Ristiisa. Mario Puzo

      Hea lugeja

      Vahest tasub enne Mario Puzo „Ristiisa“ esmast kättevõtmist või hoopis taasavastamist teha väike ajaloorännak Maffia¹ algupärasse, tema juurte juurde, selgitamaks selle fenomeni teket ja erinevusi teistest organiseeritud ja professionaalse kuritegevuse sünnilugudest. Soovitan end lahti raputada paljudest senistest käibefraasidest ja eelarvamustest, et maffia on pelgalt organiseeritud kuritegevuse pseudonüüm, selle rahvapärane nimetus, mis läbi lihtsustatud maailmapildi meie teadvusse on tunginud. Oma professionaalse tegevuse algusaastatest on mind häirinud keskpäraste kurjategijate tembeldamine mafioosodeks ja bensujaama parklas BMW kõrval trehvavat dressipükstes varga- või narkojõuku maffiaks. See kõlab niisama labaselt nagu nimetada Trabanti Mercedeseks, kuigi jah, mõlemad autod on ju pärit Saksamaalt …

      Nii on ka Maffia kindlasti oma olemuselt meie tavapäraselt toimivas ühiskonnas kuritegelik, eirab meile omaseid reegleid ja kokkuleppeid. See on vaieldamatult kuritegelik kooslus, kuid kas ta toimetab pelgalt kasumituules või on ka teisi päramootoreid, mis teda edasi kannavad, oma filosoofiat loovad ja suure osa ümbritsevast kogukonnast teda austama panevad?

      Mario Puzo „Ristiisas“ kujutatud maffiaperekonna algupära otsing kannab meid Vahemere ühele kaunimale saarele Sitsiiliasse. Miks just sinna? Inglise ühiskonnateadlane ja literaat Frederic Sondern on oma dokumentaalses teoses „Kurjuse vennaskond: Maffia“² vägagi ilmekalt kirjeldanud Maffia kui nähtuse teket ajas ja ruumis. Nimelt väidab ta, et see täheühend tuleneb hüüdlausest „Morte alla Francia Italia anela“, mis tõlkes tähendab „Itaalia igatseb Prantsusmaa surma“. Tõsine väide, mida tõendab asjaolu, et aastasadu kestnud Prantsuse ülemvõim Sitsiilias oli suuresti vägivaldne, verine ja rahvavaenulik ning sünnitas sitsiillastes viha ja kättemaksusoovi. Vastupanuliikumise näol tekkis arvestatav alternatiiv ja autoriteet anastajate poolt terroriga teostatava ametliku võimu vastu. Verine sunnijõud ei suutnud panna inimesi kehtestatud reegleid täitma. Need ei olnud inimestele loomupärased. Selle kõrvale hakkasid tekkima oma tavad, mis lõid vähemalt näilise õigluse lihtsatele inimestele, neid kuulati, nende arvamuse ja õiglustundega arvestati, vähemalt näiliselt. Nii tekkisidki pere- ja hõimkonnad, kes suutsid enda ümber luua alternatiivse maailma oma reeglite, konspiratsioonimeetmete ja sunnijõuga. Ülimalt olulist väärtust hakkas kandma lojaalsus, kuna selle puudumine ehk reetmine tõi kohe kaasa anastajate karmid sanktsioonid ehk surma. Selle ennetamiseks oli austuse ja lojaalsuse kõrval hirm karistuse ees. Seda tunnet ei võimendatud, küll aga rõhutati väärtusi, nagu autunne, ühtekuuluvus, vennaarm, perekond. Tihedad veresidemed, vaikimisvanded ja kindel tegutsemine vaid enda kehtestatud reeglite järgi olid need vahendid, mis lõid turvalise keskkonna tekkinud kogukonna ellujäämiseks okupatsiooni tingimustes. Keelatud oli igasugune pöördumine ametliku võimu poole, ühtlasi võeti endalt igasugused kohustused selle võimu ees.

      Prantsuse ülemvõimu kadumine tõi kaasa pöördumatud muutused. Võim oli taas „omade käes“, kuid väljaspool seadust elamise vilju nautinud Maffiaperekonnad olid sunnitud minema kaitsepositsiooni ka uue „omariikluse“ suhtes. Uued seadused ja normid mõjusid enamikule ühiskonnast usaldusväärsemana kui Maffia tavad ja reeglid. Säilitamaks varivõimu, muutis Maffia kaitsetaktikat ja asus aktiivselt oma teenust pakkuma ka senisest kogukonnast väljapoole. Sellega kaasnes kindlasti hirmu ja vägivalla võidukäik, kuid huvitaval kombel kindlustas see ikkagi Maffia hea maine vennaskonnast välja jäänud ühiskonnaliikmete jaoks.

      Sitsiilia politseiprefekt Cesare Mori (1920) on kunagi öelnud, et „rahavedajale on palju turvalisem nii öösel kui päeval reisida kahe mafiooso kui kahe politseinikuga, kuna esimene variant välistab igasuguse kallaletungi, teise puhul aga risk säilib“.³

      Maffia on sama palju filosoofia kui ühiskondlik kooslus. See filosoofia õigustab Maffia liiget, kui too sooritab kuritegusid ja isegi tapab, jättes talle arusaama, et see, mida ta teeb, on ainuõige ja vajalik nii tema kui ka teiste „tema ühiskonna liikmete“ jaoks.

      Sellisest filosoofiast jutustab Mario Puzo „Ristiisa“. Ta ei õigusta, ei süüdista, vaid talle omapärase neutraalsusega paneb meid põnevusega jälgima seda kaasahaaravat Sitsiiliast väljarännanud Maffiaperekonna saatust kauges Ameerikas. Kas kohaneda ise või kohandada keskkonda, selles on küsimus.

      Head lugemist.

      Andres Anvelt

      Iga suure varanduse taga on varjul kuritegu.

       Balzac