pöörduma, kui Beatrice haaras ta järsku lausa purustavasse embusse.
„Oh, see on nii rõõmus päev, kas pole?“ hüüdis ta, soe hingeõhk Ranulfi kaelal, kui ta teda lähedal hoidis.
Ranulf seisis absoluutselt liikumatult. Tema käsivarred jäid jäigalt külgedele ja ta ei teinud mingit pingutust, et naise embusele vastata, kuigi Beatrice sobis täiuslikult tema vastu.
Liiga täiuslikult.
Ta keelas endal midagi tundmast isegi siis, kui Beatrice’i huuled olid nii lähedal tema nahale. Ta ei pööra tähelepanu naiselike kumeruste pehmusele enda vastas. Ta ei mõtle tema säravatele silmadele ja armsatele näojoontele või sellele, kuidas tema suu naeratades avaneb, ega märka õrna lavendlilõhna, mis naise ümber heljub. Ta peab meeles, et Beatrice on armas, süütu ja puhas, kuid tema mitte.
„Jah, see on kaalukas sündmus,“ märkis ta ilmetult ja vabastas õrnalt naise käsivarred. Beatrice oli kindlasti liiga naiivne taipamaks mõju, mida seda laadi füüsiline akt mehele võiks tekitada. „Kuid kahjuks on mul kohustusi. Kui sa mind vabandad, mileedi, ma pean andma meestele täna ööseks parooli. Arvan, et selleks saab „poeg ja pärija“.“
„See on suurepärane!“ hüüdis Beatrice, keda ilmselt ei heidutanud põrmugi mehe reageerimatus tema embusele. „Ja sul on täiesti õigus. Me ei tohi lasta kõigel täielikult seisma jääda.“
Ta pöördus samavõrra rõõmsate teenijate poole, kellest mõned olid olnud hallis ning teised rutanud uudist kuuldes siia. „Tagasi tööle, teie kõik,“ käskis ta, kuid tema lõbusad silmad ja lohukesed põskedes vähendasid mõneti selle käskluse jõudu.
Seejärel asetas ta oma saledad käed Ranulfi käsivarrele ja naeratas üles talle näkku. „Oh, Ranulf,“ ütles ta samasuguse õnneliku vaimustusega, „tal on kõige armsamad sinised silmad just nagu ta emalgi. Aeda ütleb, et kõikidel vastsündinutel on sinised silmad, kuid ma arvan, et need jäävad alatiseks siniseks. Ja kuidas need kissitavad, kui ta nutab! See on nii jumaldusväärne!“
Ranulf tundis kiusatust tõsta naise saledad käed oma käsivarrelt, et lõpetada see piin tema puudutusest, kuid ta ei tahtnud oma ebamugavustundele tähelepanu tõmmata. „Julgen arvata, et mõne järgmise nädala jooksul muutub see nutmine vähem jumaldusväärseks.“
„See tähendab, et lapse kopsud on tugevad ja terved,“ teatas Beatrice, hääletoon rõõmsalt noomiv. „Ta hakkas otsekohe tihkuma ja tõi siis kuuldavale niisuguse kisa, et ämmaemand ütles: „Selle poisi kopsudega pole küll midagi valesti, see on kindel.““
Beatrice naaldus vastu Ranulfit, nii et tema rinnad puudutasid mehe käsivart. „Siis me saimegi teada, et see on poiss. Oleksid pidanud nägema Constance’i nägu!“
Beatrice pigistas teda veidi kõvemini ja Ranulfile meenus ebamugavalt sedalaadi jõud, mida naine avaldab kirekrampides.
Püha taevas, kui kaua peab see piin kestma?
„Constance hakkas nutma ja naerma ning ütles, et Merrick oli öelnud, et tal on ükskõik, kas tuleb poiss või tüdruk, kuid tema oli muudkui palvetanud, et tuleks poiss. Ma arvan, et Jumalast oleks liiga õel tema palved kuulmata jätta pärast kõike, mida ta Merricki isaga pidi läbi tegema. On ju nii?“
„Ma arvan, et Jumala teed on mõistatuslikud,“ vastas Ranulf, kui ta viimaks eemale tõmbus, käe Merricki peekri järele sirutas ja seda hingetule Beatrice’ile pakkus. See oli üks moodus temast eralduda ja Ranulf oli väga hoolikas kindlustama, et nende käed kokku ei puutuks, kui Beatrice peekri tänulikult vastu võttis.
Kui Beatrice jõi, märkas Ranulf tumedaid väsimuserõngaid tema silmade all, samuti oli tüdruk liiga kahvatu. „Sa peaksid puhkama,“ ütles ta rahulolematu kulmukortsutusega.
„Oh, ma pole üldse väsinud!“ hüüdis naine. „Ja täna on nii võrratu päev, kuigi pean nüüd tunnistama, et olin mõnda aega väga mures ja hirmul. Mitte nagu Constance, kes ei paistnud üldse hirmu tundvat. Ta palus mul täiesti rahulikult jutustada talle kõikidest keelepeksudest ja kui ma olin talle rääkinud kõik, mis mulle pähe tuli, tegi ta ettepaneku, et ma jutustaksin talle kuningas Arthuri lugusid, mis talle kõige rohkem meeldivad.“ Beatrice naeratas uhkelt. „Ta ütles, et minust oli suur abi – ja Aeda käskis mul ainult üks kord vait jääda!“
See ämmaemand peab olema kannatlikkuse musternäidis ja Constance oli tõesti lahke. Kui tema, Ranulf, lamaks valudes, siis ta küll ei tahaks, et Beatrice viivitaks ta voodi lähedal, kuivataks ta higist laupa, pakuks talle süüa ja juua või sosistaks võib-olla mõne lohutava sõna tema kõrva...
Ta raputas mõttes pead. Ta peab ise väsinud olema, kui näeb vaimusilmas Beatrice’i end põetamas ja mõtleb, et see võiks meeldiv olla. Ühe asjana poleks Beatrice kunagi võimeline rahulikult istuma.
„Kui sa mind vabandad, leedi Beatrice,“ ütles ta, „ma pean tõesti minema. Olen päevast juba niigi piisavalt raisanud.“
„Ma ei nimetaks niisugusel ajal sõbraga koosistumist ajaraiskamiseks. Olen kindel, et Merrick oli su seltsi üle väga tänulik.“
„Olgu nii või teisiti, kuid ma pean tõepoolest minema oma kohustusi täitma,“ lausus Ranulf. „Nägemiseni õhtul, mileedi,“ lõpetas ta veel ühe kummardusega. „Kui sa oled ühe uinaku teinud, loodan ma.“
Beatrice asetas käed oma saledatele puusadele, meenutades talle – nagu oleks seda tarvis! –, et tal on väga vormikas figuur. „Ma ei ole laps, kes peab uinakuid tegema. Sa näid unustavat, Sir Ranulf, et ma olen piisavalt vana, et ise abielus olla ja lapsi saada.“
„Rahune, mileedi, ma olen sinu east täiesti teadlik,“ kostis Ranulf, tegi veel ühe kummarduse, pöördus ja sammus hallist välja.
„Mida see saatana sigidik sulle ütles?“
Teine peatükk
Surunud grimassi alla, keeras Beatrice ümber ja leidis selja tagant oma endise hoidja. Vahetevahel pidas Beatrice Maloreni tüütuks, kuigi Maloren oli talle olnud nagu teine ema pärast ta oma ema surma, kui ta veel väga väike oli.
Ühe asjana vihkas Maloren mehi ja punapäiseid mehi veel kõige rohkem. Praegu põrnitses ta niisama ägedalt kui vihane kalanaine korvitäie riknenud lõhega ja Beatrice valmistus pikaks tiraadiks, enne kui ta vastas: „Ta ütles, et ma näen väsinud välja ja peaksin ühe uinaku tegema.“
Maloren viibutas Beatrice’i poole sõrme. „Seda ma teadsin! Ta üritas sind oma voodisse saada, see võllaroog! Kas ma pole sind sada korda hoiatanud, mu armas talleke? Hoia sellest punaste juuste ja saatanlike silmadega lurjusest eemale. Ta võrgutab su ära, kui sa ettevaatlik ei ole.“
Beatrice surus alla kurbliku ohke. Maloren ei teadnud – ja kindlasti ei kavatsenud Beatrice talle rääkida –, et täpselt seda Beatrice ihkas: jagada Ranulfi voodit.
Kui ta isa poleks olnud reetur, oleks ta võinud loota, et saab Ranulfi naiseks. Kahjuks polnud tal isa reetlike ambitsioonide tõttu selleks enam mingit võimalust. Kuigi ta nõbu ja nõo abikaasa olid hoolitsenud, et tiitel jääb talle alles, ning pakkunud isegi mõnetist kaasavara, polnud ta ikkagi mingi hea partii. Ranulf saaks sihtida kõrgemale, kui asi läheb naisevõtuni, ja peakski seda tegema.
See tähendas, et parim, millele Beatrice võis loota, oli saada
