terrassilt lehti pühkis, kuid tuli siis tagasi ja märkis, et päeval ei olevat tegelikult soovitatav telekat vaadata, sest see on tervisele halb, rääkimata silmanägemisest, ja et tema ei lubanud õhtul enne kella kuut kunagi oma lapsi teleka ette.
„Tervisespetsialist olen mina, mitte teie,” ütles doktor Crocker, „nii et jätke silmanägemine minu hooleks. Nüüd aga minge ja pange uks enese järel kinni.”
„Mitte ükski klient pole mind nii jämedalt kohelnud,” ütles Maxine Jasonile ja Nickyle, kui ta koduteel nende poolt läbi astus.
„Kes ta mulle õieti on? Klient ikka vist?” Nickyle ei olnud ämm otseselt vastumeelt – nii palju kui üks ämm üldse võib meeltmööda või vastumeelt olla –, kuid ta kandis ta peale salavimma, sest ämmasid pole ju kombeks sallida, see oli teada fakt. „Tõesti pentsik,” ütles ta mokaotsast.
Maxine oli miniale vääriline vastane, sest ka tema arust ei tohtinud ämm ja minia hästi läbi saada. „Ära aja mulle oma eriliste sõnadega kärbseid pähe. Ma tean küll, et sul jäid kooli lõpueksamid tegemata.”
„Lõpeta ära, ema,” ütles Jason. Ta vaatas telekat, Isabella süles. „Pentsik pole ju rumal sõna. Nicky ei kasutaks neid Issy kuuldes. Räägi edasi, mis doktor Crockeriga oli?”
Niisiis rääkis Maxine doktor Crockerist edasi, sellal kui kuulajad väljendasid arvamust, et mehe käitumine on kindlasti algava Alzheimeri tunnus, mis käis ühtlasi Wexfordi kohta, kui tema vanniskäik või vanniskäimatus jutuks tuli.
„Ma nägin teda täna hommikul, kui ma Issyga jalutamas käisin. Ta on pensionile minekust saadik vanemaks jäänud. Kirikuaias oli ta koos ühe mees- ja ühe naispolitseinikuga, ja pärast läksid nad vist kiriklasse. Ma ei tea, aga nii mulle paistis, eks ole, Issy?”
„Papa, papa,” ütles Isabella, korrates ainsat sõna, mida ta oskas.
„Tubli lapseke,” ütles Jason, suudeldes tütre pealage. „Ta on väga varane rääkija. See on intelligentsuse tunnus. Ma ei imestaks, kui ta ükskord ülikooli jõuab, näiteks Oxfordi. Kui ta just modelliks ei hakka. Aga miks mitte mõlemat teha?”
Keegi ei vaielnud vastu. See oli teema, milles kõik olid ühel meelel. „Uneaeg, kullake,” ütles Jason ja viis lapse ise üles. „Emme tuleb ja annab sulle varsti musi.”
Jäänud Nickyga kahekesi, hakkas Maxine taas temaga nääklema. „Sa ei taipa, kuidas sul on vedanud, et sa sellisele poisile käpa peale said. Sa ei pea lapse heaks lillegi liigutama.”
„Kuule, ära plära.”
Nicky läks üles Isabellale head ööd soovima ja Maxine läks kummagi lapsevanema naasmist ära ootamata koju. Peck Roadi ja Khouri Avenue nurgal (puiestee oli nime saanud kohaliku volikogu esimehe järgi, kes oli Aasia päritolu) sai ta kokku Jeremy Leggiga, kes oli Jasoni ja Nicky korteriperemees. Nad polnud kunagi hästi läbi saanud – mitte keegi peale ta elukaaslase ei saanud Leggiga hästi läbi –, aga nad ajasid juttu ja olid teineteise vastu koguni viisakad.
„Tere õhtust,” ütles Maxine. See oli sapine tervitus, mida ta poleks kellegi teisega kasutanud.
„Hei,” ütles Legg. „Käisite vist poja pool?”
„Esimeses magamistoas on aken ikka katki. Teile on see muu kõrvalt ometi nii väike töö.”
Kõik teadsid, et Legg, kel oli kaheküme üheksandast eluaastast peale mingi salapärane seljaviga, elas invaliidsuspensionist, üüritulust ja elukaaslase palgast. „Üürnik peab aknad klaasima, mitte peremees,” ütles ta ja hakkas enne autosse istumist hoolega lonkama. Ta sõitis koju, mis asus Stingfieldis Fiona’s Cottage’s.
* Täiendav keskkooliõpe Suurbritannia haridussüsteemis (toim).
* W. Shakespeare’il tegelikult: „Mõtleme veel selle üle.” G. Meri tõlge (tõlk.).
* India naiste riietus – püksid ja tuunika (toim).
3. peatükk
Üks Jeremy Leggi kinnisvaraobjekt, mille ta sai päranduseks viie aasta eest surnud emalt, asus Ladysmith Roadil. Seda üüris üks immigrantide paar. Teine, Peck Roadil asuv maja aga polnudki tema oma, vaid kuulus Kingsmarkhami maakonnavalitsusele. Seal elas ta aastaid oma naisega, kes oli aga ammugi leidnud teise mehe. Rohkem Kingsmarkhamis ega ümberkaudsetes külades sotsiaalmaju polnud ja tõenäoliselt ei olnud neid ka juurde tulemas, nii et noorpaaridel, kes võisid majalaenust vaid unistada, polnud muud valikut, kui elamispind üürida. Kena majake, milles ta elas koos Fiona Morrisoniga, kuulus naisele. Nad olid kohtunud pubis, kus Fiona jõi parajasti viskit ja Jeremy apelsinimahla. Üldise arvamuse kohaselt ei joonud ega suitsetanud mees üldse, naine tegi aga nii seda kui teist. Ta oli tol õhtul nii palju joonud, et Legg pidi ta koju sõidutama. Ta oli naisest kõvasti vanem, ei paistnud silma hea välimusega ja lonkas, kui see tal meelde tuli, ent sellegipoolest armus naine temasse. See sobis Jeremyle hästi. Fionaga kokku kolides sai ta Muriel Campden Estate’i kinnistu Peck Roadi maja välja üürida. Sellest võimalusest haaras ta kohe kinni.
Fional oli samuti plaan valmis. Ta tahtis last, ja olles neljakümne ühe aastane, arvas endal olevat veel vaid kolm aastat aega, et lapseootele jääda. Jeremy oli ideaalne partner ja unelmabeebi võimalik isa. Tal oli invaliidsuspension ja kaks üüripinda, millest kumbki tõi sisse pensionist umbes kaks korda rohkem; tal oli auto – mis on sama tähtis kui muu – ja ta oli kodune mees, kes veetis aega jõude ega tahtnudki tööle minna. Seetõttu võis Fiona pärast lapse sündi kohe optikapoe administraatori tööle tagasi pöörduda. Eraomanike riigis, mida Ühendkuningriik oli ja milleks see loodetavasti pidi jääma, oli paratamatu, et üsna palju inimesi elab majades ja korterites, mille nad on pärinud oma vanematelt.
„Kõige parem on olla ainus laps,” ütles Wexford kord õhtul oma naisele. „Käituda titena nii õudselt, et see vanematelt teise lapse isu ära võtab. Hiljem aga hoolitseda selle eest, et maja oleks vanemate omand ja et sa nendega hästi läbi saad. Mis võiks olla hullem kui tüli kauemaks elama jäänud ühe vanemaga, näiteks surivoodil lebava emaga? Siis läheb kõik kuradile või kolmanda maailma lastele.”
„Oled sina aga küünik.”
„Ei, ma olen realist.”
„Aga meil on ju kaks last,” ütles Dora.
„Jah, aga nemad on erandid, sest kumbki neist ei vaja maja.”
Fiona Morrison oli siiski vajanud maja ja vanaema pärandusena saigi ta väga kena rookatusega maamaja, mis asus Stringfieldis Church Lane’i lõpus. Ta hooldas majaesist aeda, sest seda nägid külalised ja möödujad. Tagaaed nii kena ei olnud: Fionale olnuks liiga väsitav ka seda oma optikapoetöö kõrvalt korras hoida. Tööl võttis ta vastu patsiente ja saatis välja arveid, Jeremy oli aga rohimiseks ja muruniitmiseks liiga laisk. Ta ei heitnud seda mehele ette, sest oli temasse kiindunud, ja ka sellepärast, et mees pidi võimaldama tal emaks saada. Jeremy ootamatu ettepanek, et nad võiksid lapse hoopis lapsendada, ajas naise endast välja, sest ettepanek tehti nii, nagu oleks see lihtne otsus. „Või hakkame mõnele kasupereks, et asi ära proovida ja vaadata, kuidas see meil õnnestub.”
„Misasja? Ja saata laps tagasi, kui ta
