istus ilma vooluta. Maja läks külmaks ja olemine muutus kõledaks. Sellise ilmaga polnud Krimmis parem kui Eestis. Vanamees võrdles elukallidust Ecuadoris, Nicaraguas, Costa Ricas ja Bangladeshis, kuni läpakal sai aku tühjaks. Kuidas küll suutsid inimesed Kiievi pakase käes kuude kaupa vastu pidada? Vanamees vedas teki üle pea, et soojem hingata oleks, aga varsti sai õhk otsa.
Järgmiseks hommikuks oli vool õnneks tagasi. Internet oli ainuke aken maailma, kuid midagi vaimustavat sealt ei paistnud. Hirmutati dollarikriisi ja maailmasõjaga. Lohutuseks pakuti uutmoodi raha, mis ei sõltunud pankadest ega inflatsioonist. Vanamees sellele liimile ei läinud. Tal nappis harilikkugi raha. Hakka veel mingeid kahtlasi bitcoine kokku ostma. Aes alienum.
Kuid leidus ka uudiseid, mis võisid teda ennast puudutada. Maidanil, mis vahepeal tundus maha rahunevat, kiskus uuesti madinaks. Barrikaadidel oli kaks ohvrit. Ühe ajakirjaniku väitel nõudnud Putin Janukovitšilt meeleavaldajate verd, et Ukrainal enam teed Euroopasse ei oleks. Kust võis leheneeger teada, mida presidendid omavahel rääkisid? Aga vastasseis Kiievis oli muutunud veelgi teravamaks. Valitsusvägede esireas pidid seisma pampersites ajateenijad. Vigastage kui tahate süütuid poisikesi! Alles nende taga asusid „Berkuti“ palgamõrtsukad, keda värvati amnesteeritud retside seast. Kas see kõik tõsi oli, seda polnud võimalik teada saada. Aga Marina vennanaine, kes töötas Kiievi linnanõukogus ja ootas last, läks iga päev tööle läbi barrikaadide. Ja Zaporožjes ei antud lasteaiale enam kartuleid. Põhjenduseks toodi sündmused Maidanil. Juhataja toetas avalikult Janukovitšit. Kasvatajad, kokad, njanjad ja pratškad olid vait. Medõel oli vaid üks polititšeskaja podruga, kes samuti hoidis Maidanile pöialt.
Vanamees arutas Marinaga iga päev olukorda. Kuni äkki katkes telefoniühendus. Kahtlus langes sündmustele Kiievis, kus oli juba viis laipa. Jõustruktuurid valmistusid erakorralise seisukorra kehtestamiseks. Gruševski tänav nägi välja nagu lahinguväli. Põlevate autokummide toss tõusis taevani. Ternopoli oblast oli kuulutanud välja mobilisatsiooni. Opositsioonijuhid Jatsenjuk, Tjagnibok ja Klitško andsid Janukovitšile ühe ööpäeva aega, et kuulutada välja ennetähtaegsed presidendivalimised. Või muidu – luoti otsaan! Nõnda väideti soome uudistes, mis ei saanud bluff olla. Kuul pähe?! Kellele? President Janukovitšile?
Õnneks skaip töötas ja Marina seletas Vanamehele asja ära. Jatsenjuk oli Maidanil rahvale teatanud, et pigem laseb endale kuuli pähe, kui taganeb nõudmistest. Olukord oli muutunud äärmiselt plahvatusohtlikuks.
Uudised viisid une silmast. Rahustuseks tuli lugeda Tolstoid. Vanamees oli järjega ratsavõistluste juures ja mäletas, mis juhtuma hakkab. Vronski kukub, Fru-Fru murrab selgroo ja lastakse maha. Vanamees tundis äkki rambipalavikku. Nagu oleks tema ise Fru-Fru, Gladiaatorist väiksem ja närvilisem, ja peaks oma naha turule viima. Tal polnud üldse enam närve. Hea, et vähemasti Krimmis oli kõik vaikne ja rahulik.
Hommikuks oli lumi maha sadanud. See sulas päikese käes ja põgenes vulinaga alla mere suunas. Paha enesetunne oli kadunud. Jäänud oli vaid nõrkus ja valulikud kondid. Meega tee turgutas vaimu üles. Elu paistis jälle ilus. Kuid ainult senikaua, kuni Vanamees läpaka lahti tegi.
Maidanil läksid asjad järjest hullemaks. Janukovitš oli vallandanud Kiievi linnapea, just nagu see oleks pidanud rahva laiali ajama. Astus tagasi ka peaminister. Halba ei sündinud enam ainuüksi pealinnas. Rahutused olid haaranud terve Ukraina. Zaporožjes olid dressides mehed tituškadega peksnud meeleavaldajaid. Taksojuhtideks maskeeritud miilitsad vedasid inimesi jaoskonda. Luganskis tunnistasid erruläinud võmmid, et Venemaa varustab neid relvade ja laskemoonaga. Odessas betoneeriti valitsushoone sissepääsud. Dnepropetrovskis tehti oblastivalitsuse ümber liuväli ja püstitati lumevallid. Valitsusmeelsed võimud mobiliseerisid töökollektiive ja saatsid rahvast rongidega Kiievisse. Need sundkorras värvatud Anti-Maidani demonstrandid keeldusid intervjuusid andmast. Ülestõusnud olid hõivanud justiitsministeeriumi hoone. Barrikaadide ala laienes. Ukrainas kiskus kodusõjaks. Kohale olid saabunud Euroopa Liidu läbirääkijad. Kommentaatorite arvates kompromissi kohta ei leidunud, sest Maidan ilma erakorraliste presidendivalimisteta ei lepi. Ainult siis, kui silovikud presidendi reedaksid, võiks rahulik lahendus saabuda. Sel juhul ootaks Janukovitšit võllas. Võitlus käis elu ja surma peale.
Marina tuli laupäeval nagu alati. Seljakotis purgid ja karbid järgmise nädala toidumooonaga. Vanameest polnud keegi niimoodi armastanud. Enne lahkumist küsis alati luba uuesti tulla. Kuuldes, et ehk võiks ühe nädalavahetuse vahele jätta, vajus Marina näost ära.
„Sa ajad mulle hirmu nahka,“ ütles ta tuhmi häälega, silmad valu täis. Vahele jätta tähendas teist külalist.
Hommik oli suurepärane. Feodossia poolt tulevad lained sätendasid päikesekiirtes. Õhk oli soe ja värske. Linnud laulsid kevadiselt. Mandlipuu õitele polnud öökülm midagi teinud. Via Militaresel oli alles vaikne. Vanamees läks armastuse järele, aga ei saanud aiaväravast välja. Tabalukk oli kinni külmunud. Tuli minna ülevalt läbi garaaži. Hea, et avariiväljapääs olemas oli. Marina seljakott oli raske. Kino, vino ja domino. Šeherezadi ebatervisliku „1001 öö“ asemel oli kavas Jalta koduloomuuseum. Marina polnud muistsete Krimmi rahvaste aardeid näinud. Pühapäeval kavatses Vanamees saata ta Simferoopolisse, teel aga põigata sisse Marmorkoopasse, kus nad samuti käinud ei olnud.
Armastuse nädalavahetus kujunes meeldivaks. Välja arvatud hilisõhtused uudised, mida Vanamees ei suutnud jätta lugemata. Maailm kilkas Sotši olümpiamängudest. Avatseremoonia oli kulgenud nelja olümpiarõnga ja lumehelbekese tähe all. Viies rõngas keeldus süttimast. Olümpiakülas rippusid tubade seintel Venemaa isevalitseja pildid. Aga Ukrainas läksid asjad aina hullemaks. Grivna kukkus iga päevaga. Fitch langetas riigi valuutareitingut. Default’ist jäi puudu veel üks pügal. Vanamehele muutusid õlu ja šokolaad järjest odavamaks.
Marmorkoopasse nad ei jõudnud. Maanteest jäi see kõrvale, bussid sinna ei käinud ja autod peale ei võtnud. Aga küll jõuab, ega koobas eest ära jookse.
Pühapäevaõhtune rahu oli laotunud üle Simferoopoli. Üksnes vaksali ümbruses kees elu hiliste tundideni välja. See oli Krimmi vereringet korraldav süda, kuhu raudsed arterid tõid igal aastal viis miljonit turisti Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest. Südamest suunati toitained veene ja kapillaare pidi üle keha laiali. Feodossiasse ja Koktebeli, Jevpatoriasse ja Sevastoopolisse, Aluštasse ja „Suurde Jaltasse“. Nii oli see käinud Nõukogude Liidu ajal ja jätkunud Ukraina kahekümne iseseisvusaasta jooksul. Nõnda oli see ka tol veebruarikuu pühapäevaõhtul, kui Marina rongi peale astus. Krimm elas oma tavalist harjumuspärast elu.
Perroonil jätsid nad jumalaga. Zaporožje medõel seisis ees viis tööpäeva neljasaja kisakõri, despoodist juhataja ja haridusosakonna kontrollide seltsis. Vanameest ootasid päikesevannid verandas, jalutuskäigud mere äärde, maitsvad lõunaeined ja õhtused tantsud noorte partnjoršadega. Pärast trenni tõi viimane Sevastoopoli buss ta Koreizi teeotsa. Sealt koduukseni saatis teda jutuvada. Marina tahtis olla kindel, et Vanamees elu ja tervisega koju jõuab. Pimeduses trassilt alla laskudes avanes pilgu ees öine tähistaevas. Kuusirp oli selili kukkunud. Isegi taevakehad ei püsinud enam püsti.
3
Ühel päeval helistas Nadežda Pavlovna ja kutsus Kiievisse. Aga mitte barrikaadidele, vaid suursaadiku juurde vabariigi aastapäeva vastuvõtule. Vanamees vabandas end välja masteriga, kes pidi tulema ta lekkivat katust lappima. Ja vedeles verandal päikse käes edasi. Koos Anna Kareninaga. Tolstoi kristalliseerunud maailm oli huvitavam kui elu sogased vood. Õhtul ootas teda Jaltas Tšehhovi teater. Etendus kandis pealkirja «Пора вам жениться, барин!» Teil on aeg naist võtta, noorhärra!
Mere ääres puhus külm tuul, pikad püksid kulusid marjaks ära. Krimmi lõunarannikul
