vett. Dresseeritama pidavat üksnes orvuks jäänud ja päästetud delfiine. Huvitav, mida need arukad olendid ise eelistaksid – muretut vangipõlve inimeste tsirkuses või riskantset elu vabades vetes?
Vanamees oli kümme päeva kodust ära olnud. Ultimaatumile polnud vastust saabunud. Ta kinnitas endale, et kõik pöördub veel heaks. Kuid siis tuli meelde, mis oli ja mis on kogu aeg olnud. Inimesed ei muutu. Kõik hakkab jälle korduma. Ja Vanamees saab oma kuuekümnendat sünnipäeva tähistama kodust kaugel võõrsil. Aga ta peab olema tugev ja mitte järele andma. Ka siis mitte, kui nemad ilma temata hakkama saavad.
Vanamees katsus biitsepsit. Enesehaletsuseks polnud põhjust. Miks pidigi inimene elama seal, kus keegi teda hinnata ei osanud? Isegi hotelli vanemadministraator Jelena Grigorjevna oli maininud, et nad võiksid koos kuhugi reisima minna. Kolme lapse ema. Jumaldav mees kodus. Ehituspoe direktori asetäitja. Või too nooruke naismilitsionäär Jalta kaldapealsel, kellele ta oli soovitanud lugeda „Daami koerakesega“? Polnud Vanamees nii mängust väljas veel midagi…
2
Mägedest ümber piiratud, üksnes lõunaküljest merele avanev linn ajas oma siirded nõlvu mööda aina kõrgemale. Ühes servas nimetas ta ennast Massandraks, teises kutsus Livadiaks, aga peremehetses mitmekümne kilomeetri pikkuselt mägede ja mere vahel Gursufist kuni Forosini välja. Kokku moodustas see kitsas tihedasti asustatud rannikuriba ebaühtlase territooriumi nimega Большая Ялта.
Massandra küngastel paiknes peale tsaarilossi, veinivabriku ja inimasula ka tegevuse lõpetanud sanatoorium. Kunagi NSV Liidu kaitseministeeriumile kuulunud hiiglaslik maa-ala parkide, majutus- ja ravikorpuste, ümmarguse klubi-sööklakolossi, bussipargi, spordiplatsi ja jalgpalliväljakuga oli nüüd linnarahva päralt. Nagu peremeheta varaga ikka juhtub, oli ka endistes sõjaväe valdustes aset leidnud rüüstamise, lagastamise, kõige väärtusliku sissevehkimise ning ülejäänu aeglase lagunemise protsess.
Märke omavolilisest maadehõivamisest (mida kutsuti sõnaga самозахват) võis Krimmis näha kõikjal. Simferoopoli maantee äärde olid lagendikele tekkinud terved linnakud kohalikust ehituskivist rakušnjakist laotud kollaseid majakesi. (Sõna ракушка tähendas merekarpi ja viitas ehitusmaterjali fossiilsele päritolule.) Selliseid koerakuudist suuremaid, elumajast väiksemaid putkasid täiskülvatud maatükke oli tekkinud ka lõunarannikule, Gursufi nõlvadele ja Nikita botaanikaaia väravate kõrvale. Hooned olid erinevas ehitusjärgus, mõnel kerkisid alles seinad, osal oli juba katus peal, kuid kõik olid alles välisviimistluseta ja üheski neist ei elatud.
Taoliste isand Kõrvitsa majakestega tähistasid rehabiliteeritud ja kodukanti naasnud krimmitatarlased oma uusi asualasid. Poolsaare venekeelses elanikkonnas kutsus nii laialdane samozahvat esile vaikset nurinat ja andis halba eeskuju. Oli vastu võetud isegi seadus, mis sätestas omavoliliselt püstitatud ehitiste seadustamise korra.
Ka Nõukogude sõjaväesanatooriumist oli isetegevusliku maareformi käigus eluruumide hõivamise aktsioon üle käinud. Endised ametipinnad ja numbritoad olid töötajate poolt päriseks võetud ja elamiseks sisse seatud. Kõige uhkemast hoonest, kus kunagi käisid end ravitsemas NSV Liidu kaitseministrid, oli saanud kõrge müüriga ümbritsetud villa valvuriputkaga väravas. Üks värskema väljanägemisega korpus kandis nime pansionaat „Парковый“. Mitmest ajastust ja ehitusstiilist pärit maju olid elanikud täiendanud ohtrate ümber- ja juurdeehitustega. Ruumikitsikust leevendati verandasid laiendades ja rõdusid kinni ehitades, igaüks oma maitsele ja võimalustele vastavalt. Jalta linnaarhitekti kabineti uksel seisis silt „Šortsides mitte siseneda“, kuid ajaloolise vanalinna muutmine kurjatnikuks (kanalaks) ei paistnud seda esteedist härrasmeest häirivat.
Nõnda oli elu kulgenud omasoodu ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kaitseministeeriumi kadumist ja sanatooriumi tegevuse lakkamist. Osa endisi töötajaid jätkas vanas kohas ja harjunud viisil elamist, teistel aga oli korda läinud kunagine tööandja eluruum erastada, mida tõendas ka vastav dokument nimega Госакт. Riiklik akt andis omanikule õiguse varaga müügitehinguid korda saata, mis muutis omandisuhete mustri veelgi kirjumaks. Mõni endine ametipind läks notaribüroo kaudu juba kolmandale ringile. Maakleritel, kes nimetasid endid rieltoriteks, olid käed-jalad tööd täis. Vanamees leidis Krimmis eest elava kinnisvaraturu.
Hinnad olid viimastel aastatel teinud küll kahetsusväärse hüppe. Mõni aasta varem saabudes oleks võinud pool Jaltat võileivahinna eest kokku osta. Kuid ka nüüd haistis ärimehe nina veel üsna head saaki. Vanamees oli müünud Tallinna vanalinnas korteri ülikõrge ruutmeetrihinnaga ning vabanenud ressursid lausa kisendasid soodsa paigutuse järele. Esimene äpardus Gursufis üksnes suurendas ettevõtja neelusid mõne rammusa pala järele.
Sanatooriumipargi kõrgemas otsas, kust palmi- ja küpressialleed viisid peaaegu Massandra sinilipuranda välja, nii et ei pidanud linnatänavale astumagi, seisis vanade puude varjus poollagunenud villa. Mägede suunast kahekorruseline, mere poolt kolmekordne, kaunistatud skulptuuride, bareljeefide, vappide ja ohtrate nikerdustega. Eklektiline miniloss, XIX sajandi arhitektuurimälestis, nagu kinnitas vaevuloetava kirjaga tahvel majaseinal. Maakleri sõnul oli villa ehitanud omaaegne Jalta arhitekt. Nõukogude ajal see mõistagi natsionaliseeriti ja profileeriti ümber sanatooriumi korpuseks. Ukraina võimu viieteistkümne aasta jooksul oli riigiomandist saanud uuesti eraomand, sanatooriumi numbritubadest aga kümmekond korterikest, millest üks oli nüüd müügis.
Nii armetus seisukorras maja polnud Vanamees varem näinud. Pimedas koridoris maakleri kannul üle kiviplaatide koperdades tungis ninna sibulapraadimise hais. Tubade parkettpõrand oli naeltega kinni taotud. Katus aastaid läbi jooksnud, nagu võis järeldada laigulistest lagedest. Võrestatud puitaknad kümne paksu värvikihi alla mattunud. Kahhelahjud ilma usteta, mis olid arvatavasti vanametalli kokkuostu rännanud. Kunagised saalid vineerist vaheseinte abil toapugerikeks tükeldatud. Igal uksel seisis plekist plaadike numbriga nagu haiglapalatis.
Vaevalt sai Vanamees üle lävepaku astuda, kui ta huulte vahelt lipsasid sõnad:
„Ärge seda rohkem kellelegi näidake. Ma võtan selle.“
Tingühikute üle kauplema Vanamees ei hakanud. Ei ostnud ta ju mitte räämas korterit lagunenud majas, vaid merevaatega apartemendi vanas villas keset rohelusse uppunud parki.
Kas siis mees, kes Tallinnas oli renoveerinud mitu vanalinna korterit (oma sisearhitektist abikaasa juhendamisel) ja elas nende üürist lahedat rantjee-elu, ei peaks suutma taastada mingit äratrööbatud elamispinda vaeses Ukraina provintsis? Siin polnud isegi sisekujundusprojekti tarvis. Tuli vaid nõukaaegne saast välja rookida, mille alt tulid nähtavale tammeparkett, kolme ja poole meetri kõrgused võlvlaed ja meetripaksused pseudogooti aknaorvad. Pealegi nägi Vanamees ennast mitte numbritubade 106 ja 107 elanikuna, vaid vähemalt terve korruse kui mitte villa omanikuna.
Miks ei peaks inimesed, kes neis jubedates tingimustes elasid, tahtma oma peldikuid vahetada kõigi mugavustega korteri vastu mõnes korrusmajas, mis mööda Jalta nõlvu aina kõrgemale mäkke tõusid? Koostöös ülemise korruse elanikega saab villa taastatud oma endises hiilguses. Ukrainlastel, kes äsja oranži revolutsiooni käigus olid kukutanud korrumpeerunud riigivõimu ja asusid rajama normaalset ühiskonda, oli aeg ka korteriühistu asutamine ära õppida.
Vanamees ostis täispuhutava madratsi ja vahetas „Jalta-Inturisti“ hotellitoa lagunenud korteri vastu.
Uus elupaik koosnes toast, köögist ja avarast verandast, mis algselt oli olnud lahtine rõdu ja hiljem omal käel kinni ehitatud. Verandast viis klaasuks õue trepimademele, mis oli täis suitsukonisid ja kuivanud potililli. Trepp ei olnud säilinud, väljapääs
