Veetsin palju aega muretsedes, millise patoloogia alla oma haigust lahterdada. Siis aga mõistsin, et sel pole tegelikult tähtsust. (Selles mõttes, et laiemas tähenduses on see muidugi oluline. Tean, et Suur Farmaatsia teenib igal aastal miljardeid ettekujutuse põhjal, et ravimid – ja ainult ravimid – toimivad.)
Mina võtan oma rohtusid, sest mulle need mõjuvad, ja tunnen end nendeta liimist lahti.
Aktsepteerin, et olen olnud haige.
Aga kas oma hullusele nime andmine on mul kunagi aidanud voodist tõusta?
Ei.
Kas arutlus selle üle, kas tegemist on kaasasündinud või õpitud tegevusega, on mul kunagi aidanud vältida paanikaatakki?
Ei.
Võib-olla enamik meist ei peaks muretsema selle pärast, millist täpset nimetust anda meie ajudes kükitavale allüürnikule. Peame muretsema ainult selle pärast, kuidas teda sealt välja tõsta või vähemalt õppima elama, et ta põletab kogu kuramuse maja maha.
* * *
Paar aastast tagasi osalesin külalisena tuntud raadiosaates. Töötasin sel ajal kohvikus ja blogi, milles olin kirjutanud Tinderi kohtingul juhtunud kehahäbistamisest, oli jõudnud massidesse (sellest täpsemalt veidi hiljem). Raadiosaade oli vaid üks koht, kuhu mul paluti oma kogemust jagama tulla, olin saanud terve laviini sarnaseid kutseid.
Olin just lõpetanud rahuliku töövahetuse. Tegin endale piimakohvi, võtsin varrukateta jaki seljast ning istusin toolile sekund enne seda, kui saate produtsent helistas, et üksikasjad lõplikult kokku leppida – mis kell nad plaanivad helistada, milliseid küsimusi esitada, mis on saatejuhi nimi (seda on alati hea teada).
„Tegelikult on veel midagi, mida tahtsin sulle öelda,“ kuulsin naisterahvast ütlemas, ja siis ta hääl vaibus.
„Mida siis?“ küsisin.
„Ma, ee … tegelikult põen ka depressiooni.“
„Oh,“ vastasin nukralt.
„Jah. Tarvitan ravimeid.“
„Oh,“ ütlesin taas, veelgi nukra…malt.
„Ma ei ole sellest kellelegi varem rääkinud. Mu peres ei tea keegi. Arvan, et nad ei mõistaks.“
Paari minuti jooksul jagasime meid ühendava psüühikahäire kogemusi. Millal ja kuidas see algas. Millised olid sümptomid. Kuidas me mõlemad püüdsime (ja nurjusime) sellest võitu saada, hoides end pidevalt hõiva…tuna. Päris tükk aega lihtsalt kuulasin teda, andsin talle võimaluse rääkida ja olla kuuldud. Minu arvates on see kõige väärtuslikum asi, mida sain talle pakkuda, ja olin – olen ka praegu – siiralt puudutatud, et olin pälvinud tema usalduse ning võimaluse teda väikest viisi aidata.
Lisaks valu väljarääkimisele oli tol raadioprodutsendil vaja, et teda kuulaks keegi, kes mõistab olukorda. Kes mõistab teda. Naine ei tundnud, et ta sõbrad, pere ja kolleegid oleksid saanud seda pakkuda (kuigi mind paneb mõtlema, kui paljud neist olid sama saladust varjamas), seega pöördus ta võõra poole.
„Olen 54-aastane ega ole sellest kellelegi kunagi rääkinud, välja arvatud oma perearstile,“ ütles ta. „Pidin selleks autosse tulema, et teile helistada, sest ei tahtnud, et keegi töökaaslastest pealt kuuleks. See on raske, nii et aitäh teile. See, mida teete, ei ole kerge. Aitate sellega inimesi.“
Tõstsin telefonitoru korraks endast eemale, et produtsent ei kuuleks, kuidas mul klomp kurku tõusis.
„Aitäh, et andsite mulle teada, ja palun hoolitsege enda eest,“ ütlesin.
Lõpetasime kõne ja paari minuti pärast sain rõõmsa e-kirja, mis kinnitas raadiosaate toimumise üksikasju.
* * *
Kujuta ette, et sul on kurnav haigus.
Kujuta ette, et hoiad seda oma pere, sõprade ja kolleegide eest saladuses.
Kujutle, et kardad, et keegi, kellega koos töötad, võib sinu psüühikahäirest teada saada ja pead varjuma oma autosse, et rääkida sellest lõpuks kellelegi, kes sind loodetavasti mõistab – täiesti võõrale.
Kui tegemist oleks diabeedi, nihestatud pahkluu või hingamisteede nakkusega, oleks selline käitumine absurdne. Miks peaks vaimse tervise probleem olema häbiväärsem?
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel elab depressiooniga praegu rohkem kui 300 miljonit inimest üle maailma, see number on 2005–2015 kasvanud 18%. Ligikaudu iga neljas inimene Suur-britannias kogeb igal aastal vaimse tervise probleeme. Seisundiga kaasnevad häbitunne ja -märgistamine, mis muudavad abiküsimise raskeks hetkel, mil inimesed seda enim vajavad. Seda juhul, kui nad üldse teadvustavad, et vajavad abi.
Kui me kõik püüaks iga päev pidada oma vaimse tervise vajadusi esmatähtsaks, oleks see kaugele ulatuv positiivne edusamm tööl, meie suhetes ja laiemas ühiskonnas. Panin raamatule pealkirjaks „Mu s*tt terapeut“, sest esimene samm (või vääratus), mille astusin selleks, et oma psüühikahäire üle ohjad enda kätte võtta, oli aja kirjapanemine terapeudi vastuvõtule.
Tahan jagada, milline näeb välja elu psüühikahäirega, mitte lihtsalt teekond punktist A punkti B – haigusest tervenemiseni, vaid igapäevaelu haldamine nende kahe äärmuse vahel. H-u-l-l-d-a-m-i-n-e, kui olukorda kokkuvõtvalt nii nimetada. Milline on elu halvasti käituva ajuga. Kehv vaimne tervis mõjutab iga su elutahku, alates sellest, kellega otsustad kohtingule minna ja millise karjääriga sa enda arvates hakkama saad, kuni selleni, mida sööd õhtusöögiks, kui ei suuda kaubanduskeskuses suure rahvahulgaga silmitsi seista ja kui pole tunnetuslikku järjepidevust (või raha), et toitu koju tellida. Loodan, et see raamat pakub lohutust ja julgustust. Olen lisanud mõned praktilised tegevuskavad, mis on aidanud mul taastuda ja aitavad siiani kohtamise, töö, kulutamise ja muude tegevuste käigus depressiooni hallata.
Raamat räägib minu kogemusest – mis, ma nõustun, on piiratud. Olles valge heteroseksuaalne naine, ei ole mu psüühikahäiret teravamaks muutnud eelarvamuslik suhtumine mu rassi või seksuaalsusesse. Ma ei tea, mis tunne on, kui sul diagnoositakse skisofreenia, psühhoos või piirialane isiksusehäire. Ma ei ole sõltlane. Mu depressioon ei muuda mind vägivaldseks. Vajadusel saan oma psüühikahäiret varjata, samal ajal, kui teistel see privileeg puudub. Seega, kirjeldades ausalt oma vaimse tervise lugu, on raamatu valmimisse panustanud ka paljud teised inimesed, kelle kogemusi siin jagan. Inimesed, kelle vaimne tervis muutus pärast lapse saamist või kellel on füüsilised haigused, mis on otseselt seotud nende psüühikahäirega, või kelle vaimne tervis on muutunud vanusega nende 30ndates, 40ndates, 50ndates ja sealt edasi. Inimesed, kelle füüsilise ja vaimse tervise seadis ohtu nende töö.
Need inimesed kirjutasid mulle ja jagasid kogemust enda sõnadega. Seetõttu võivad mõnes loos olla kasutusel väljendid, mis tunduvad ehk iganenud või diskrimineerivad. Sõnad, nagu „seevald“, „ajuhälvik“, „püstihull“. Seda keelt kasutavad meist paljud kogemuste arutamisel, töötlemisel ja omaksvõtmisel.
Tahtsin jagada nende inimeste lugusid nii täpselt kui võimalik, nii et kuigi mõnda sissekannet on toimetatud lühemaks ja paremini mõistetavaks, olen siiski
