samal ajal vähimagi vaevata endast mööda kokpiti poole liikuva Thorne’i energiat.
Tüdruk alustas parasjagu neljateistkümnendat kätekõverdust, kui sundis kapteni peatuma.
„Mis...?”
Cinder lükkas end üles ja vibutas ühe jala poolkaares ettepoole. Ta pahkluu lajatas vastu Thorne’i sääremarju. Poiss kukkus hüüatades ja maandus ühmatuse saatel selili.
Uhkusest särav Cinder heitis heakskiitu oodates pilgu üles Hundi poole, kuid mees ja Scarlet olid naermisega liiga ametis. Ta nägi isegi Hundi silmahammaste teravaid otsi, mida mees tavaliselt nii hoolikalt varjata püüdis.
Cinder ajas end püsti ja pakkus Thorne’ile kätt. Isegi poiss naeratas, kuigi seda täiendas valugrimass, kui ta oma puusa hõõrus.
„Kui oleme maailma päästmisega ühele poole saanud, võid aidata mul tiaarat valida.”
Kolmas
peatükk
Satelliit värises, kui Sybili kapselhõljuk põkkumisühendusest eemaldus ja Cress taas galaktikasse üksi jäi. Kuigi ta janunes seltsi järele, oli Sybili lahkumine alati kergendus ja sedapuhku isegi rohkem kui tavaliselt. Üldjuhul külastas emand teda vaid kord kolme või nelja nädala jooksul – piisavalt sageli, et saaks veel turvaliselt järjekordset vereproovi võtta, kuid tänane oli kolmas kord, mil naine pärast hundihübriidide rünnakut teda külastas. Cressile ei meenunud, et oleks oma emandat kunagi nii ärevana näinud. Ilmselt ajas kuninganna Levana soov küborgtüdruk leida ta meeleheitele.
„Emanda laev on eraldunud,” teatas Väike Cress. „Kas mängime?”
Kui Cress poleks järjekordsest visiidist nii endast välja viidud, oleks ta naeratanud nagu tavaliselt, kui Väike Cress seda küsis. See oli meeldetuletus, et ta ei ole täiesti ilma kaaslaseta.
Cress sai aastaid tagasi teada, et sõna „satelliit” tuleb ladinakeelsest sõnast, mis tähistas kaaslast, käsilast või lömitajat. Kõik kolm tõlgendust tundusid talle ta üksindust arvestades iroonilised, kuni ta programmeeris Väikese Cressi. Siis ta mõistis.
Satelliit oli talle seltsiline. Satelliit täitis ta käsku. Satelliit ei kahelnud temas kunagi, ei vaielnud vastu ega mõlgutanud tüütuid iseseisvaid mõtteid.
„Ehk mängime hiljem,” vastas Cress. „Kõigepealt tasuks faile kontrollida.”
„Kahtlemata, Suur Õde.”
Vastus pidigi niisugune olema. Programmeeritud vastus.
Cress mõtiskles sageli, kas selline tunne ongi olla tõeline kuulane ja omada teise inimolendi üle niisugust võimu. Ta fantaseeris emand Sybili programmeerimisest samasuguse lihtsusega, nagu oli programmeerinud oma satelliidi hääle. Kuidas küll mäng muutuks, kui vahelduseks peaks emand tema korraldusi täitma, mitte vastupidi.
„Kõik ekraanid sisse.”
Cress seisis panoraamina laiuvate läbipaistvate ekraanide ees. Mõni oli suur, mõni väike, mõni sisse ehitatud laua peal, mõni teine satelliidi seinte külge kinnitatud, ning kõik seatud sellise nurga alla, et tüdruk näeks neid ringikujulise ruumi igast otsast.
„Kõik vood peitu.”
Ekraanid läksid mustaks ja paljastasid vaate satelliidi kaunistusteta seintele.
„Kuva ühiskaustad: Linh Cinder; 214 Rampion, klass 11.3; Ida Ühendriikide keiser Kaito. Ja...” Ta tegi pausi, et nautida temast läbi sööstvat ootusärevust. „Carswell Thorne.”
Neli ekraani täitusid Cressi kogutud teabega. Ta võttis istet ja asus veel kord üle vaatama dokumente, mis olid talle nüüdseks pea pähe kulunud.
29. augusti hommikul põgenesid Linh Cinder ja Carswell Thorne Uus-Pekingi vanglast. Neli tundi hiljem andis Sybil Cressile korralduse nad leida. Nagu Cress hiljem avastas, tuli see käsklus kuninganna Levanalt endalt.
Linh Cinderit puudutava teabe välja nuhkimine võttis tüdrukul vaid kolm minutit – kuid samas oli peaaegu kogu leitud teave vale. Kuulasest neiu jaoks leiutatud võlts maalase identiteet. Cress isegi ei teadnud, kui kaua oli Linh Cinder Maal olnud. Küborg ilmus lihtsalt viis aastat tagasi otsekui maa alt välja, olles (oletatavasti) üksteist aastat vana. Ta biograafias olid andmed pere ja kooli kohta enne „hõljukiõnnetust”, kus hukkusid ta „vanemad” ja mille tulemusena tehti Cinderile küborgiks muutmise operatsioonid. Ent kõik see oli vale. Linh Cinderi põlvnemist pruukis vaadata vaid kaks põlvkonda tagasi, kui juba tõusis sein ette. Nende andmete eesmärk oli inimesi eksiteele viia.
Cress heitis pilgu kausta poole, kuhu ikka veel laaditi andmeid keiser Kaito kohta. Tema kaust oli ülejäänutest mõõtmatult suurem, sest iga hetk ta elust talletati ja salvestati – alates fännigruppidest veebis ja lõpetades valitsusdokumentidega. Teavet lisandus pidevalt ja pärast Kuu kuningannaga kihlumise teadet toimus lausa plahvatuslik reaktsioon. Miski sellest polnud kasulik. Cress sulges voo.
Carswell Thorne’i kausta kogumiseks kulus pisut rohkem vaeva. Cress ponnistas nelikümmend neli minutit, et häkkida Ameerika Vabariigi sõjaväe ja veel viie noormehega kokku puutunud valitsusasutuse andmebaasidesse ning kokku koguda kohtuprotsesside protokollid ja artiklid, sõjaväetoimikud ja haridust puudutavad aruanded, litsentsid ja sissetulekuraportid. Kogu ajavoog, mis algas Thorne’i sünnitunnistusest ja lookles läbi arvukate tunnustuste ning auhindade kuni Ameerika Vabariigi sõjaväkke värbamiseni, mil noormees sai seitseteist. Ajavoog katkes päevapealt pärast ta üheksateistkümnendat sünnipäeva, mil Thorne eemaldas oma isikukiibi, varastas kosmoselaeva ja deserteerus armeest. Päev, mil ta hakkas pätiks.
Andmed algasid uuesti kaheksateist kuud hiljem – päeval, mil Ida Ühendriigid Thorne’i leidsid ja vahistasid.
Lisaks ametlikele aruannetele ujus pinnale ka tubli kogus õhkamist ja keelepeksu rohketest fännigruppidest, mis võrsusid Carswell Thorne’i kuulsaks saamise järellainetusena. Neid ei olnud loomulikult ligilähedaseltki nii palju kui keiser Kail, kuid näis, et tubli hulk Maa tüdrukuid olid sellest seaduse eest põgenevast nägusast elumehest sisse võetud. Cressi see ei häirinud. Ta teadis, et neil kõigil oli poisist vale ettekujutus.
Thorne’i kausta otsas ilutses temast sõjaväe lõpetamisel tehtud kolmemõõtmeline hologramm. Cress eelistas seda ülipopulaarseks saanud kurikuulsale vanglafotole – sellele, kus noormees kaamerale silma teeb. Hologrammil kandis Thorne aga läikivate hõbenööpidega äsja pressitud mundrit ja mehe näol ilutses enesekindel kõver naeratus.
Seda nähes Cress sulas.
Iga. Kord.
„Tere taas, hr Thorne,” sosistas ta hologrammile. Siis pöördus ta elevil õhkamise saatel ainsa allesjäänud kausta poole.
214 Rampion, klass 11.3. Sõjaväe transpordihõljuk, mille Thorne varastas. Cress teadis sellest õhulaevast kõike – alates ehitusest ja lõpetades hooldusgraafikuga (nii ideaalse kui ka tegelikuga).
Kõike.
Ka selle asukohta.
Kausta ülaserval asuvale ikoonile
