klomp kerkis mööda Bonasera kõri üles, ähvardades kokkusurutud hammaste vahelt välja tungida. Ta võttis oma valge linase taskuräti ja surus selle huultele. Nii seisis ta seal, kui priiks lastud noormehed läbi vahekäigu tulid – enesekindlad ja rahulikud, austamata teda isegi mitte kõrvalpilguga. Ta laskis neil mööduda ega lausunud sõnagi, surus vaid värsket rätti vastu huuli.
Nüüd lähenesid nende lojuste vanemad, kaks meest ja kaks naist: temaealised, kuid ameerikalikumalt riietatud. Nad heitsid talle häbiseguse pilgu, kuid ometi oli nende silmis kummaline võidurõõmus väljakutse.
Enesevalitsemist kaotades sirutas Bonasera end vahekäigu poole ja karjus kähiseval häälel: „Te saate veel nutta, nagu mina olen nutnud – ma panen teid pisaraid valama, nagu teie lapsed panid minu!“ Ta varjas silmad taskurätikuga. Viimastena liikvele läinud advokaadid tõttasid oma kliente rinnaga kaitsma, ehmunud kobara juurde ruttasid tagasi ka vahekäigus ümber pöördunud noorukid. Kogukas kohtuvalvur tõkestas kähku oma kehaga pingirea, kus seisis Bonasera. Ülearune žest.
Kõik oma Ameerikas elatud aastad oli Amerigo Bonasera uskunud seadusesse ja korda. Ja nii toimides oli ta püsinud heal järjel. Kuigi ta ajud praegu kuumasid vihkamisest ja peakolus vasardas metsik kujutluspilt, kuidas ta revolvri ostab ja need kaks nolki teise ilma saadab, pöördus Bonasera oma ikka veel täielikus teadmatuses viibiva naise poole ja nentis: „Meid on haneks tõmmatud.“
Ta viivitas hetke ja jõudis siis otsusele, pelgamata enam selle hinda: „Selleks et õigust saada, tuleb meil põlvitada don Corleone ette.“
Maitsetult sisustatud Los Angelese hotellitoas timmis armukadeduspiinades vaevlev Johnny Fontane end purju, nagu seda teeb iga harilik abielumees. Punasel diivanil lesides rüüpas ta otse viskipudelist, lonksu allaloputamiseks surus ta suu iga kord jääkuupide ja veega täidetud kristallvaasi. Kell oli neli hommikul ja Johnny ketras purjus fantaasiat, kuidas ta tapab oma litsilööva naise, kui see koju tuleb. Kui ta enam üldse tuleb. Oli juba liiga hilja, et helistada esimesele naisele ja pärida laste tervise järele. Nüüd, kus ta karjäär vääramatult allamäge veeres, tundus ükskõik millisele sõbralegi helistamine kohatuna. Olid ajad, mil tema helistamine hommikul nelja paiku teinuks neile rõõmu, nad olnuksid koguni meelitatud – kuid nüüd olid nad temast tüdinud. Tal õnnestus isegi omaette muiata mõtte peale, et kunagi olid ülesmäge roniva Johnny Fontane’i ihu- ja hingehädad tekitanud harrast huvi nii mõneski Ameerika suurimas filmidiivas.
Viskipudelit kummutades kuulis ta viimaks, kuidas võti lukuauku torgati, kuid ta jätkas joomist, kuni naine tuppa marssis ja tema ette seisma jäi. See naine oma inglinäo, hingeliste kannikesesilmade ja hapra, kuid täiuslikult vormitud kehaga oli tema meelest ületamatult kaunis. Ekraan mitmekordistas ja hingestas seda ilu. Sada miljonit meest ümber kogu maailma oli armunud Margot Ashtoni näolappi ja ohverdas oma veeringud, et seda kinolinal imetleda.
„Kus põrgus siis sina oled olnud? päris Johnny Fontane.
„Külas keppimas,“ vastas naine.
Selgus, et ta hindas mehe purjusolekut üle: Johnny kargas üle kokteililaua ja haaras naisel kõrist. Ent sattunud lähestikku selle maagilise näo ja nende armsate sinisilmadega, tundis ta viha hajuvat ja muutus taas abituks. Nüüd tegi naine jälle vea ja muigas pilkavalt. Ta nägi mehe rusikat kerkimas ja kukkus kriiskama: „Johnny, mitte näkku, mul on filmivõtted!“
Seejärel puhkes ta naerma. Johnny virutas Margotile rusikaga kõhtu ja naine kukkus põrandale maha. Mees vajus talle peale, tundes oma näol õhku ahmiva naise hingust. Ta hakkas tümitama Margoti käsivarsi ja siidiselt päevitunud, kuid tugevamusklilisi reisi. Ta peksis naist samal moel, nagu ta oli kolkinud tatiseid poisiklutte ammu aega tagasi, mil ta oli alles udusuline riiukukk New Yorgi „põrguköögis“. Valus nuhtlemine, mis ei jätnud kestvamaid jälgi logisevate hammaste või purustatud ninaluu näol.
Kuid ta ei kolkinud naist küllalt tugevalt. Ta lihtsalt ei suutnud – ja naine itsitas talle näkku. Ristseliti maas lebava naise brokaatkleit oli nihkunud puusadeni üles ja naeruturtsatuste vahel aasis Margot: „Julgemini, Johnny, keera mulle taha! Keera mulle taha, seda sa ju tegelikult ihkad!“
Johnny Fontane ajas end istukile. Ta vihkas seda põrandal aelevat naist, kelle võlukilp oli tema ilu. Margot veeretas end eemale ja kargas nõtke tantsijahüppega jalule. Lapselikult keksides hakkas ta leelutama: „Johnny ei tee mulle paha, Johnny ei tee mulle paha!“ Ja siis ütles ta peaaegu kurvalt, ilus nägu surmtõsine: „Sa armetu tobu tuled mind togima nagu mudilast! Oh, Johnny, sa jääd elu lõpuni pisipõrsaks, isegi armatsed sa nagu tita. Sinu arvates on seks niisugune nagu su ilased laulud.“ Ta raputas pead ja sõnas: „Vaene Johnny. Hüvasti, Johnny.“ Naine astus magamistuppa ja Johnny kuulis, kuidas ta võtme lukus ringi keeras.
Johnny istus põrandal, nägu käte vahel. Teda valdas alandusesegune ängistav meeleheide. Ent siis sundis seesama agulipoisi vintskus, mis oli aidanud tal läbi lüüa Hollywoodi džungleis, haarama telefonitoru ja tellima takso sõiduks lennujaama. Oli vaid üks isik, kes võis ta päästa. Ta lendab New Yorki. Ta läheb selle ainsa mehe juurde, kellel on võimu ja tarkust, mida ta vajab, ja armastust, millesse ta ikka veel uskus. Ristiisa Corleone juurde.
Jahutolmune pagar Nazorine, priske ja pragisev nagu ta Itaalia leiva pätsidki, põrnitses altkulmu oma naist, meheleminekueas tütart Katherine’i ja selli Enzot. Viimane oli juba riietunud ümber oma sõjavangikuube ja tundis hirmu, et see stseen siin jätab ta hiljaks igaõhtusele äramärkimisele Governor’s Islandil. Ühena neist paljudest tuhandetest itaalia sõjavangidest, kes olid tingimisi lubatud töötama Ameerika majanduses, elas ta lakkamatus hirmus, et see luba tühistatakse. Nii et praegu mahamängitav pisike komöödia oli tema jaoks täiesti tõsine asi.
Nazorine kärkis: „Oled sa mu perekonna häbisse saatnud? Kas sa oled mu tütrele endast mälestuseks kõhu ette teinud – nüüd, kus sõda on läbi ja sa tead, et Ameerika su oma sitasesse Sitsiilia külla tagasi kihutab?“
Enzo, vaga lühikest kasvu turske poiss, pani käe südamele ja kostis teeseldud tõsidusega, endal peaaegu pisarad silmis: „Padrone, vannun püha neitsi nimel, et ma pole kunagi teie lahkust kuritarvitanud. Ma armastan teie tütart täie lugupidamisega. Ma palusin ta kätt täiesti tõsiselt. Ma tean, et mul pole selleks õigust, ent kui nad saadavad mu tagasi Itaaliasse, ei õnnestu mul enam kunagi Ameerikasse tulla … ja ma ei saa iial Katherine’iga abielluda.“
Siinkohal sekkus Filomena, Nazorine naine. „Lõpetage kogu see jant,“ käratas ta oma tüsedale mehele. „Sa tead küll, mis sul teha tuleb. Hoia Enzo Ameerikas, saada ta peitu meie sugulaste juurde Long Islandile.“
Katherine tihkus nutta. Ta oli juba parajalt priske ja pereemalik ning ülahuulel võrsusid tal õrnad vurrukarvad. Ta ei saa kunagi teist nii nägusat kaasat nagu Enzo, ei leia kunagi teist meest, kes puudutaks ta ihu salapaiku nii aupakliku armastusega. „Ma lähen Itaaliasse elama!“ kiunatas ta isa poole. „Ma kargan ära, kui sa Enzot siin ei hoia.“
Nazorine takseeris tüdrukut hindava pilguga. Tuline tükk, see tema tütar. Ta oli sattunud nägema, kuidas tüdruk oma lopsakat tagumikku Enzo vastu hõõrus, kui pagarisell kitsas vahekäigus tema selja taga ahjust kuumi pätse korvidesse ladus. Selle noore kelmi päts on varsti tüdruku ahjus, kui kohe õigeid samme ei astuta, mõtles Nazorine. Enzo tuleb hoida Ameerikas ja temast tuleb teha Ameerika kodanik. Ja on ainult üks mees, kes selle asja korda suudab ajada. Ristiisa. Don Corleone.
Kõik need ja paljud teised inimesed said kunstipärased kutsed miss Constanzia Corleone laulatusele, mis pidi toimuma 1945. aasta augustikuu viimasel laupäeval. Pruudi isa, don Vito Corleone, ei unustanud kunagi oma vanu sõpru ja naabreid, ehkki ta ise elas nüüd hiiglasuures majas Long
