küsida, kas ma sooviksin surra enne või pärast teda. „Enne,” tavatsesin mina vastata.
Ma kõnnin kiiremini. Neeme teisel küljel on pink, allpool suurtest puhkemajadest, nondest, kus on teleskoobid ja rõdud, need, mille järele igatses Zach, ma jõuan pingini ja istun sellele. Minu all, ümber mustade kaljude, kobrutab meri.
Ma otsin taskus kobades telefoni. Siin on levi. Helistan esimesena Jane’ile, aga ta ei vasta. Pühapäeva hommik. Tema ja Sanjay söövad tõenäoliselt hilist hommikusööki ühes uutest kohvikutest, mis on avatud nende korteri naabruses. Ta räägib mulle sellest hiljem. Jane usub toidu õdusasse mõjusse – päikesetõusu värvi röstitud kukkel või pošeeritud munad või lapik Türgi saiapätsike. Ma ütleksin Jane’ile, et mul on kõik korras, ja tema teeskleks, et usub mind. Ta võib mainida Sam Welhamit, uut psühholoogiaõpetajat. Jane armastas Zachi. Ta tavatses teda kutsuda oma raudrüüta rüütliks, oma muinasjutuprintsiks, kuid ta arvab, et mul on aeg edasi liikuda.
Peggy vastab. Ma vaatan ainiti merd ja räägin talle oma hääletooni kontrollides, et Gulss seisab ikka oma kohal. „Ja mina ka, jah.” Peggy Claphami köök oma lastejoonistustega, pesemist ootavate nõude virnad ... kõik see näib jäävat nii kaugele. Tal ei olnud õnnestunud ema külastada. „Sa ju tead, millised on nädalavahetused.” Ta valmistab pühapäeva lõunasööki ja tema viieaastane laps aitab teda. „Ei, ei, ei,” ütles Peggy pidevalt. „Ole ettevaatlik, Alfie. Anna andeks, Lizzie. Tunned sa ennast hästi, ei ole liiga kurb? Vaata ette. KUUM.” Zachi oli alati ärritanud, kuidas Peggy roll lapsevanemana puudutas tema elu iga tahku, aga minule mõjus see liigutavalt. „Ma helistan sulle tagasi,” ütleb Peggy järsku ja katkestab kõne.
Ma tõusen püsti. Pean minema poodi, ostma paar asja, organiseerima kinnisvaramaakleri juurde mineku. Seda ei ole palju. Ma tulen nende tavaliste toimingutega toime. Ma lähen mööda viimast teekurvi ja all laiub küla – poolkuukujuliselt paigutatud majad piki sügavat lahesoppi, rahne täis pikitud sädelev väljavenitatud rannariba. On mõõnaperiood ja meri taandub. Hajusad küütlevates musta värvi kileriietes inimkujud toetumas veepiiril troostitult kollastele piiretele. Sadakond meetrit eemal veel mõned hüplevad kogud. Lapsed siin ja seal, rahulikult jalutavad inimesed, veel mõned koerad. Furgoonauto kirjaga „Elage täiel rinnal – Gary surfiseiklused” on ikka veel siin, ehkki laineid ei ole.
Zachile meeldis see paik. Tegelikult kasvas ta üles kusagil mujal, teisel rannikul, Wighti saarel paiknevas külas, aga tüdrukul, keda ta noorena kohtas, oli siin suvekodu ja Zach õppis tüdruku kaudu tundma siinset piirkonda. Kui Zachi vanemad surid, müüs ta nende maja maha ja investeeris selle asemel raha siinsesse kinnisvarasse. Zachi jaoks oli see sidemete katkestamine, aga mina ei arva, et see oli sedavõrd suur hüpe – tegemist on ikkagi sama väikese ja kitsa maailmaga nagu see, milles tema kasvas – keskklass kogu oma pleekinud punapüksilises hiilguses. Zach vahetas lihtsalt ühe privilegeeritud purjetamisühingu teise vastu.
Mõned inimesed kutsuvad seda paika Lõuna-Londoniks mere ääres. Naljakas, kuidas mõnede rikkurite piiratud kujutlusvõime toob nad lõpuks puhkuse ajaks kokku käputäiesse samadesse kohtadesse. Minu koolist on paljudel vanematel siin majad või siis elavad siin piirkonnas nende sugulased. Suvel Zachiga siin olles oli kindel, et ma jooksen kokku kellegagi, keda ma tundsin. See tekitas minus ebamugavust, kohutavat ujedust. Ma näen neid mõtlemas: „Mida see naljakas väike raamatukogurott siin teeb?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
