jõudsalt. Eeslinn asus sadama läheduses ja seetõttu oli seal enneolematult palju kõrtse, paljudes nendes oli võimalik ka ööbida. Linna väravad suleti üsna varakult ja nii pidid paljud õhtul Tallinna jõudnud inimesed ööbima näiteks just Kalamajas. Elumajad olid küllalt väikesed, sageli ilma aiata, neid võiks nimetada hüttideks või hurtsikuteks. Kuigi ka eeslinnades oli võimalik üpris rikkaks saada, ei vastanud hoonete suurus tolleaegsete Kalamaja elanike jõukuse astmele. Kapitaalsemate majade ehitamine väljapoole linnamüüri oli militaarsetel kaalutlustel keelatud. Tolleaegset Kalamaja miljööd on rohkesti kasutatud Jaan Krossi romaanis „Kolme katku vahel”.
Suuremad Tallinna kindlustustööd algasid 17. sajandi lõpus, jõudes ka Kalamaja maa-alale. Hakati rajama muldkindlustusi ehk bastione, selleks lõhuti maha õitsvad aiad ja suvemajakesed Suure Rannavärava juures. Kalamaja piirkonda jääv suurim, Skoone bastion valmis 20 aastat kestnud ehitamise tulemusena ning nõudis kõigi ehitiste lammutamist 270 meetri ulatuses kindlusest. Eeslinnad olid aga endiselt kindlustamata ja 1710. aastal, kui Vene väed Tallinna alla jõudsid, käskis Eestimaa asekuberner suure osa eeslinnadest, sh enamiku Kalamaja hoonetest põletada. Sama aasta septembris alistus linn Vene vägedele ja Rootsi aeg oli lõppenud.
Kalamaja kiire arengu 17. sajandi lõpus katkestas Põhjasõda. Järjekordselt levis kulutulena katk, mis hävitas ka enamiku eeslinnade elanikest. Kalamaja elanike arv taastus märksa kiiremini kui mujal, sest ehitati sõjasadamat ja seda Peeter I käsul. Tööst võttis algul osa tuhandeid Vene sõjaväelasi, see aga tähendas uute elumajade ehitamist. Sadama kindlustamiseks rajati Kalamaja piirkonda mitu patareid – hilisemate nimetuste järgi: Läänepatarei ja Topeltpatarei, lisaks ehitati vahtkonna maja ja püssirohukelder. Linna garnisoni jaoks rajati 1732. aastal Kalamajja praeguse Soo, Väike-Laagri, Suur-Laagri ja Vana-Kalamaja tänava vahele Feodor Stratilati kirik.
18. sajandi lõpul kujunes Kalamaja populaarseks lõbustuskohaks. Tööstusettevõtetest oli tollal Kalamajas suurim Johan Christian Gerneti tellise- ja katusekivitehas.
Kalamaja asend ühelt poolt südalinna ja teiselt poolt sadama lähedal eeldas linnajao jõudsat kasvu. Põhjus, miks ei ole säilinud vanemaid ehitisi selles rajoonis, on Tallinna kaitse seisukohas. Hoolikalt jälgiti, et väljapoole kindlust midagi kapitaalset ei rajataks. Eranditeks olid sõjakindlused ehk patareid.
Tallinn kuulus sõjakindluste nimekirja. 19. sajandi esimestel kümnenditel ühendati kaks patareid ja valmis lõplik ühtne paekivist Topeltpatarei, mille merepoolne müür oli 7 jalga paks. Hoone võlvitud ambrasuuridest vaatas välja 43 suurtükki. Samal perioodil valmis ka Kaitsekasarmu, mida algul kasutati küll eluruumidena, kuid seda vaid tänu rahuajale. Krimmi sõja ajal märtsis 1854 lammutati Kalamajas majad ja ehituskrundid veeti puhtaks. Strateegilistel kaalutlustel õhiti Topeltpatarei, Kaitsekasarmu aga suutis mahutada sel ajal üle 100 suurtüki. Pärast Krimmi sõda sai aga Venemaa aru, et sellised kindlused nagu Tallinnaski on oma aja ära elanud. Tallinn kustutati 1857. aastal maakindluste nimekirjast ja anti kaks aastat hiljem Eestimaa tsiviilkuberneri käsutusse.
Vaade Kalaranna majadele 1930. aasta paiku. Taamal kõrgub Puhkide elevaator. Täna alles vaid esiplaanil paremal olev kivimaja.
Puhkide autopood Põhja puiestee ääres 1930. aastatel. Täna on sellest hoonest alles vaid fassaadimüür.
19. sajandi algul asus Kalamajas hulk supelasutusi, kus tavalise kümbluse kõrval sai võtta mudavanne. Eliitlinnajaoks Kalamaja ei kujunenud, kuigi 19. sajandi teises pooles asus Kalamajas mitu suvemõisa.
Pärast Tallinna kustutamist kindluste nimekirjast hakkas Kalamaja järk-järgult muutuma tööstuskeskuseks. Näiteks Põhja puiesteel avati Tallinna gaasivabrik. Rakverest toodi Tallinna Wiegandi vasksepatöökoda ja Soo tänava ääres asus Lausmanni metallitööstus. Suurte tehasehoonete ehitamine mõjutas piirkonna kiiremat hoonestamist. Kohalike mälestuste põhjal suitsesid uued tehasehooned kõvasti, seda võeti aga paratamatusena, kuigi maalt linna tulnutel oli sellega raske harjuda.
Üheaegselt Peterburi-Tallinna raudtee valmimisega 1870. aastal ehitati Kalamaja ja Pelgulinna piirimaile suur tehas, mis pidi remontima Balti raudtee vedureid ja valmistama ning parandama vaguneid. Tööstusettevõtet nimetati ametlikult Balti Raudtee Peatehased – see oli varustatud tolle aja moodsaima sisseseadega.
Esimene teadaolev avalik autotutvustus Eestis leidis toonases ajakirjanduses avaldatud nappide teadete järgi aset Kopli tänavas 23. augustil 1896. Esitletud masinaks oli ilmselt 1894. aasta Benz Velo.
1890. aastatel ning Esimese maailmasõja eelsel perioodil omandas Kalamaja üldjoontes tänase ilme. See aeg on väga oluline linnajao kultuuriloos, piirkondliku eripära väljakujunemises ja paljus muus.
Selle perioodi jooksul rajati enamik praeguseni säilinud Kalamaja hoonestusest, mis mõjutas järgnevatel aastakümnetel ning mõjutab oluliselt praegugi sealset olustikku. Linnaosa kiire kasv seostus Tallinna tööstuse hüppelise arenguga – seal asusid Volta tehas, Wiegandi, Franz Krulli masinatehas. Ka paljude teiste tehaste töölised asusid elama Kalamajja, selle tarvis oli vaja aga ehitada rohkesti maju.
Kalamajas oli oma släng, mille järgi võis Kalamaja elaniku kergelt ära tunda. Sajandivahetusel oli aga oluline, kust üks või teine isik pärines või elas.
Arhitekt Martin Aunini ja Marti Kahu projekteeritud modernse ja samas klassikalise joonega majad kerkisid Kalamaja piirile uue Kalaranna tänava ja Vana-Kalamaja kohtumispaika 2015. aastal.
Kalamaja miljöö muutus oluliselt seetõttu, et uued ehitised ei olnud enam ühekorruselised, ühele perekonnale mõeldud elamud, vaid kahekorruselised üürimajad. Tänapäeval kutsume neid Lenderi tüüpi majadeks. Nende ehitamine oli tulus ning mitmel pool lammutati vaid paarkümmend aastat vanu ühekorruselisi puumaju, et nende asemele ehitada kahekorruselisi. Kalamajas olid levinud kõrged plankaiad ja nendest veelgi kõrgemad väravad. Tavaliselt olid väravad 2,5–3 meetrit kõrged, mõnikord veelgi kõrgemad. Võrreldes hilisema ajaga peeti seal rohkesti loomi, kaugemad kvartalid meenutasid täielikult küla. Mälestustes on märgitud, et üks sealne majaomanik pidas praeguse Volta maa-alal hobuseid ja vedas nendega Lasnamäelt Tallinna ehitustele paekive.
Esimesed petrooleumvalgustid paigaldati Kalamajja 1879. aastal. Samal ajal rajati ka esimene kanalisatsioon Kotzebue tänava piirkonda, enamik maju ühendati kanalisatsiooniga alles 20. sajandi algul. Umbes samal ajal ühendati Kalamaja hooned linna veevõrguga. 1913. aastal ehitati Tallinna elektrijaam, osa Kalamajast lülitati üsna pea pärast selle valmimist elektrivõrku.
1915. aastal avati esimene, Kopli poolsaare lõpust Vene-Balti laevatehasest alanud trammiliin. Algul üherööpmeline ja Telliskivi tänava nurgal oli trammi ümberpööramise koht. Tookord olid need veel aurutrammid, mis tegid hirmsasti müra. Algul köeti tramme kivisöe ja hiljem puudega, siis oli aga Kopli tee liiklemise ajal sädemeid täis ning tuul kandis neid ka majadeni, millest suurem osa oli ehitatud puidust.
Sajandivahetusel jätkas Kalamajas tegevust mitu varem rajatud kümblusasutust, kus sai muu hulgas nautida ka merevee protseduure.
1920. aastatel hakati tõsiselt tähelepanu pöörama linnaosa heakorrale. Muuhulgas süvendati
