tere hommikust, räägin oma mesijuttu, ja tema pöörab näo kaamera poole, süüvib sellesse silmadega, puurib pilgu vaataja hinge, justkui oleks ta ainus, kes mõistab. Oma sissejuhatuses rääkisin, nagu hääl kuularis mulle ette ütles, et köögis tegutseb täna üks Muppet, ja tegin suure numbri meie „Kõige paremini riides parlamendisaadiku” konkursist. Lubasin Sally Bercow’ „Noppeid lehtedest”, mainisin kogu rahva lemmikkoera ja auhinnaga pärjatud ämmaemandat. Aga Facebooki ema on nad andnud Stanile. Tema näoilme on sünge, suunurgad pöörduvad allapoole, kui ta teatab, et saate teises pooles tuleb midagi kurba. „Aasta tagasi,” sõnab ta lihtsalt, „kaotas Maggie Leonardi neljateistkümneaastane poeg Saul küberkiusamise tagajärjel oma elu.” Ta vaatab mulle jagatud murest raske pilguga otsa. Ma noogutan kaastundlikult, luban endale nukra poolnaeratuse. Me oleme selles asjas koos, tema ja mina. Ta hõõrub käega lõuga; habemetüüka kriginat kuulen ainult mina.
„Valus päev,” lõpetab Stan.
Mõne nädala eest, kui üks minister infotunni ajal valetamisega vahele jäi, kutsusime psühholoogi stuudiosse kehakeelest ja valetamise kunstist rääkima. Ta rääkis, et lapsed katavad sageli pärast valetamist suu käega; täiskasvanud puudutavad käega lõuga või näpivad oma mansette – alateadlikust soovist käsi risti panna.
Tänase saate ajal näen oma kehakeele kallal kõvasti vaeva, sest mul on tunne, nagu valetaksin kogu aeg. Saade ei lähe mulle põrmugi korda. Täna tunduvad triviaalsused eriti pealiskaudsed ja lääged. Jään India sissejuhatamisega hiljaks ja pean eetris vabandama, vaatajale „istulikukkuja” nägu tegema. „Pole hullu,” kostab India. Nunnutan segaverelist jahikoera – tema nimi on Billy –, tögan Stani, soovin, et ma oleksin enne kodust väljumist sissemurdmisalarmi kontrollinud ja öelnud Martale, et ta ei läheks kooli juurde jalgsi pargi kaudu, vaid autoga, pikemat teed mööda. Mul oli siis pea laiali otsas. Tuleb tarvitusele võtta ettevaatusabinõud.
Maggie Leonardi intervjuu ajal istun, pea viltu. Me teame, milline sõnavara on enne keskpäeva lubatud ja milline mitte. Me ütleme „läks manalateele”, „kaotas elu”, „ei viibi enam meie hulgas”, „lahkus”. Pingutame hullumoodi, et mitte lausuda sõna „surnud”.
Koduteel toetan näo vastu autoakent. Milline kergendus, et ei pea ennast enam valvama. Mõtlen selle vaese tüdruku peale. Auto peatub ja hakkab uuesti liikuma, jõnksatab ja kiirendab. Löön lõua ära, koksan laubaga vastu akent. Kael on lõtvunud. Steve, minu autojuht, lobiseb eelmise õhtu noolemängust ning Elephant & Castle’i teeremondist. „See ilm on ära tüüdanud,” ütleb ta. „Ei ole külm; ei ole märg; ei ole palav. Mitte midagi ei ole! Tänavune märtsikuu on lihtsalt suur hunnik eimiskit.”
Kaupluste fassaadid, rihvelplekk, ringteed, metroojaamade sissepääsud, ehitustööd – kraanad ja puurid ja grafitit täis soditud tellingukatted –, see kõik on endiselt alles. Heade inimestega juhtub jubedaid asju. Bussid põrkavad kokku ja lapsed surevad. Kongos vägistatakse ja sandistatakse naisi – sel teemal oli paar õhtut tagasi saade. Sõbrad räägivad sulle tragöödiatest – noore abielumehe ootamatust infarktist, vaprast kuueaastasest leukeemiahaigest. Ja need puudutavad su elu, need hirmsad sündmused. Sa soovid, et need ei oleks päriselt juhtunud, ja su süda liigatab keset ööd, aga siis libisevad need ära nagu kivid tuuleklaasilt, ja mõne aja pärast, patuasi küll, ei pane sa seda tillukest täket klaasinurgas tähelegi. Sa oleled oma väikesel viisil edasi, muretsed omaenda väikeste probleemide pärast – hoolimatu abikaasa, üleoleva kolleegi pärast. Aga see, see surm on kõik kõrvale lükanud. See on liiga lähedal. Mitte keegi ei ole väljaspool ohtu. Elame maailmas, kus inimesed tapavad teisi. Surm ei ole ainult aeglane, kuid ja aastaid kestev nagu minu ema surm. See võib tulla hetke jooksul, väljastpoolt. Mõne sekundi jooksul. Nöör ümber kaela, üks tõmme; sellest piisab. Nii mõeldes hakkab mul pea ringi käima, justkui hakkaksin kukkuma.
Auto vibreerib foorituld oodates. Minu täiuslik elu. Mis see selle loo kõrval loeb? Mitte midagi. Ma ei mõtle tüdruku surma, vaid tema sünni peale. Tema ema. Vanemad. Koolipäevad. Suvevaheajad. Töökohad. Pere. Sõbrad. Kavaler. Kas neile on teatatud? Kas politsei on välja uurinud, kes ta on? Oli. Kas ta oli oma eluga rahul või igatses teistsugust elu? Olen hakanud värisema, kuigi autos on soe.
BBC uudiste äpp minu iPhone’is seda ei maini. Mitte mingit väikest noolt ega märget „uus”. Ei midagi „tulekul”. Kas see on uudis? Ma ei tea. Limehouse’is veepinnale kerkinud torso ja Regent’si kanalis ulpiv prügikotitäis jäsemeid olid uudised. Aga terved surnukehad on ehk midagi muud. Võib-olla on terved surnukehad tavaline asi. Võib-olla leitakse terveid surnukehi teiste eeslinnade – Bexleyheathi, Southall Greeni, Crouch Endi – haljasaladelt iga päev. Mis on normaalne? Mis ei ole? Mul puudub ülevaade.
Liiklus jääb seisma. Üks prügikonteineriauto venib Walworth Roadilt ristmikule ja blokeerib liikluse kõigis suundades. Signaalid kriiskavad. Heitgaasid tupruvad.
„Konteineriautode roolis on poolearulised,” ütleb Steve. „Mitte mingit austust. Nad on kõik ühesugused. Küllap vist endised vangid. Kuidas nad mu kodutänaval „lamavatest politseinikest” üle põrutavad – justkui pomm lõhkeks. Ilmselt teevad nad seda meelega. Neile kuluks viha maandamise kursus ära,” sõnab ta. Seejärel saab tema kaastunne otsa: „Nad tuleks oksa tõmmata.”
Ummik hakkab hargnema. Kulgeme takistamatult mööda Kennington Park Roadi, rataste all sile killustikkate, ja Steve, kes on oma akna lahti teinud ja küünarnuki vihaselt välja lükanud, räägib nüüd tuulde, mis tema kõrvadest, Ovali metroojaamast ja St. Marki kirikust mööda vihiseb ja tema sõnad kaasa viib. Mul ei ole palju aega. Clapham Commonis paneb ta akna kinni, kui on maha rahunenud. Ma pean küsima, kuidas tema abikaasal läks – too käis täna naistearsti juures – ja uurima, kas tema tütar Sammy kutsuti töövestlusele. Teen seda veidi aja pärast, kui aken on kinni. Praegu on sobiv hetk – kui ma nüüd Clarale helistan, on ta õpetajate toas, see on tema elu kõige rahulikum miljöö.
Clara ütleb: „Tere, Gaby Mortimer,” lugedes oma Nokia ekraanilt minu nime nagu alati.
Tema hääle taustal kuulen kolinat, justkui rühiks aeglane rong mööda rööpaid või sööklatöötaja korjaks kandikuid kokku.
„Oled sa kuuldel?” küsib ta.
Köhatan ja vastan: „Tere, Clara Macdonald.”
Ta ütleb: „Issand. Reede. Hädavaevu jõudsin ära oodata. Tahan nüüd ainult koju saada, kuuma vanni võtta, lastega tegelda – Nick teeb süüa –, jalad diivani peale tõsta ja „Hulle mehi” vaadata. Mul on suur hunnik tunnikavasid teha, aga ma ei tunne ennast süüdi, sest Sky Plus hakkab nii täis saama, et ma pean mälu puhtamaks rookima, muidu hakkab see ise kustutama, või on see ainult müüt? Igatahes, kui ma natuke telekat vaatan, on see justkui koristamine.”
Juba tema hääle kuulmine tõstab tuju. Me oleme sõbrustanud koolipõlvest saadik ja minu meelest on Clara Macdonald nii pagana lähedal täiuslikkusele, kui inimene üldse olla saab.
„Mis viga?” jätkab ta, tõlgendades mu vaikimist. „Kes sind rööpast välja lõi? Kas Philip? Kas ta käitub ikka nagu jobu? Või see ilueedist perse töö juurest?”
„Mõlemad,” kostan pooleldi naerdes. „Jobu on jobu ja perse on perse, aga veel...”
Olen aru pidanud, mismoodi seda öelda, kuidas sõnu ritta seada, kas alustada nii: „Sa ei usu, mis minuga täna juhtus,” – lõbusalt, nagu jagaksin parimat klatši, või olla tõsine: „Tead, see jõuab varsti uudistesse ja ma tahtsin, et sa kuuleksid seda kõigepealt minult.” Ma ei tea ikka veel. Kumbki ei tundu õige. Esimene on liiga räigelt kalk. Teine, nojah, see on see toon, mis inimeste häälde ikka sisse lipsab, kui
