päeva ajal. Ta polnud sellist reaktsiooni oodanudki. Kuid täielik ükskõiksus, millega miilitsakorrapidaja ta seletusi kuulas, unise häälega paar küsimust esitas ning lõpuks kedagi saata lubas (kui auto saab), pani siiski nördima.
Vanamees seisis abituna keset platsi. Aeglased bogdantšikud ja kiired mersud lahkusid ja saabusid üksteise järel. Pardal õnnelike suvitajate massid. Kõigil raha kindlas kohas tallel ja dokumendid alles. Kuhu ta üldse ilma passita läheb? Kiievisse Eesti saatkonda? Kas pätid ta pangakaarte saavad kasutada? Jumal tänatud, et vähemasti dollaripakk olid eraldi ümbrikuga lukustatud kotivahes. Elu tundus korraga nii närune. Ja Krimm vastik koht.
Äkki kargas kuskilt põõsast (ehkki seal polnud ühtki põõsast) välja keegi noormees, pistis jooksu pealt midagi talle pihku ja kadus teises suunas. Vanamehel hoidis peos oma vana head rahakotti. Pea alles juhtunust uimane, tegi ta selle lahti. Sees oli pass, ID-kaart, juhiload ja isegi pangakaardid. Kõik oli alles, välja arvatud grivnad. Süda läks õilsate vargapoiste vastu soojaks. Või polnud pättidel tahtmist, et miilits neid taga otsima hakkaks. Kui too just neljas kaasosaline polnud. Aga nüüd oli see ükstaskõik. Kogu intsident oli toimunud nii kähku, et Vanamees jõudis veel napilt bussi peale.
Õhtul kõndis ta aias küpsete viljade keskel, suu virsikumahlast tilkumas. Ja mõtles, milline õnneseen ta oli. Oleks võinud ühe hetkega kõigest ilma jääda. Olgu see talle õpetuseks. Ei tohi hetkekski valvsust kaotada. See oli Ukraina.
9
Jevpatoria osutus märksa tsiviliseeritumaks linnaks kui Jalta. Viimane elas oma looduslikust rasvast ja vanadest legendidest. Linnaelu kulges seal kolmnurgas uhkeldava rannapromenaadi ja kahe räpase turu vahel. Igat masti pristrojetškad, sarajetškad, balkontšikud ja muu ehitusalane isetegevus oli muutnud vanalinna maotuks kurjatnikuks. Rannarajooni püstitatud kõrghooned varjasid vaate merele. Varisemisohus teatrihoone, mis kandis Tšehhovi nime, seisis juba kümme aastat suletuna. Lesja Ukrainka majamuuseumi õrnade puupitsidega maja kisendas samuti kapitaalremondi järele. Kultuurne Jalta piirdus Tšehhovi belõi domiku ja koduloomuuseumiga, kus leidus antiikajast, sküütidelt ja teistelt Krimmis elanud vanadelt rahvastelt pärit muinsusi. Kaasaegne Jalta oli üdini kommertslik. Plakatitel kuulutas linnavõim „Ялта – город счастья“ ja nende jaoks see õnnelinn kindlasti oligi. Aga õigluse nimel oleks Ялта tulnud ümber ristida nimega Свалка.
Seevastu üksluisesse steppi rajatud Jevpatorias oli tunda planeeringut ja isegi taotlust linna ajaloolist nägu säilitada. Keskaegse Közlevi südames elanud karaiimide kvartalit püüti koguni taastada. Ka linna peaväljaku ääres asetses mitu huvitava arhitektuuriga valitsushoonet, vana teatrimaja, Anna Ahmatovale pühendatud kirjanduskohvik, kuurordi rajanud linnapea Duvani büst ja isegi elus jõulukuusk. Sealtsamast algas lilleklumpidega palistatud ja jalakäijatele mõeldud Duvanovskaja allee, mis viis mere äärde rannapromenaadile. Jevpatorias võis ennast suvel hästi tunda.
Aga suvi hakkas otsa saama. Päevad olid palavad, kuid koos päikesega kadus ka kuumus. Õhtuses jaheduses oli saabuva sügise aimdust. Meri püsis soe, aga suvepuhkuste aeg oli läbi. Augustikuisest iluduste paraadist promenaadil polnud enam midagi järel. Ka Leena Bogdanikese ravituusik oli lõppenud. Punapäine Nataša oma seitsmeaastase Polinaga loksus rongis tagasi Irkutski poole. Jevpatoria oli muutunud paksude vanamuttide puhkekoduks. Varasügist kutsutigi бабье лето. Vananaistesuvel tekkis kergesti tunne, et oled ka ise vana ja mitte kellelegi vajalik. Sügis oli Jaltas huvitavam.
Kuid Vanamees istus juba mitmendat õhtut oma olematus datšas. Riknevate tomatite ja paprikate keskel, mida eelmine omanik oli aia täis istutanud. Vanameest hoidis Jevpatorias kinni Ukraina tervishoiuministri asetäitja. Ilma sanitaar-epidemioloogiajaama heakskiiduta ei saanud Vanamehe datša sündida. Aga sanepidjaama ülem oli hõivatud sellega, et käis puhkusele saabunud aseministrile turult puuvilja hankimas.
Sedasorti tööülesanded kedagi ei üllatanud. Kui ülemraada saadik müüs mereäärset maatükki, siis pidi autoinspektsiooni ülem vedama potentsiaalseid ostjaid objektile. Õnneks mitte oma vabast ajast. Vaevalt leidus Kiievis sellist riigitegelast oranžide või siniste hulgas, kellel Krimmis mõnd kõrge müüriga piiratud lossi poleks olnud. Kõigis endistes liiduvabariikides oli privatizatsija sildi all toimunud prihvatizatsija, kuid Ukrainas olid ka ärastamisel suure riigi mastaabid. Ja kuna kohalikel ülemustel olid käed-jalad tööd täis, siis valitseski vajalikes instantsides Vanamehe vastu täielik huvipuudus.
Siiski kaalus ta maja dokumenditoimik juba tubli paar kilogrammi. Ja päris tühja ei läinud ka seekordne Jevpatorias käik. Tuletõrjeinspektsioonis oli tulnud kaua kaubelda, et keegi nõustuks sõitma objekti tuleohutuse seisukohast üle vaatama. Aga teekonnal linnast aianduskooperatiivini sai Vanamees eaka tuletõrjeinspektoriga mõnusa jutu peale. Nad mõlemad mäletasid Sverdlovski legendaarset keskmängijat hüüdnimega Saša iz Uralmaša. Seejärel ei jäänud enam kahtlust, et Vanamehe datša vastas kõigile tuletõrje eeskirjadele. See dobro kukkus koguni ühtki kopikat maksmata.
Noorukese keskkonnainspektoriga Vanamehel ühiseid mälestusi ei olnud, mistõttu kirjutati välja trahvikviitung kaheksakümnele grivnale. Datšat ümbritsev tara asus puudele lubamatult lähedal. Kuigi aia vanus oli vähemalt kakskümmend aastat, maksis selle uus omanik trahvi rõõmuga ära ja sai vastutasuks keskkonnainspektsiooni kooskõlastuse. Aga sanepidjaamaga tekkis näotu tõrge.
Võõras majas oli veidi üksildane, aga muidu mõnusalt rahulik. Üle kolmekümne aasta tundis Vanamees ennast vaba mehena. Selles tundes oli korraga nii rõõmu kui nukrust, puhuti ka vasikajoovastust. Suve jooksul käis Krimmist läbi loendamatul hulgal ilusaid naisi. Paljud neist olid üksikud, kes otsisid oma вторую половинку. Ja kelle jaoks Vanamees osutus veel arvesse minevaks teise poole kandidaadiks. Ka tutvumine ei valmistanud suuremat raskust. Vanamees pidi olema Marikale tänulik koduse põrgu eest, mis talle vabaduse tõi.
Ainult üks asi oli imelik. Täiesti ootamatult, Leenaga Mishori pargis jalutades või Natašaga kirjanduskohvikus jäätist süües kerkis silmade ette pilt, kuidas ta Marikale Adamsoni Russalkat näitab või Ahmatova luuletust tõlgib. Isegi lennukipilet oli Marikale ostetud, sest ta ema oli samuti vihjanud kliimavahetuse heale mõjule. Selles suitsu järgi haisevas luukeres oli raske ära tunda kunagist graatsilist kitsekest. Vanamees oli oma kiindumuse ohver. Marika valitses teda isegi tuhandete kilomeetrite kauguselt. La femme fatale. Võib-olla armastasidki mehed naisi, kes nende elu tuksi keerasid.
Igasuguseid mõtteid tuleb pähe mädanevate tomatite ja paprikate keskel. Täpselt viis aastat tagasi oli alanud war against terror. Krimm oli õnneks rahulik paik. Pelgupaik, olgu maailma või koduse terrori eest. Kui ainult süda rahu leiaks.
10
Koreizi omavalitsus paiknes madalas majas, mis meenutas keskastme ametniku eramut. Via Militaresest eraldas seda parkimisplats, mille keskel seisis hanereas kolm kiitsakat palmi. Keda jutule ei võetud või kelle asja otsustamine venis, võis nende vahel jalutades aega parajaks teha. Või kõndida valitsushoonest mööda kaljunukile, kus Ukraina, Krimmi ja tatari lippude kõrval kivist postamendil seisis kajakate ja tuvide poolt ülevõõbatud Lenin. Vladimir Iljitši juurest kõrgelt oli hästi näha, kui kitsukesele ribale mägede ja mere vahele pidi Krimmi lõunarannik ära mahtuma. Igal ruutmeetril oli siin hingehind. Ja mida allapoole mere suunas, seda kõrgemaks see hind kasvas. Maaküsimus oli terav ja maakorraldaja tähtis isik.
Ka seestpoolt nägi külavalitsus välja nagu halvasti projekteeritud ühepereelamu. Lagedast esikust, mille seinal rippusid perekonnaportreed (koos ajagraafikuga, millal üks või teine neist külalisi vastu võtab), viisid kitsukesed koridorid tubadeni,
