tervitab alamat, kes on osutanud talle erakordse teene – mitte mingil juhul familiaarselt, vaid kuningliku väärikusega. Iga žesti, iga sõnaga tegi don Corleone Luca Brasile selgeks, et teda hinnatakse. Hetkekski ei reetnud ta üllatust sel puhul, et pulmakink talle isiklikult üle antakse. Ta sai aru.
Kindlasti oli ümbrikus rohkem raha, kui keegi teine oli kinkinud. Brasi oli kulutanud tunde summa suuruse üle juureldes, võrreldes seda sellega, mida teised külalised võivad pakkuda. Ta tahtis olla kõige heldekäelisem, näitamaks, et tema lugupidamine on suurim. Nimelt seepärast andis ta ümbriku üle isiklikult Donile – taktitus, mille don jättis märkimata omaenda lillelistes tänusõnades. Hagen nägi, kuidas Luca Brasi näolt kadus raevumask ja see paisusu uhkusest ja heameelest. Brasi suudles doni kätt, enne kui väljus uksest, mida Hagen talle avali hoidis.
Kui uks sulgus, laskis don Corleone kuuldavale vaikse kergendusohke. Brasi oli ainus mees maailmas, kes võis teda närviliseks teha. See mees oli kui loodusjõud, mis tegelikult ei allunud kontrollile. Teda tuli kohelda hellalt nagu dünamiiti. Don raputas õlgu. Isegi dünamiiti võis vajaduse korral lõhata ohutult. Ta vaatas küsivalt Hageni otsa. „Kas Bonasera on ainsana alles jäänud?“
Hagen noogutas. Don Corleone kortsutas mõtlikult kulmu ja sõnas siis: „Enne kui sa ta sisse tood, käsi Santinol siia tulla. Ta peab üht-teist õppima.“
Hagen otsis Sonny Corleonet aiast asjata. Ta käskis ootaval Bonaseral olla kannatlik ja astus Michael Corleone ja selle sõbratari juurde. „Oled sa Sonnyt siin näinud?“ päris ta. Michael raputas pead. Neetud, arutles Hagen, kui Sonny on kogu selle aja pruutneitsit karanud, tuleb sellest igavene pahandus. Sonny naine, tüdruku perekond – sellest võib tulla katastroof. Ärevalt tõttas ta sissekäigu juurde, mille kaudu ta oli näinud Sonnyt poole tunni eest kaduvat.
Jälgides, kuidas Hagen majja läheb, küsis Kay Adams Michael Corleonelt: „Kes see on? Sa tutvustasid teda vennana, kuid tal on erinev nimi ja ta ei näe üldse välja itaallasena.“
„Tom on elanud meie juures sestpeale, kui ta oli kaheteistkümneaastane,“ vastas Michael. „Ta vanemad olid surnud ja ta hulkus tänaval raske silmapõletikuga. Ühel õhtul tõi Sonny ta koju kaasa ja siia ta jäigi. Tal polnud kuhugi minna. Ta elas meie juures abiellumiseni.“
Kay Adamsile tundus see põnevana. „Tõepoolest romantiline,“ ütles ta. „Su isal peab olema soe süda. Adopteerida keegi, kui endal on nii palju lapsi.“
Michael ei vaevunud täpsustama, et itaalia immigrandid lugesid nelja lapsega perekonda väikeseks. Ta vaid tähendas: „Tomi ei adopteeritud. Ta lihtsalt elas meie juures.“
„Ah nii,“ sõnas Kay ja päris siis uudishimulikult: „Miks te teda ei adopteerinud?“
Michael seletas muiates: „Isa ütles, et nimevahetus oleks Tomi jaoks lugupidamatus. Lugupidamatus tema enda vanemate suhtes.“
Nad vaatasid, kuidas Hagen Sonny läbi klaasukse doni kabinetti lükkas ja sõrme kõverdades Amerigo Bonaserat kutsus. „Miks nad su isa sellisel päeval äriasjadega tülitavad?“ päris Kay.
Michael muigas jälle. „Nad teavad, et vana kombe kohaselt ei saa sitsiillane oma tütre pulmapäeval ühtki palvet tagasi tõrjuda. Ja ükski sitsiillane ei jäta sellist juhust kasutamata.“
Lucy Mancini kergitas oma roosa kleidi saba põrandalt ja jooksis üles. Sonny Corleone veinist õhetav raske Cupido-nägu tegi talle hirmu, kuid kogu eelmise nädala oli ta ju Sonnyt õrritanud üksnes selle eesmärgiga. Oma kahe armuafääri ajal polnud ta mingit naudingut tundnud ja kumbki neist polnud kestnud üle nädala. Tüli puhkedes oli tema teine armuke pomisenud midagi segast selle kohta, et ta olla „alt liiga suur“. Lucy oli taibanud, milles asi, ja keeldunud kogu ülejäänud koolisemestri kohtamistest.
Suvel, kui käisid ettevalmistused tema parima sõbratari Connie Corleone pulmadeks, oli Lucy kuulnud sosinal räägitud lugusid Sonny kohta. Ühel pühapäeva pärastlõunal Corleonede köögis oli Sonny naine Sandra keelt peksnud. Sandra oli tahumatult heatujuline naine, kes oli sündinud Itaalias, kuid toodud lapsena Ameerikasse. Ta oli tugeva kehaehituse ja suurte rindadega, viie abieluaastaga oli ta sünnitanud juba kolm last. Sandra ja teised naised narrisid Connie’t abieluvoodi õuduste suhtes. „Armas jumal,“ itsitas Sandra, „kui ma esmakordselt Sonny vänta nägin ja taipasin, et ta kavatseb selle minu jalgade vahele torgata, panin ma appi karjuma. Pärast esimest aastat oli mu sisemus püdel nagu tund aega keedetud makaronid. Kui ma kuulsin, et ta seda ka teiste tüdrukutega harrastab, läksin ma kirikusse ja süütasin küünla.“
Nad olid kõik naerma puhkenud, kuid Lucy oli tundnud oma ihus tuksatust.
Kui ta nüüd trepist üles Sonny juurde jooksis, läbis ta keha võimas ihahoog. Ülal trepimademel haaras Sonny tal käest ja tõmbas ta tühja magamistuppa. Kui uks nende järel sulgus, läksid Lucy jalad nõrgaks. Ta tundis Sonny suud oma huultel, mehe huuled olid kõrbenud tubakast mõrkjad. Lucy paotas suu. Samal hetkel tundis ta Sonny kätt tungimas oma pruutneitsikleidi alla, kuulis kõrvale lükatava riide kahinat, tundis oma reite vahel suurt sooja kämmalt, mis kiskus maha ta satiinpüksikesed, et hellitada ta tutti. Lucy pani käed ümber Sonny kaela ja rippus tema rinnal, kuni mees oma püksiklapi lahti nööpis. Siis asetas Sonny oma mõlemad käed tüdruku kannikate alla ja kergitas ta üles. Lucy hüpatas end ja sai jalad ümber mehe puusade põimida. Sonny tegi metsiku jõnksu, nii et Lucy pea kolksatas vastu ust. Ta tundis midagi kuuma tungimas reite vahele, vabastas oma parema käe Sonny kaela ümbert ja sirutas selle alla, et meest juhtida. Ta sõrmed sulgusid ümber tohutu suure, verest paisunud lihasnuia. See tuksus tema peos nagu elusolend, ja peaaegu nuuksudes tänulikus ekstaasis, suunas Lucy selle omaenda niiskesse, tursunud ihusse. Sisenemistõuge ja uskumatu nauding panid ta õhku ahmima, ta sääred kerkisid üles peaaegu Sonny kaelani. Ja siis võttis ta keha nagu nooletupp vastu välgulöökidena järgnenud tõugete nooled, mis sadasid magusat piina tekitades arvutult; ta tõstis oma vaagnat üha kõrgemale ja kõrgemale, kuni esimest korda elus jõudis kõike purustava orgasmini, Sonny kõvadus kadus ja seejärel tundis Lucy judisevat seemnevoogu oma reitel. Sonny ümber põimunud jalad lõtvusid aeglaselt, libisesid alla ja toetusid lõpuks põrandale. Nad nõjatusid hingetult teineteise vastu.
Nii võis see juba mõnda aega kesta, kui nad uksel tasast koputust kuulsid. Sonny nööpis kiiresti oma püksid kinni, toetades samal ajal selja vastu ust, et keegi seda avada ei saaks. Lucy silus meeleheitlikult oma roosat kleiti, ta silmad sädelesid, ehkki nii palju mõnu tekitanud riistapuu oli peitunud musta ülikonda. Siis kuulsid nad Tom Hageni väga vaikset häält: „Sonny, oled sa siin?“
Sonny ohkas kergendusega. Ta pilgutas Lucyle silma. „Jah, Tom, mis vaja?“
Hagen vastas endiselt vaiksel häälel: „Don tahab sind oma kabinetti. Otsekohe.“ Nad kuulsid teda eemalduvat. Sonny ootas mõne hetke, suudles Lucyt tugevalt huultele ja libistas end uksest välja.
Lucy kammis juukseid, kontrollis oma kleiti ja kohendas sukapaelu. Ta keha oli muljutud, huuled tursunud ja hellad. Kuigi ta väljudes tundis kleepuvat niiskust reite vahel, ei läinud ta vannituppa pesema, vaid jooksis otsejoones trepist alla aeda. Ta võttis istet pruudilauas Connie kõrval, kes hüüatas pirtsakalt: „Lucy, kus sa oled kolanud? Sa näed välja, nagu oleksid purjus. Nüüdsest peale püsid minu kõrval.“
Heledapäine peigmees valas Lucyle klaasitäie veini ja muigas mõistvalt. Lucy ei hoolinud sellest. Ta tõstis tumepunase vedeliku parkunud suu juurde ja jõi. Ta tundis kleepuvat niiskust reite vahel ja surus jalad kokku. Ta keha võdises. Veini rüüpamise ajal otsisid ta silmad üle klaasiserva Sonny Corleonet. Ainult teda soovis ta näha. Siis sosistas ta Connie kõrva: „Veel paar tundi ja sa saad teada, mis see asi tegelikult
